E-raha - kas alternatiiv sularahale?

Mis on e-raha?

Mida endast õigupoolest kujutab elektroonne raha? E-raha on mõeldud kui jaemaksevahendit, mida kasutatakse peamiselt väikese väärtusega igapäevaste maksete tasumiseks näiteks bussipiletite, parkimistasude, ajalehtede, sigarettide jms eest. E-raha kasutusvaldkond kattub ennekõike sularaha ning vähemal määral väikeseväärtuseliste kaardimaksete kasutusvaldkonnaga.

Kuidas e-raha kasutada?

Kõige paremini saab e-raha kasutamist selgitada läbi telefoni või pangakaardi näite. Näiteks on e-raha võimalik soetada pangakontorist või kioskist. Väliselt võib see sarnaneda telefoni- või pangakaardile. E-raha plastikkaardil saab endale soetada kas makstes selle eest sularahas või laadides e-raha kaarti pangaautomaadis (tehes rahaülekande oma pangakontolt). Mõlemal juhul, nii sularaha kui ka kontoraha vahetamisel e-raha vastu, usaldab tarbija oma raha e-raha välja andnud (ehk emiteerinud) institutsioonile samamoodi, nagu ta paneb raha panka. Hoiustades raha pangakontol saab raha omanik seda vabalt kasutada ja vajadusel ka sularahas välja võtta. Pank peab garanteerima, et raha omanik saaks oma raha kasutada. E-raha puhul peab selle emitent ehk väljaandja tarbijale garanteerima, et ta saaks e-raha eest osta ja vajaduse korral e-raha sularaha või kontoraha vastu tagasi vahetada.

Kioskist ostes on e-raha kaartidele salvestatud kindel rahaline väärtus. Näiteks, te ostate e-raha kaardi kioskist, makstes selle eest sularahas 500 krooni ja saate 500 krooni eest kulutada. Sisuliselt on e-raha plastikkaardil elektroonselt "salvestatud väärtus", mida saab kasutada kaupade ja teenuste eest tasumisel.

E-raha puhul on tegemist ettemakstud maksevahendiga, kus e-raha on salvestatud protsessoriga kaardile. Kui tarbija ostab kaupu või teenuseid, vähendatakse salvestatud raha hulka kaardil. Erinevalt deebetkaardist maksetehingu käigus ostja pangakontot ei kasutata. E-raha kaarti saab kasutada senikaua kuni raha ehk salvestatud väärtust jätkub. Erinevalt telefonikaardist, millega pärast tühjaks saamist ei saa helistada, võib kaardi omanik kaardile e-raha uuesti laadida. Lihtsamate e-raha toodete puhul ei saa raha korduvalt kaardile laadida, vaid peab ostma uue e-raha kaardi.

Mille poolest e-raha erineb teistest maksevahenditest?

Kui e-raha võrrelda sularahaga, siis e-raha ei pea füüsiliselt vahetama nagu münte ja paberraha ning seetõttu on e-rahaga lihtsam arveldada. E-raha erineb näiteks tshekkidest, otsekorraldustest, deebetkaartidest või krediitkaartidest selle poolest, et e-rahaga maksmisel puudub otsene seos maksja pangakonto või krediidi limiidiga.

E-rahas arveldamise eelised ja puudused:

E-rahas arveldamise eelised
Kaupmehed säästavad raha ja aega sularaha töötlemisel ja sarnaselt sularahale, on maksmine müüdud kaupade ja teenuste eest kaupmehele garanteeritud. Kui deebetkaardil on raha garanteeritud maksja pangakonto vaba jäägi ulatuses ja krediitkaardil kaardiomaniku krediidilimiidi ulatuses, siis e-raha puhul on kaupmehel garantii olemas seetõttu, et raha on kaardilt maha võttes kohe olemas.

Tarbijale teeb e-raha kasutamise mugavaks see, et ta ei pea kaasas kandma röövimisele ahvatlevat sularaha. Lisaks sellele jääks ära tüütu sentide ja erinevate kupüüride otsimine. Kaardilt arvatakse maha täpne summa, mis võimaldab maksta täpselt nii palju kui on kulutatud ja ei sentigi rohkem. Jääb ära kaupmeeste ümardamine. Kui ostsin kaupa just 0.96 sendi eest, siis selle eest ka maksan.

Nii nagu kaupmehed saavad ka pangad kokku hoida sularaha töötlemise ja transpordi kulusid, sest krediidiasutused ei pea hoidma suurt sularaha reservi, mille pealt nad ei teeni intressi.

E-raha peetakse turvaliseks maksevahendiks. Võrdleme näiteks e-raha turvalisust pangakaartide ja sularaha omaga. Pangakaardid on otseselt seotud arvelduskontoga (deebetkaardid) ja panga poolt pakutud krediidilimiidiga (krediitkaardid). Juhul kui pangakaart satub võõrastesse kätesse on võimalik kogu raha kontolt kätte saada. E-raha kaardi kadumise puhul saab kurikael saagiks e-raha kaardile laetud konkreetse summa. E-raha saab turvaliseks muuta ka PIN koodiga. Näiteks, e-raha eest ostmisel peab kasutaja teadma ja kaardilugejasse sisestama PIN koodi. Kui PIN koodi ei teata on alust arvata, et e-raha ei ole õige omaniku käes ja ostud jäävad sooritamata. Et sularaha ei oleks võimalik järele teha varustatakse need turvaelementidega. Näiteks, paberraha muudab turvaliseks kolmemõõtmeline hologramm. E-raha turvalisus on tagatud peidetud tähendusega koodidega ehk krüptograafialiste võtmetega. Selliste spetsiaalsete koodidega identifitseeritakse e-raha ehtsus ja igast ostust jääb järele märge. Kuna e-raha ei ole nii anonüümne nagu sularaha, siis on ta vähem ahvatlev röövimisele. Vajaduse korral on e-rahas sooritatud maksetehinguid võimalik tuvastada.

E-raha puudused:
Hetkel maailmas kasutusel olevad erinevad e-raha skeemid ei ole omavahel koostalitlusvõimelised. E-raha omahind on kõrge ja infrastruktuuri väljaehitamine kallis. Kui võrrelda pankade poolt välja antud pangakaarte ja e-raha tooteid, siis tehnoloogilisest küljest on e-raha odavam, kuna töötab vallasühenduses ehk ei ole pangaga püsiühenduses.

Selleks, et e-raha oleks tarbija ning kaupmeeste poolt meelsasti kasutatav ja sularahaga võrdväärne maksevahend, peab e-raha olema:
turvaline, usaldatav ja laialt kasutatav maksevahend;
maksmisel odavam ja mugavam kasutada kui sularaha;
tagama maksmisel tarbijale konfidentsiaalsuse;
e-raha kasutusele võtmine maksevahendina ei tohi kahjustada hinna stabiilsust ja raha kui väärtuse mõõtu;
peab olema tagatud e-raha kasutajate usk vääringu usaldusväärsusesse;
e-raha skeemid peavad olema koostalitlusvõimelised teiste rahvusvaheliselt enamlevinud elektroonse raha skeemidega;
olema õiguslikult reguleeritud;
elektroonse raha skeem peab sisaldama kas adekvaatset garantiid, kindlustust või kahjujagamise kokkulepet selleks, et kaitsta elektroonse raha kasutajaid (nii tarbijat kui ka kaupmehi) võimalike elektroonse raha kasutamisest tingitud kahjude eest;
alluma asjakohase järelvalveorgani järelevalvele ning keskpanga ülevaatamisele.

Lõpetuseks

E-rahal on potentsiaali areneda sularaha kõrval laialdaselt kasutatavaks maksevahendiks. Suurimaks puuduseks on erinevate e-raha skeemide koostalitlusvõime puudumine. Eesti tingimustes oleks e-raha juurutamisel parem lähtuda juba maailmas töötavatest ja ulatuslikult kasutatavatest toodetest. Näiteks, MasterCardi Visa ja Europay e-raha toodetest. E-raha kui sularaha asendaja levik ja tulevik aga sõltub sellest, kuidas tarbijad sellise maksevahendi omaks võtavad.