Eesti Panga välisvaluutareservi (VVR) peaeesmärk on tagada Eesti krooni stabiilsus. Välisvaluutareservi investeerimisel lähtub pank Eesti krooni kattevarale kohastest rangetest riskipiirangutest, mis seavad tulu teenimise ees prioriteetideks vahendite säilivuse ja likviidsuse.

Välisvaluutareserv on jaotatud kaheks osaks - likviidsuspuhvriks ja investeerimisportfelliks. Esimese moodustavad valuutakomitee funktsiooni täitmiseks vajalikud ülilikviidsed vahendid, mida saab igal ajal kasutada Eesti krooni ja välisvaluuta ostu-müügitehinguteks kodumaiste krediidiasutustega. Teine ja suurem osa välisvaluutareservist investeeritakse rahvusvahelistel finantsturgudel.

Välisvaluutareservi jaotamine kahte ossa on vajalik eelkõige seetõttu, et väga lühikese tähtajaga investeeringud ei anna rahaturu intressidest kõrgemat tulu. Kui aga kõik vahendid paigutada pikemaajalistesse instrumentidesse, võib valuutaturu nõudluse rahuldamine tuua kaasa ebasoovitava lisakulu. Välisvaluutareservist on eraldatud likviidne osa, mille suurus katab 95%lise tõenäosusega pangasüsteemi igakuise välisvaluuta vajaduse. Valdavalt on likviidsuspuhvri varad investeeritud üleöö-repotehingutesse, mille tagatiseks on riiklikud võlakirjad.

Kuidas toimub investeerimine

Investeerimistegevus on Eesti Pangas koondatud finantsturgude osakonda, kus mõõdetakse ja juhitakse kõiki sellega seonduvaid riske. Seejuures järgitakse Eesti Panga presidendi käskkirjaga kinnitatud välisvaluutareservide investeerimise üldpõhimõtteid ning kehtestatud riskilimiite. Investeerimisotsus tähendab normportfellist erineva investeerimispositsiooni võtmist ning konkreetsete instrumentide valikut. Otsuseprotsess on jaotatud kaheks: strateegiliseks ja taktikaliseks.

Strateegiline otsus kujundatakse makromajandusliku analüüsi ja prognooside baasil. Strateegiline investeerimisotsus tehakse 3-6kuulise perspektiiviga ning see seisneb investeerimisportfelli jaotuses riikide vahel ja normportfelli suhtes suurema või väiksema riski võtmises.

Taktikaline investeerimisotsus tehakse lühema ajalise perspektiiviga ning selle juures arvestatakse turulähedasi näitajaid, nagu finantsturgude hetketase, viimase aja dünaamika, riikide intressimäärade erinevus jmt.

Investeerimisportfelli vastavust kehtestatud limiitidele kontrollitakse reaalajas (s.o pidevalt, samal ajahetkel). Regulaarseid aruandeid positsioonide, riskide ja tulemuste kohta edastatakse nii panga juhtkonnale kui ka sisekontrolli osakonnale.

Väliste varahaldurite kasutamine

Väliste varahaldurite palkamisel on tavaliselt mitmeid erinevaid eesmärke: parandada reservihalduse tulemuslikkust, vähendada tulemuse heitlikkust, hankida täiendavat oskusteavet maailma juhtivate investeerimisfirmade teenuseid kasutades ning hinnata omaenese reservihaldurite töö tulemuslikkust maailma paremikuga võrreldes.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades on ka Eesti Pank mitme aasta vältel osa oma välisreserve välishalduri hallata jätnud. Nii välishaldurile kui Eesti Panga halduritele on kehtestatud täpselt ühesugused piirangud ja normid, millest tuleb lähtuda reserve paigutades. Seega on tulemused olnud täiesti võrreldavad ja sõltunud ainult investeerimisotsustest.

VÄLISRESERVIDE HALDAMINE