Krediidiliinid
Rahvusvahelise valuutafondi laenude eesmärgiks on aidata riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele.
Vastavalt liikmesriikide vajadustele, on loodud mitmeid erinevate tingimuste ja tagasimakse põhimõtetega krediidiliine (sh praktiliselt intressita laenud kõige vaesematele riikidele), kuid eelkõige laenatakse kolme krediidiliini raames: - Tugilaen (Stand-by Arrangement, SBA) lühiajaliste maksebilansiraskustega riikidele.
- Pikema perioodi laen (Extended Fund Facility, EFF) tõsisemate ja pikaajalisemate maksebilansiprobleemidega riikidele, EFFiga kaasnevates programmides on struktuuripoliitikal eriti oluline roll.
- Suure lühiajalise finantseerimisvajaku katmiseks mõeldud laen (Supplemental Reserve Facility, SRF), on tunduvalt kallim ja lühiajalisem laen. Eesmärk on aidata riiki, kellel tekib äkiline suuremahuline finantseerimisvajadus usalduse kaotuse puhul, mis avaldab olulist survet maksebilansi finantskontole ja reservidele.
SBA ja EFF puhul kasutavad riigid tihti ka sellist võimalust, kus krediidiliin on küll avatud ja majandusprogramm kokku lepitud, kuid laenu tegelikult välja ei võeta (nn precautionary SBA). Riik soovib vaid turgudele märku anda, et teeb RVFiga koostööd ja majandusreformid on RVFi poolt heaks kiidetud ning ettenägematu kriisi korral on olemas ka rahaline tugi.
Kõik RVFi laenud peale PRGFi (vaestele riikidele mõeldud laen) väljastatakse RVFi turu-intressimääraga (rate of charge), mis põhineb SDRi intressimääral.
RVFi krediidiliinide kasutamine eeldab saajariigilt teatud tingimuste (majandusprogrammi) täitmist. Majandusprogrammi tingimused fikseeritakse saajariigi ja RVFi vahel kokkulepitavas kavatsuste protokollis, mille peab seejärel heaks kiitma direktorite nõukogu. Laenuosad eraldatakse järk-järgult vastavalt majandusprogrammi täitmisele.
|
|
