Eesti Panga hinnangul on tervitatav, et valitsus võttis
avaliku seisukoha finantsjärelevalvete ühendamise ja
alluvuse küsimuses. Samas ei saa jätta mainimata tõsiseid
kahtlusi, et valitsuse pakudud lahendus on jäänud mõneti
poolikuks ega anna võimalust korraldada ühendatud
finantsjärelevalve tegevust parimal võimalikul viisil.
Praegu nn. kompromissvariandina tutvustatud valik sisaldab
mitmeid küsitavusi, mis oleksid välditavad poliitiliselt ja
finantsiliselt sõltumatu avalik-õigusliku institutsiooni
puhul.
Kindlasti ei ole finantsjärelevalve alluvuse küsimuses
olemas ainult üht õiget lahendust. Kuid valitsuse praegune
seisukoht - loobuda iseseisvast avalik-õiguslikust ühinenud
finantsjärelevalveasutusest, tähendab tegelikult otsust
mitte toetada radikaalsemat ja strateegiliselt
tasakaalustatumat lahendusvarianti, mitte toetada
lahendusvarianti, mis põhineb finantssüsteemi eripärade
arvestamisel ning võimalikult selgel, eelkõige ja ainult
finantssektori järelevalvele suunatud ülesandepüstitusel.
Eesti Pank on endiselt seisukohal, et Keskpanga ja
Valitsusega rööbiti töötav finantssektori
järelevalveasutus sobiks järelevalve vastutusrikaste
ülesannete täitmiseks kõige paremini, välistaks ja
vähendaks kõige enam finantssektori järelevalvamises
peituvaid huvide konflikte.
Huvide konflikti kohta on Eestis ka hulgaliselt praktilisi
kogemusi kõigi finantssektori osade juures. Võimalike
kriisiolukordade puhul võib olla vastuolude allikaks
näiteks Valitsuse positsioon pankade suurkliendina.
Järelevalvelised sammud, näiteks tegevuslubade
tühistamine, võivad saada mõjutatud valimistsüklist,
regulatsioonide hädatarvilik karmistamine, näiteks pankade
kapitali adekvaatsuse tõstmine, võib mõjutada
majandustsüklit suunas, mis ei pruugi olla Valitsusele
lühiajalises plaanis soovitav. Selle tulemuseks on
paratamatult järelevalvefunktsiooni efektiivsuse
nõrgenemine ning finantsjärelevalve allutamine tema
vaatenurgast teisejärgulistele küsimustele.
Valitsuse pakutud nn. kompromissvariandi olemus on
mõnevõrra ebaselge: kuulumine rahandusministeeriumi
valitsusalasse tähendab olla rahandusministri valitsetud.
Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas säilitades otsese
vastutuse, on rahandusministeeriumil võimalik ära
delegeerida otsustusõigus ning loobuda kontrolli
teostamisest. Nn. kompromissvariandi rakendumisel jääb
lahendamata finantsjärelevalve tõhusa toimimise seisukohast
ülimalt oluline huvikonfliktivõimaluste minimeerimise
küsimus.
Eesti Pank peab oma kohuseks säilitada pangandussektori
järelevalve praegusel, rahvusvaheliselt tunnustatud ning
usaldatud tasemel. Et finantsstabiilsuse säilitamisel on
ülimalt oluline mõju Eesti Panga teisegi peaeesmärgi
saavutamisele, st rahastabiilsuse säilitamisele, ei ole
keskpangal võimalik jääda finantssektori järelevalve
reformi protsessis kõrvaltvaatajaks sõltumata sellest,
milline on loodava, tulevase institutsiooni alluvus.
Senini lähtub Eesti Pank jätkuvalt oma tegevuses Eesti
Panga Nõukogu poolt 4.märtsil 1999 ühtse
finantsjärelevalve küsimuses vastuvõetud otsusest.
Mäletatavasti pidas Eesti Panga Nõukogu põhjendatuks
uue, ühtse finantssektori järelevalveasutuse loomise
panga-, kindlustus-, ja väärtpaberiinspektsiooni baasil.
"Ühtse finantsjärelevalve institutsiooni loomine on
põhjendatud tulenevalt nii Eesti finantsturgude
integreeritusest, kui samade turgude väiksusest,"
öeldi otsuses.
Teiseks otsustas Nõukogu, et arvestades rahvusvahelist
kogemust ning Eesti eripära on uue järelevalveasutuse
sobivaimaks institutsionaalseks vormiks poliitiliselt ja
finantsiliselt sõltumatu avalik-õiguslik juriidiline isik.
Mingil juhul ei tohi reformi käigus lubada praeguste
järelevalvet teostavate institutsioonide, eelkõige
Pangainspektsiooni, töö efektiivsuse ja usaldusväärsuse
kasvõi ajutist langust. Selleks on finantssektori, eriti aga
pangandussektori, roll Eesti majandusmaastikul liiga oluline.
Seesugust lähenemist on toetanud ka mitmed
rahvusvahelised finantsinstitutsioonid ja eksperdid, kes on
viimase paari aasta jooksul põhjalikult tutvunud Eesti
finantsssektori ja selle järelevalvega.
