Mida arvestatakse raha valmistamisel

Koostajad: Rait Roosve, Raivo Teeäär, Ants Kaasik

Arvestades seda, et Eesti elanikkond ja seega ka reaalne sularahanõudlus on väike, ei ole müntide vermimine ja pangatähtede trükkimine oma riigis majanduslikult otstarbekas. Korraldada raha valmistamist välismaal on aga üsna keeruline.

Seda planeerides on oluline leida optimaalne vahekord raha nimiväärtuse, valmistamishinna ja selle ühe olulise komponendi - turvaelementide - maksumuse vahel. Nii mündi kui pangatähe muudavad kalliks selle peal või sees olevad võltsimist takistavad turvaelemendid. Maksimaalselt turvaline pangatäht või münt võib maksma minna kordi rohkem kui analoogiline vähem võltsimiskindel raha, väheste turvaelementidega pangatäht aga muutub ebamoraalsetele ja hõlptulu ihkavatele inimestele kiusatuseks.

Eestis on raha valmistamisel püütud leida optimumi rahatähe turvalisuse ja selle saavutamiseks tehtavate kulude vahel, unustamata sealjuures ka paberi, värvide ja isegi sularaha pakendi kvaliteeti. Väga olulist rolli mängib ka rahavalmistaja töökultuur ning töökeskkonna turvalisus. Eesti Panga partnerid raha valmistamisel on alati esindanud maailma tippkvalteeti ning innovaatilisust. Alates 1996. aastast, kui hakkasid ammenduma enne rahareformi valmistatud mündid ja pangatähed, on keskpank rahavalmistaja leidnud rahvusvaheliste vähempakkumiste kaudu.

Kuigi maailma müntide vermimise ja turvatrükiste valmistamise turg on avatud, on selle valdkonna firmad arusaadavail põhjustel ka rangelt litsenseeritud ning neid kontrollivad väga erinevad järelvalveinstitutsioonid. Kuna sularaha on väärtuse mõõt, mille omamine tagab ainelisi hüvesid, siis põrkab legaalne maailm selles valdkonnas alatasa kokku kriminaalsega. Ajaloost on teada ka valeraha tööstuliku valmistamise juhtumeid ühe riigi poolt teise riigi vastu suunatud valuutadiversiooni eesmärgil. Need asjaolud sunnivad raha emiteerijat ja raha valmistajat äärmiselt tõsiselt suhtuma turvalisusega seotud küsimustesse, et kaitsta iga riigi majandust ja elanike majanduslikke huvisid. Et sularaha ei ole juriidiliselt midagi muud kui võlakiri, st materiaalseid kohustusi fikseeriv dokument, siis on paratamatu, et selle erilise dokumendi valmistamise tehnoloogilistesse üksikasjadesse on pühendatud üksnes väike grupp inimesi. Mõistagi pole sajaprotsendilist tagatist, et ühe rühma inimeste poolt tehtut ei saaks teine rühm järele teha - küsimus on vaid selle hinnas ning võltsijate riskides.

Sularaha turvalisuse küsimused ja võltsijate leidmine on ka rahvusvahelise koostöö unikaalne valdkond, kus pea kõikidel riikidel - nende kesk- ja reservpankadel, politseil ja julgeolekutalitustel - on alati ühised huvid, mis põhimõttelistes küsimustes kunagi ei lahkne.