Raha turvalisus ja turvaelemendid

Pangatähed

Rahatähtede turvalisus põhineb unikaalsusel - nende valmistamisel kasutatakse haruldasi materjale ning unikaalseid või haruldasi tehnoloogiaid, mida on õigustatud kasutama üksnes need, kellele on seadusega antud õigus raha käibele lasta. Rahatähel kasutatakse lisaks ka spetsiaalseid turvaelemente, saavutamaks kombinatsioon, mida keegi kusagil mujal ei suudaks täpselt järele teha. On siiski selge, et kõike, mis inimese poolt on loodud, saab ka paljundada või jäljendada. Seetõttu peavad konkreetse pangatähe valmistamisel kasutatud materjalid ja tehnoloogia olema sellised, et perfektse ebaseadusliku koopia valmistamine oleks äärmiselt kallis, aeganõudev ja keeruline. Sel moel väheneb võltsimishuvi ja võimalus, et keegi sellega tegelema hakkab.

Rahadel kasutatakse erineva keerukuse ja turvalisuse astmega turvaelemente. Erinevate sihtguppide jaoks mõeldud turvaelemendid võib jagada kolme põhilisse tasandisse. Esimesse kuuluvad sellised, mida saab kontrollida iga rahakasutaja. Need peavad olema märgatavad ilma mingite tehniliste abivahenditeta - palja silmaga, kompimise teel jne. Niisugused turvalemendid on näiteks vesimärk, turvaniit ja hologramm.

Teise tasandi turvaelemendid on sellised, mille kontrollimine eeldab lihtsamate kõigile kättesaadavate tehniliste abivahendite kasutamist. Nendeks on näiteks mikrokiri ja ultraviolettliirguses helenduvad trükikujundid. Nende nägemiseks on vaja suurendusklaasi või ultraviolettlampi.

Kolmandasse tasandisse kuuluvad turvaelemendid, mida saab kontrollida vaid spetsiaalsete seadmete abil. Arusaadavail põhjustel ei ole kombeks nende turvaelementide kohta käivat teavet avalikustada. Tavaliselt on tegu komplitseeritud füüsikaliste omaduste määramisega selleks otstarbeks konstrueeritud eriseadmete abil. Need teevad kindlaks selliseid parameetreid, mida inimene oma meeleorganitega ei taju, nagu näiteks elektrilised ja magnetilised omadused. Sellised nn masinloetavad turvaelemendid on mõeldud raha autentsuse tuvastamiseks suuri sularahakoguseid töötlevates ettevõtetes, peamiselt pankades ja sularahakeskustes. Masinloetavad turvaelemendid võimaldavad määrata ka pangatähtede nominaali ja need selle järgi sorteerida.

Lisaks ülaltoodud kolme tasandi turvaelementidele võidakse kasutada veel eriti salajasi ja keerulisi elemente, mida suudavad reeglina kontrollida ainult väga kitsa ringi spetsialistid ja nemadki vaid eelneva teabe olemasolul.

Üks konkreetne turvaelement võib kuuluda ka erinevatesse tasanditesse. Heaks näiteks on pangatähe paberis paiknev turvaniit, mida näeb ka palja silmaga, kuid millele trükitud mikrokiri on nähtav üksnes luubiga, tema elektromagnetiliste omaduste määramiseks tuleb aga kasutada spetsiaalseid seadmeid.

Turvalisuse eest tuleb maksta. Üldjuhul tõstab iga turvaelemendi lisamine pangatähe omahinda. Suure nimiväärtusega pangatähti kaitstakse tavaliselt kindlamini kui väikese nominaaliga rahasid. Neile paigutatakse rohkem, keerulisemaid ja kallimaid turvaelemente. Ka valeraha esinemissageduse analüüs näitab, et suurema nimiväärtusega pangatähti võltsitakse rohkem: kuna järeletegemine on keeruline ja seadusega karistatav, loodab võltsija saada oma tööst suuremat kasu.

Paber

Pangatähtede üheks olulisemaks komponendiks on materjal, millele need trükitakse. Traditsiooniliselt on selleks paber, kuid alternatiivse materjalina kasutatakse ka polümeerseid kilesid ja kiudmaterjale või nende kombinatsioone. Teadaolevalt võeti paber pangatähtede valmistamisel kasutusele Sichuani provintsis Hiinas 10. sajandi lõpus. Polümeerset materjali on pangatähtede valmistamiseks püütud kasutada erinevatel viisidel. Edukaim on n-ö Austraalia versioon, mis on levinud ka Uus-Meremaale, Taisse, Malaisiasse ja mujale, ka Rumeeniasse. Konkurents nende alternatiivsete materjalide vahel jätkub - kummalgi on oma tulised pooldajad. Siiski tuleks valik teha mitte materjali enda, vaid selle sobivuse järgi kohalikes oludes - kas konkreetse riigi elanikud kasutavad rahakotte või mitte, milline on kliima jne.

Kui tavaline kirjapaber valmistatakse puidust saadud tselluloosi baasil, siis rahapaber tehakse tavaliselt puuvillakiududest, millele vastavalt soovile võidakse lisada muidki kiudmaterjale. Näiteks Ameerika Ühendriikide pangatähtede puhul sisaldab rahapaber 3/4% puuvilla- ja 1/4 linakiude. Pikakiuliste materjalide kasutamine annab paberile vajaliku vastupidavuse rebimise ja voltimise vastu.

Väga vana, kuid seniajani oluline turvaelement on vesimärk. Vesimärgi teeb turvaliseks see, et ta tekib paberi valmistamise algfaasis - sisuliselt juba siis, kui paberit tavapärases mõttes veel polegi. Hiljem ei ole enam võimalik vesimärki valmistada. Vesimärgi olemus seisneb selles, et kohati on paber paksem ja kohati õhem. Paksemad kohad on vastu valgust vaadates tumedad, õhukesed heledad. Võimalikud on ka kõik vahepealsed varjundid. Heale vesimärgile ongi iseloomulik, et esinevad nii paberi üldfoonist heledamad ja tumedamad toonid kui ka rikkalik pooltoonide gamma. Sellist pooltoonidega vesimärki nimetatakse ka kolmemõõtmeliseks ehk ruumiliseks vesimärgiks. Turvalisuse tõstmiseks on võimalik segada paberimassi hulka erilisi kiude, mille olemasolu pangatähes saab kindlaks teha. Sellised kiud võivad olla värvilised ja palja silmaga nähtavad, ent ka värvita, kuid fluorestseeruvad - nähtavad ainult ultraviolettkiirguses. Paljude riikide rahasid läbib paberisse paigutatud turvaniit. Mõnel juhul on see hõbedaste aknakestena paberi pinnal nähtav, teinekord aga üksnes paberi sees kulgev hele või tume riba, mis kannab kontrastset teksti ja/või numbreid.

Kui eeldada, et iga riigi eri pangatähtede jaoks on valmistatud spetsiaalse vesimärgi, turvaniidi ja mitmevärviliste turvakiudude kombinatsiooniga paber, siis ainuüksi juba see tagab konkreetse pangatähe autentsuse ja unikaalsuse ilma igasuguse trükitud kujundita. Paraku oleks sellist pangatähte mõnevõrra ebamugav identifitseerida. Seetõttu on võetud kasutusele

trükivärvid ja -tehnoloogiad
ehk teisisõnu, pangatähele trükitakse iseloomulik kujutis.

Trükitud kujutis ei pruugi tingimata olla pilt - see võib olla ka tekst, mis kinnitab, et tegu on võlatähega. Trükkimisel kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, nüüdisajal põhiliselt sügavtrükki, ofsettrükki, kõrgtrükki, aga ka siiditrükki. Enamikule pangatähtedele on iseloomulik sügavtrükk. Just sügavtükk annab rahale iseloomuliku reljeefsuse - võimaldab sõrmeotstega üle pangatähe pinna libistades tema ehtsust kontrollida. Selle trükiviisi puhul graveeritakse trükitav kujutis peenikeste vagudena metallist (teras, varem ka vask) plaadile. Vaod täidetakse viskoosse pastalaadse trükivärviga, mis seejärel suure surve all vagudest paberile üle kandub. Pärast kuivamist jäävad paberile kitilaadsed värvist moodustunud reljeefsed jooned, mille kõrgus võib ulatuda 1/10 millimeetrit paberist kõrgemale. Siledal pinnal on niiviisi moodustunud trükijäljed selgelt kombitavad. Sügavtrükk on üsna kallis - plaatide valmistamine on keerukas ja väga aeganõudev, trükivärvi kulu suur ja seadmed keerulised, mistõttu tavatrükiste puhul seda meetodit ei kasutata.

Sõltuvalt trükitavast motiivist võimaldab sügavtrükk saada hästi teravaid, peeni ja kontrastseid, aga ka jämedaid ja tugevaid jooni. Eriti hinnatud on käsitsi graveeritud ja sügavtrükis portreed, mis on sageli pangatähe keskseks kujundiks ja mida püütakse teostada eriti perfektselt. Portree graveerimine nõuab suurt professionaalset vilumust ja kogemusi.

Traditsiooniliselt on sügavtrükki kasutatud kõrge turvalisuse tagamiseks paljude riikide pangatähtede esi- ja tagaküljel. Siiski on viimaseil aastail ka suurte nimiväärtuste korral rahatähtede tagaküljel sügavtrükist loobutud. Seda nii majanduslikel kui ka tehnilistel kaalutlustel (trükiprotsessi eripära tõttu on reljeefi kõrgus tagaküljel alati madalam kui esiküljel). Ühel küljel on sügavtrükki kasutatud ka kõigil Euroopa Majandus- ja Rahaliidu riikide pangatähtedel, kaasa arvatud 500-eurone.

Erineva trükitehnika abil saab luua spetsiifilisi turvaelemente. Näiteks sügavtrüki reljeefsusel põhineb valguse-varju peitekujutis, nn latentne kujutis, mille puhul pangatähte kaldasendis vastu valgust vaadates tuleb kontrastina nähtavale number, tekst või kujund. Otsevaates sellist kujutist ei näe. Koopiamasinat, värviprinterit või mittereljeefset trükimenetlust kasutades ei ole võimalik latentset kujutist reprodutseerida

Rahade valmistamisel kasutatakse laialdaselt ka ofsetmenetlust. Seda aga spetsiifilisel moel. Värvide kasutamine ja ühtlasi ka trükiprotsess ise erineb turvapaberite valmistamisel kardinaalselt tavalise ofsettrüki omast. See võimaldab näiteks pangatähe esi- ja tagakülje kujundid trükkida täpselt kohakuti. Kui kujundada pangatäht selliselt, et selle esiküljele on trükitud ainult osa mingi kujundi fragmente ja puuduvad fragmendid on trükitud tagaküljele, moodustub terviklik kujund alles pangatähte vastu valgust vaadates. Fragmentide liitumine peab mõistagi olema väga täpne, lubatav viga on mõõdetav sajandikmillimeetritega ega ole palja silmaga märgatav. Oluline ka see, et n-ö läbi raha vaadatav turvaelement ei nõua mingeid täiendavaid kulutusi - turvaelement saadakse sobiva disaini tulemusena.

Äärmiselt odav, aga siiski efektiivne on ofsettrükis kasutatav mikrokiri - hästi väike kiri, mis on nähtav vaid suurendusklaasi abil. Mitteturva-ofsettrükis trükitud valeraha puhul on aga mikrokiri loetamatu, hägune või iseloomulikult täpilise faktuuriga. Tavalised värviprinterid muudavad mikrokirja veelgi enam.

Üks raha turvaelement on mingi kujunduselemendi, numbri või teksti muutuv värvitoon [1]. Selle saavutamiseks kasutatakse erilist, kõrgtehnoloogilisel menetlusel valmistatud valguse interferentsinähtuse ärakasutamisel põhinevat trükivärvi. Kujundi värvus sõltub sellest, millise nurga all vaatleja pangatähe ja valgusallika suhtes paikneb. Näiteks otsevaates mürkroheline kujutis võib kaldu vaadates muutuda hoopis sügavsiniseks. Teadaolevalt valmistab käesoleval ajal selliseid värve pangatähtede jaoks vaid üks ettevõte maailmas - siit jällegi materjali unikaalsus ja sellest tulenev turvalisus. On selge, et niisuguseid värve koopiamasina või tindiprinteri abil reprodutseerida ei saa.

Valeraha analüüs näitab, et üha rohkam võltsinguid valmistatakse kõigile kättesaadavate infotehnoloogiliste vahendite (skanner-arvuti-printer) abil. Seetõttu püütakse üha rohkem kasutusele võtta selliseid turvaelemente, mille valmistamine käib niisuguse tehnikaga üle jõu. Eelkõige turvaelemente, mida tuntakse üldnimetuse hologrammid all. Need nn hologrammid on tegelikult erinevate tehnoloogiate alusel valmistatud valguse difraktsiooninähtusel põhinevad tooted. Difraktsioon tekib seetõttu, et peegeldavale kilele, milleks tavaliselt on õhuke alumiiniumfoolio, pressitakse sisse imepeenike reljeefne struktuur, millele langev valgus peegeldub selektiivselt. Kujund, mida vaatleja näeb, sõltub valguse langemise suunast ja nurgast ning on seega ruumiline. Hologrammiga varustatud raha liigutades näeb vaatleja mitmevärvilisi (sageli liikuvaid) objekte, värviüleminekuid ja muutuvaid kujundeid - pilt on dünaamiline. Hologrammide, eriti kvaliteetsete hologrammide valmistamiseks on vaja erilist kõrgtehnoloogilist aparatuuri, mis on kallis. Värvipaljundustehnika ega printerid ei ole võimelised difraktsioonkujutisi reprodutseerima. Hologrammid on osutunud väga efektiivseks kaitsevahendiks - on teada näiteid, kus pärast hologrammide kasutuselevõttu suure nominaaliga pangatähtedel hakati võltsima sama riigi rahade väiksema nimiväärtusega hologrammita kupüüre.

Uusi turvaelemente töötatakse välja pidevalt. Üks uudsemaid on mikroperforatsioon - pangatähtedesse lõigatakse laserikiire abil hulgaliselt imepisikesi auke, mis, paiknedes täpselt määratud kohtadel moodustavad kindla kujundi. Näiteks Ðveitsi 100-, 200- ja 1000-frangistel ning Leedu uutel 10-, 20- ja 100-litistel rahadel on selleks nimiväärtuse number. Paraku on ka sedagi turvaelementi juba järele tehtud...

Eestis leitakse võltsitud pangatähti üsna vähe. Iga miljoni ringluses oleva õige rahatähe kohta avastatakse aastas umbes 4-5 valeraha. Kui eeldada, et tavakasutaja käest käib päevas läbi 20 pangatähte, siis jõuab valeraha temani keskmiselt üks kord 30 aasta jooksul! Seega tavakasutajal praktiliselt puudub võimalus valerahaga kokku puutuda ja seetõttu ta tavaliselt ka eriti ei uuri raha turvaelemente. Tähelepanelik tasub siiski olla - väga väikese tõenäosusega loteriivõidugi saab keegi endale.

Kasutaja oskus ja valmisolek turvaelemente kontrollida ongi kõige olulisem tegur õige rahatähe eristamiseks valest. Ka väga hea valeraha puhul piirdutakse tavaliselt väheste turvaelementide järeleaimamisega. Eesti pangatähtedel on üle 20 turvaelemendi. Nende hulgast peaks igaüks leidma endale 3-4 meelepärast, mida ta oskab kahtluse korral kindlalt kontrollida. Valeraha levib ainult tänu raha vastuvõtja hoolimatusele.

Mündid

Kui pangatähtede emiteerimisel on väga suured võimalused varieerida rahade suurust ja kuju ning turvaelementide kombinatsiooni, siis müntide puhul on olukord erinev. Müntide puhul on tehnilisteks näitajateteks, mida tuleb käsitleda kui turvaelemente, eelkõige läbimõõt, kaal, sulami koostis (mis määrab värvuse) ja paksus. Võimalikke variatsioone saab lisada serva erineva töötlusega. Ent ka kõigi loetletud näitajate valik ei ole täiesti vaba - neid piiravad praktilised kaalutlused. Käibemündid ei tohi ju olla ülemäära suured ega liiga väikesed, väga rasked ega ülemäära kerged. Metalli kogusest ja koostisest sõltub otseselt mündi omahind, mis võib väikeste müntide puhul osutuda nimiväärtusest isegi suuremaks.

Rahvusvahelise Mündiregistri [2] andmebaasi on 2002. aasta alguse seisuga koondatud andmed 52 riigi 462 käibemündi kohta. Nende kohaselt on suurimaks ja ühtlasi ka raskeimaks mündiks 38,61 mm läbimõõduga ja ligikaudu 28,3 g kaaluv Suurbritannia 5-naelane, väikseimaks aga Hispaania euro-perioodi eelne 14 mm läbimõõduga 1-peseetane. Kõige kergem on Tai 1-satangine münt, mis kaalub vaid 0,50 g. Kõik ülejäänud käibemündid jäävad nende äärmuste vahele. See teeb müntide skaala väga tihedaks, milles uuele mündile ja seda enam mündiseeriale on võrdlemisi raske kohta leida.

Värvuse seisukohalt on piirangud veelgi suuremad. Laias laastus on kasutusel kolm värvust - punane, kollane ja valge. Muidugi saab sama värvuse juures mõnevõrra varieerida sulami koostist, mis võimaldab erinevate elektromagnetiliste omaduste tõttu münte paremini identifitseerida. Ühtlasi on mõistlik, et väiksema nimiväärtusega müntide materjal on suhteliselt odavam, suuremate oma aga kallim. Sarnase suuruse ja kaaluga eri riikide mündid ei tohiks oma absoluutvääringu poolest üksteisest oluliselt erineda - vastasel korral tekib oht, et ühe riigi münte hakatakse teises riigis kuritegelikel eesmärkidel kasutama. Kindlasti peab olema välistatud, et sarnaste mõõtmete ja kaaluga mündid on ringluses naaberriikides.

Viimaseil aastakümneil levima hakkanud uued tehnoloogiad võimaldavad kirjeldatud piiranguid mõnevõrra leevendada, tõstes seejuures märkimisväärselt müntide turvalisust. Enamus meist on kokku puutunud müntidega, mille keskosa ja serv on valmistatud erinevatest sulamitest. Mõnikord annab mündile tema lõpliku väljanägemise õhuke pinnakiht, samal ajal kui peidus olev massi põhiosa on valmistatud väheväärtuslikust metallist, tavaliselt terasest. Sellist lahendust kasutatakse väikese väärtusega müntide vermimisel. Hinnaliste müntide puhul võib erinevad metallid paigutada kihiti - kihtide füüsikalised omadused on täpselt määratud ning vastavate detektoritega saab neid kiiresti kontrollida.

Eesti pangatähtede turvaelemendid

[1]Optically Variable Ink.

[2]Coin Registration Office.