Valuutaspekulatsioonid

Kagu - Aasia kriis

1997. aastal sattusid mitme Kagu-Aasia ja Ida-Euroopa riigi valuutad spekulatiivsete rünnakute tõttu tõsise surve alla. Tekkinud pinged raha- ja valuutaturgudel avaldasid märkimisväärset mõju majanduskeskkonnale ning tõid mitmelgi juhul kaasa valuutatingimuste muutmise.

Spekulatsioonid Eestis

Ka Eestis 1997. aasta mais ja eriti oktoobris toimunud lühiajalist aktiivsemat tegevust Saksa marga ja Eesti krooni vahelisel spot- ning forvardturul on käsitletud kui spekulatsioone krooni usaldusväärsuse suhtes. Kuigi usaldus oli ehk tõepoolest mõnevõrra kahanenud, hajus otsene spekulatiivne surve suhteliselt kiiresti pärast seda, kui oli avaldunud rahasüsteemi iseregulatsioonivõime ning saadud positiivne kinnitus finantssektori ja majanduse vastupanuvõime kohta.

Näiteks võib spekulatiivne rünnak avalduda selles, et välisinvestorid hakkavad pankadega sõlmima massiliselt forvardlepinguid, millega välisinvestorid võtavad lühikesi positsioone kohalikus valuutas (s.o positsioone, mille puhul nende kohustused kohalikus valuutas on suuremad kui varad kohalikus valuutas). Tehingus osaleva panga ülesanne on otsida võimalusi ühelt poolt tehingu finantseerimiseks ja teiselt poolt oma riskide katmiseks.

Valuutaspekulatsiooni mehhanism

Peamiselt fikseeritud vahetuskursi süsteemi keskkonnale iseloomuliku spekulatiivse valuutarünnaku põhiolemust kirjeldab järsk ja ulatuslik investeerimisportfellide kujundamine viisil, millest turul osalejad loodavad saada pärast potentsiaalset valuutatingimuste muutumist otsest rahalist kasu.

Spekulatiivse tegevuse aluseks on kindel veendumus, et riigi majanduse alus on nõrk ning kohalik valuuta ülehinnatud. Kõrge kontsentreeritusega teostatud valuutarünnakule järgnevad finantsturgude reaktsioonid võivad muuta majandusolud liiga pingeliseks, mistõttu riik ei taha või ka ei suuda tema käsutuses olevate rahapoliitiliste vahenditega sellele vastu seista ning eelistab loobuda senisest vahetuskursist.

Kõige üldisemalt kirjeldab valuutarünnakut hetke- ja tulevikuturgudel toimuv kohaliku valuuta agressiivne müük, millega spekulatiivsed investorid tekitavad järsult kasvanud nõudluse välisvaluuta järele ning avaldavad kohalikule valuutale raha- ja majanduspoliitiliste tingimuste kitsenemise tagajärjel devalvatsioonilist survet.

Keskpanga vastuaktsioonid

Spekulatiivsele rünnakule saab keskpank reageerida erinevate rahapoliitiliste sammudega, mille kasutamise efektiivsus sõltub arvestataval määral riigi senise majanduspoliitika kooskõlalisusest, samuti finantsturgude tugevusest ning vastupanuvõimest.

Interventsioonidega välisvaluuta hetke- ja/või tulevikutehingute turgudel muudab keskpank kohe või määratud ajal tulevikus baasrahanõudlust. Interventsioonide ulatust piirab keskpanga välisreservide maht ja ressursside hulk, mida riigil on võimalik hankida teistelt institutsioonidelt või laenata rahvusvahelistelt turgudelt.

Intressimäärade tõstmine kitsendab finantsturgude tingimusi ja muudab spekulatiivse rünnaku aluseks oleva kohaliku valuuta laenamise kallimaks. Lühiajaliste rahaturuintresside tõus kandub aga kiiresti teistesse majandussektoritesse, mistõttu nõrga majanduse korral võib riigil olla raske sellise strateegia pikka aega rakendada. Kui kõrged lühiajalised intressimäärad muutuvad kohaliku majanduse arengule liiga koormavaks, võib keskpank kohaldada investorite suhtes ajutiselt ka administratiivseid, sh selektiivse iseloomuga piiranguid (näiteks erinevaid intressimäärasid kohalikele ja välisinvestoritele laenamisel).

Fikseeritud vahetuskursist loobumist analüüsitakse tavaliselt viimse võimalusena, kui ollakse veendunud, et rahasüsteemi ja tervikuna kogu majanduse vastupanuvõime on murtud.

Valuutakomitee süsteemi puhul rakenduvad mõned spekulatsioone tasandavad mehhanismid automaatselt ega vaja seega eraldi otsustusi. See tagab valuutasüsteemi suurema usaldusväärsuse.