Vaata lisaks:

• Eesti Panga finantsaruanded

Eesti rahasüsteemi üldpõhimõtted

 Eesti Panga esmane eesmärk on tagada hinnastabiilsus, mis saavutatakse stabiilse vahetuskursi abil.
 Eesti rahasüsteem tugineb valuutakomitee põhimõtetele, mille järgi Eesti krooni kurss on fikseeritud euro suhtes.
 Eesti krooni fikseeritud kursi säilitamiseks peavad keskpanga kohustused, sh baasraha hulk majanduses, olema täielikult tagatud välisvaluutareservidega.

Eesti Panga esmane eesmärk on tagada hinnastabiilsus. See saavutatakse stabiilse vahetuskursi abil. Eestis rakendatakse vahetuskursi juhtimisel valuutakomitee põhimõtteid. Eesti krooni kurss on fikseeritud euro suhtes (1 euro = 15,6466 krooni)[1]. Eesti kroon on vabalt konverteeritav, mis tähendab, et puuduvad piirangud kapitali vabale liikumisele.

Eestis on valuutakomiteed kasutatud alates 1992. aastast. Valuutakomitee on rangetel reeglitel põhinev automaatne süsteem. Eesti krooni fikseeritud kursi säilitamiseks peavad keskpanga kohustused, sh baasraha hulk majanduses, olema täielikult tagatud välisvaluuta- või kullareservidega (vt joonis). Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Valuutakomitee tingimustes on keskpangal seadusega keelatud nii otseselt kui ka kaudselt krediteerida keskvalitsust ja kohalikke omavalitsusi. Vastavalt Eesti krooni tagamise seadusele ei ole Eesti Pangal õigust krooni vahetuskurssi devalveerida.

Valuutakomiteesüsteemi sujuva toimimise tagamiseks on keskpanga käsutuses rahapoliitika instrumendid. Nende abil püütakse tagada likviidsussüsteemi häireteta toimimine ning tagatakse võimalike ootamatustega toimetulekuks piisavad puhvrid. Olulisemad rahapoliitika instrumendid on välisvaluuta ostu-müügi püsivõimalus (valuutaaken) ning pankadele kehtestatud kohustusliku reservi nõue. Valuutakomitee raamistikust tulenevalt on kohustusliku reservi määr Eestis tunduvalt kõrgem kui teistsuguste vahetuskursisüsteemidega riikides (hetkel 15%).

Tehingud valuutaaknas määravad baasraha hulga majanduses. Baasraha pakkumise muutusega kaasneb samaväärne muutus keskpanga välisvaluutareservides. Seega ei kasuta Eesti Pank aktiivset rahapoliitikat. See tähendab et keskpank ei kehtesta rahapoliitika intressimäärasid ega juhi rahapakkumist ka muul moel. Valuutakomitee süsteemi tingimustes saab Eesti Pank teoreetiliselt anda krediidiasutustele laenu üksnes krooni kattevara ületavate reservide arvel.

Fikseeritud vahetuskursi süsteemi korralon majanduse stabiliseerimisel tähtis roll valitsuse eelarvepoliitikal. Konservatiivne ja tasakaalule suunatud eelarvepoliitika on vajalik majanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Valuutakomitee sujuva toimimise oluline eeldus on ka reaalsektori, eriti tööturu paindlikkus. Fikseeritud vahetuskursi korral ei saa majanduse tasakaalustumine aset leida vahetuskursi muutuse kaudu. Seega peab kohanemine toimuma reaalmajanduse poolel - palkades ja hindades.

[1] Kehtiv vahetuskurss on võrdväärne 1992. aasta rahareformiga kehtestatud Eesti krooni vahetuskursiga Saksa marga suhtes (1 mark = 8 krooni).