Kohustuslikud reservid ja ülereservid (hoiustamise püsivõimalus)

Kohustusliku reservi nõue pankadele on kehtestatud finantssüsteemi likviidsusvarude reguleerimiseks. Valuutakomitee puhul on piisavalt suur likviidsusvaru parim vahend arveldussüsteemi ja kogu finantssüsteemi ohustavate likviidsusriskide maandamiseks. Seega annab valuutakomitee Eesti kohustusliku reservi instrumendile tunduvalt tugevama kaalu, aidates mõningal määral kompenseerida teiste instrumentide puudumist või neile seatud piiranguid.

Kõige selle tõttu on kohustusliku reservi määr - 15% - Eestis valuutakomitee tingimustes kõrgem kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Et vähendada kõrge reservinõude negatiivset mõju finantsvahenduse struktuurile, intressimarginaalile ja teenustasudele ning muuta rahapoliitika operatsioonilist raamistikku turulähedasemaks, tasustatakse Eesti Pangas hoitavaid reserve vastavalt Euroopa Keskpanga (EKP) hoiuseintressimäärale. Selleks, et luua suurem puhver igapäevasteks arveldusteks, mis aitaks pankadel vähendada likviidsusriski ning stabiliseerida pankadevahelise rahaturu intressimäära, järgitakse kohustusliku reservi nõude täitmisel kuu keskmise täitmise põhimõtet.

Selleks, et vähendada võimalikke turumoonutusi ning samas säilitada suuri likviidsuspuhvreid, on kohustuslike reservide süsteemis rakendatud välisvarade arvestatavus. Likviidsuse aspektist ei ole põhimõttelist vahet, kas reservinõuet täidetakse kroonihoiustes või kõrgekvaliteedilistes ja kiirelt realiseeritavates välisvarades. Samas vähenevad turumoonutused, kuna osa reservinõudest täidetakse turuinstrumentidega. Välisvarade arvestatavus võimaldab ka kohustusliku krooni reservi taset suhteliselt lihtsamalt alandada, säilitades samas piisavad likviidsuspuhvrid.