TAUSTINFO
VÄLISMAINE INFLATSIOON JA NOMINAALKURSSIDE MUUTUSED EESTI HINNATASEME KUJUNDAJATENA

Maailma majanduse süvenevast integratsioonist tulenevalt toimub riikide vahel hüvisehindade ühtlustumine. Ühtaegu on vähe selliseid riike, kus kõik hinnad oleksid jõudnud samale tasemele, kuna ühe hinna seaduse kehtivust takistavad kaubanduspoliitilised meetmed, inimeste tarbimisharjumused, transpordikulude erinevus ja turgude ebatäiuslikkusest tulenevad faktorid. Praktikast võib tuua isegi vastupidiseid näiteid, kui hinnaerinevused on hoopis kasvanud. Siiski ei õnnestu vähegi avatud majandusega riigis vältida temaga kaubavahetuses oleva või ühiseid tootmisressursse omava partneri hinnamuutuste mõju. Välismaised hinnad ja valuutade nominaalkursi muutused võivad läbi kodumaise inflatsiooni avaldada mõju toodangu mahule, investeerimisotsustele ja üldisele väliskaubanduslikule aktiivsusele.

Makromajanduslikud tegurid on peamiselt seotud riigi suuruse ja avatusega. Mida suurem on väliskaubanduspartnerite arv ja mida avatum on majandus, seda enam on tegureid, mis kujundavad nii kodumaiseid, ekspordi- kui ka impordihindu. Teisalt aitab taoline mitmekesisus vähendada ühe kaubanduspartneriga seonduvat riski ning alandada hankija või tellija asendusega seotud kulusid. Suurem välismaiste hüviste osakaal lõpptarbekaupades ja tootmisprotsessi sisendites põhjustab hinnamuutuste kiirema ülekande kogu majandusse.

Üleminekuprotsesside alguses langetatud otsus Eesti krooni kursi sidumisest Saksa margaga soodustab hinnaühildumise kaudu välismaise hinnastabiilsuse kandumist Eesti majandusse. Tavaliselt pole empiirilistes töödes leitud kinnitust faktile, et nominaalkursi muutused kanduvad kohe sisemaistesse hindadesse. Nende mõju hindadele sõltub ekspordituru suurusest ning jaotusega tegelevate vahenduslülide arvust. On tavaline, et Eesti väikese siseturu nõudlus rahuldatakse arenenud naaberriikide (Soome, Rootsi) suurkorporatsioonide kohalike esinduste kaudu. Jaotusahela täiendava lüli tõttu võtab reageerimine maailmaturu hinnakorrektsioonidele rohkem aega. Täiendav lüli võib seoses valuutariski suurenemisega kaasa tuua ka täiendavaid kulusid. Pidev globaliseerumine sunnib suurkorporatsioone standardiseerima turundustegevust, mille üks olulisi komponente on toote hind. Eesti puhul võib pikema vahendusahela tõttu olla välismaiste tootjate tsentraliseeritud hinnakujunduse mõju tagasihoidlikum. Selle kompenseerimiseks peab igati soodustama konkurentsitihedama majanduskeskkonna teket.

Eesti hindade muutumist illustreerib võrdlemisi hästi joonis 1b, millel on kõrvutatud kodumaise avatud sektori hindade dünaamikat Eesti olulisemate väliskaubanduspartnerite hinnataseme muutustega[1] . On näha, et Eestil on rahvusvahelisel hüviste turul hinnavõtja positsioon, kuna meie hinnamuutused järgivad võrdlemisi kindlalt, ehkki teatava viitajaga, välismaailmas toimuvat. Muuhulgas viitab välishindade tõusu mõningane kiirenemine 1999. a lõpus võimalusele, et avatud sektori hinnakasv kiireneb lähiajal ka Eestis.

Fikseeritud vahetuskursi puhul on inflatsiooni võimalik "importida" ka nominaalkursi muutuste kaudu. Vaatamata asjaolule, et kaubavahetuses kasutatakse väga erinevaid valuutasid, oli 1999. aastal nii Eesti ekspordi kui ka impordi arvestuses Euroopa Rahaliitu kuuluvate riikide valuutade ja Eesti krooni osatähtsus pisut alla 70%. Selle osa ulatuses krooni nominaalkurss muutuda ei saanud. Ameerika dollari osatähtsus on kahanenud ca 20%ni ja Rootsi krooni oma 8%ni. Viimase kahe valuuta kallinemise ja Eesti impordihindade kasvu vahel ongi märgatav seos (vt joonis 2b).

Kahjuks ei ole võimalik eraldi hinnata vahetuskursi ja hüviste hinna muutuse mõjuulatust. Ärisaladuse järgimise põhimõttest lähtuvalt ei avalikustata Eestis imporditavate kaubagruppide hindu. Tulenevalt konkreetse lepingute sätetest, võib sisseveetava kauba hind olla hetkel maailmaturul kehtivast erinev. Väliskaubanduse hinnaindeksid koostakse küsitluse teel, mille käigus saadakse teada, kui palju importijad maksid teatud kauba eest Eesti kroonides. Niisugune lähenemine ei võimalda isegi kaudselt eraldi välja tuua hinna ja vahetuskursi mõju, jagades näiteks impordihinnaindeksi nominaalkursi indeksiga.

Eesti-taolist väikest arenevat majandust, mille ekspordis on suur osatähtsus välismaal asuvatele emaettevõtetele tehtavatel allhanketöödel, iseloomustab veel üks eripära. Kui indeksis märkimisväärset osakaalu omav allhanketööde teostaja teeb kontsernisisesel tasandil otsuse hinna abil ressursse ümber jaotada, siis kajastub see küll kohe hinnaindekseis, kuid ei võimalda midagi järeldada makromajandusliku konkurentsivõime kohta.

Dollari nominaalkursi kõikumise tagajärgi võib meie igapäevaelus näha eelkõige autokütuse hinna muutumises, sest maailma kütuseturgudel toimub arveldamine just dollarites. See kaup on üks tundlikumaid, mis reageerib oligopoolsele turule vaatamata nii maailmaturu hinna kui ka nominaalkursi muutustele võrdlemisi kiiresti. Siiski on autokütuse hinnad, mis järgivad küll naftahinna trendi, viimasest oluliselt vähem heitlikud (vt joonis 3b).

Dollari nominaalkurss oli 1999. aastal muutlikum, kui aasta keskmine seda näitaja oletada lubab. Vahetult aasta alguses ei olnud dollar hinnatõusu soosiv, seejärel aga algas aasta lõpuni kestnud võrdlemisi kiire tõusuperiood (vt joonis 2b). Aasta keskmisena tõi see siiski kaasa dollari kõigest 4,3%lise kallinemise ja pidanuks ligikaudsete arvutuste kohaselt aasta keskmisena põhjustama Eesti hinnataseme kuni 0,6%lise tõusu[2] e teisisõnu peaaegu viiendiku 1999. a inflatsioonist. Samasugust loogikat rakendades võib välja arvutada, et aasta keskmine 0,4%line impordihindade tõus pidanuks Eesti hinnataset tõstma 0,3%.

Eeltoodu põhjal võib tõdeda, et 1999. aastal ei avaldanud nominaalkursi muutused ega ka välismaine hinnatõus Eesti majandusele märkimisväärset mõju. Statistika puudumise tõttu on analüüs küll raskendatud, kuid siiski võib väita, et krooni vahetuskursi seotuse tõttu oli kursside muutusest põhjustatud hinnasurve suhteliselt väike.

[1] Indeks on kokku kaalutud krooni reaalse efektiivse vahetuskursi (REER) arvutamise aluseks olevate riikide kuise kaubavahetuse mahu, valuutakursi ja inflatsiooni alusel.
[2] Impordi osakaal sisenõudluses oli 1999. aastal ligikaudu 70% ja dollari osatähtsus impordi eest tasumisel kasutatud valuutade hulgas ligikaudu viiendik.