I
MAJANDUSPOLIITILINE KOKKUVÕTE

Võrreldes 1999. a algusega, muutusid vaated majanduse arengule aasta jooksul mõnevõrra optimistlikumaks. 1999. aastal oli väliskeskkond suhteliselt stabiilne, arenevate riikide finantskriisid olid möödas ja toimus kohanemine nende mõjuga. Aasta jooksul läbis Eesti majandus langusfaasi ja jõudis aasta lõpus tagasi majanduskasvu rajale. Teatud viitajaga peegeldas Eesti majanduse areng maailma majanduses toimunud muutusi. Teisel poolaastal alanud, valdavalt välisnõudluse suurenemisele tuginenud majanduse elavnemine ei kompenseerinud aga aasta alguses toimunud langust ja kokkuvõttes jäi 1998. a SKP tase saavutamata.

Eesti rahasüsteem tõestas oma elujõulisust ja usaldusväärsust ka langusfaasis. Kapitali sissevool jäi 1998. a tasemele ja finantssüvenemine isegi suurenes. 1998. a lõpu kitsendav monetaarkeskkond lõdvenes juba 1999. a I kvartali lõpuks. Välissurvete alanemise tõttu aasta alguses ja suurte likviidsuspuhvrite toimel langesid ka krooni rahaturu- ning pangalaenude intressid aasta lõpuks kõigi aegade madalaimale tasemele. See lõi head eeldused jätkusuutliku majanduskasvu taastumiseks.

Nagu prognoositud, kiirenes inflatsioonitempo välis- ja sisemaise nõudluse kasvu, maailmaturu hindade kallinemise ning administratiivsete meetmete tulemusena 1999. a IV kvartalis. Sisemaine liigpakkumine ei mõjunud hinnatõusule enam pidurdavalt, mistõttu üldist hinnataset hakkasid kujundama avatud sektori, eelkõige toidukaupade hinnad. Siiski jäi 1999. a keskmine inflatsioonitempo hinnaühildumise (konvergentsi) trendist allapoole, mistõttu järgnevatel perioodidel on oodata mõnevõrra kiiremat hinnatõusu.

RAHAPOLIITILISED ARENGUTENDENTSID

1999. a IV kvartalis jätkus suuremat osa aastast iseloomustanud monetaarkeskkonna paranemine. Suurenes väliskapitali, sh otseinvesteeringute sissevool. Aasta jooksul avaldas finantskonto saldole tugevat mõju pangandus- ja valitsussektori vahendite liikumine: esimesel poolaastal moodustati suuri välisreserve, millest osa aasta lõpus kodumaale toodi. Sisemaiste säästude ja investeeringute negatiivse vahe kahanemise tõttu oli välisfinantseerimise vajadus väiksem kui varasemail aastail.

Vaatamata langusfaasi läbimisele suurenes finantssüvenemine: residentide hoiuste jääk Eesti pankades kasvas aasta jooksul 25%lt 29%ni SKP suhtes. Peamiselt oli tegu kodumajapidamiste säästu kasvuga.

Aasta viimastel kuudel rahapakkumise kuine kasvutempo stabiliseerus: alates septembrist kuni aasta lõpuni püsis rahaagregaatide kasvutempo ca 2% tasemel. Kui aasta esimesel poolel suurenesid rahapakkumise kiire kasvu tõttu peamiselt välisvarad, siis teisel poolaastal hakkasid suurenema sisemaised laenud. Laenukasv algas siseturule orienteeritud tegevusaladest. Üks kodumaistele rahandusasutustele antud laenude kasvu põhjusi oli ka nende rahastamispõhimõtete muutmine — garantiide andmine asendus rahastamisega läbi emaettevõtte bilansi. Kogu aasta vältel kasvasid stabiilselt eluasemelaenud, samuti taastus aasta lõpus tarbimislaenude väljastamine. Eksportivatele harudele, sh tööstusele antavad laenud suurenesid minimaalselt alles IV kvartalis.

Krooni rahaturu intressimäärasid iseloomustas kogu 1999. a jooksul langussuund. Ka kodumaistele eraettevõtetele ja eraisikutele antud laenude nominaalintressid langesid aasta jooksul küllalt järjekindlalt, jõudes aasta lõpuks ajalooliselt madalaimale tasemele. Laenuintresside alanemine kajastas eelkõige pankade aasta jooksul suurenenud likviidsust ning kodumaise reaalsektori väiksemat laenunõudlust. Esmakordselt 1999. a jooksul näitasid IV kvartalis alanemistendentsi ka reaalintressid, mis langesid kvartali lõpuks 6-7% piirimaile. Reaalintresside alanemine tulenes nii nominaalintresside langusest kui ka aasta lõpus toimunud inflatsioonitempo kiirenemisest.

FINANTSSEKTOR

Finantsvahenduse 1998. a lõpul alanud stabiliseerumine ja konsolideerumine tagas finantssektori stabiilse arengu.

Pankade varad kasvasid aastaga 56%lt SKP suhtes 63%ni. Hoiuste kasvu ja väikese investeeringunõudluse juures vähenes pangandussektori roll uue välisressursi kaasamisel.

Aasta lõpul elavnes väärtpaberiturg. Sinna lisandunud täiendav raha võimaldab taas aktiivsemalt emissioone korraldada ja seeläbi väärtpaberituru osatähtsust reaalmajanduse finantseerimise vahendamisel suurendada. Aktsiaturul oli 1999. aasta tervikuna vastuoluline: ühelt poolt madal likviidsus ja mitme aktsia noteerimise lõpetamine börsil, teisalt aga Eesti Telekomi aktsia börsiletulek ja aasta lõpu eelne optimismipuhang, mis kokkuvõttes suurendasid oluliselt aktsiaturu kapitalisatsiooni.

Kindlustuses toimunud struktuurimuutuste ja konsolideerumise tõttu lõpetas enamik seltse erinevalt pankadest aasta kahjumiga, kuigi suuremad elukindlustusseltsid saavutasid positiivse aastatulemi.

Liisinguportfellide mahu kasv oli 1999. aastal tagasihoidlik. Oluline muutus toimus liisitavate varade struktuuris: suurenes kinnisvaraliising.

Investeerimisfondid, mis 1998. aastal olid seoses aktsiahindade langusega saanud tugeva tagasilöögi, näitasid 1999. a jooksul kasvutendentsi. Turu liidreiks muutusid valdavalt fikseeritud tuluga instrumentidesse investeerivad fondid. Jätkuvalt lisandus turule uusi fonde.

REAALMAJANDUS

Maailma majanduse elavnemine ületas aasta alguses tehtud prognoosid. Eesti jaoks tähendas see võimalust taastada alates III kvartalist kaupade ja teenuste ekspordi reaalkasv. Aasta kokkuvõttes ületas kaupade eksport Lääne-Euroopasse 1998. a taseme ligi 7%. Paraku ei piisanud sellest vähenenud investeerimisaktiivsuse, eratarbimise ja idasuunalise ekspordi kompenseerimiseks ning SKP püsihindades vähenes kuni 1,5%. Päevakorda jäi ka eelmises rahapoliitilises ülevaates püstitatud küsimus, kas 1999. aastal toimunud struktuursed muutused on piisavad jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks.

Sisemaine nõudlus kohandus muutunud majanduskeskkonnaga peamiselt erasektori investeeringute ja eratarbimise vähenemise teel. Erandiks oli IV kvartal, kui reaalselt suurenesid ka sisemaise nõudluse kõik komponendid.

Majanduskasvu taastumine tugines valdavalt traditsioonilistele tegevusaladele ja tootmisvõimsustele. Seetõttu vähenes vajadus välissäästu järele ning jooksevkonto puudujääk alanes oluliselt. Kasvanud investeerimisnõudlus, laovarude soetamine ning esmakordselt kogu aasta jooksul märgatavalt suurenenud eratarbimine tõstsid IV kvartalis jooksevkonto puudujäägi 1999. a rekordtasemele. Üheks laovarude suurendamise põhjuseks oli tõenäoliselt ka nn aasta 2000 probleem, mistõttu väliskaubanduse puudujäägi kasv ületas prognoositu. Sellest hoolimata jäi defitsiit aasta lõikes enam kui kolmandiku väiksemaks, kui see oli olnud 1998. aastal (vastavalt ca 6% ja 9,2% SKP suhtes). Jooksevkonto puudujäägi kattis rohkem kui 100%liselt võlgnevust mittetekitav väliskapital: otseinvesteeringud ettevõtete põhikapitali ja omandiväärtpaberitesse paigutatud raha.

Majanduse langusfaasis suutsid ettevõtted oma tööhõivepoliitika küll muutunud keskkonnaga kohandada, kuid keskmise töötasu kasv oli 1998. a omast isegi suurem. See tõi kaasa palkade ennakkasvu tootluse mõnede näitajate suhtes. Ennakkasvu peamiseks põhjuseks võib pidada mitte niivõrd tööturu ülemäärast jäikust, kuivõrd aasta alguses valitsenud liiga optimistlikke tulevikuootusi, mille korrigeerimist takistasid maailma majanduse järjest paranevad prognoosid.

INFLATSIOON

Tarbijahindade arengut iseloomustas kogu 1999. a jooksul kohanemine Vene kriisi järgse šokiga. Esimesele poolaastale oli iseloomulik, et nii krooni nominaalkursi kui ka kaubahindade muutuste mõju oli kokkuvõttes hinnakasvu pärssiv ja hinnaühildumine jätkus vaid tänu administratiivsetele meetmetele ning hinnatõusule varjatud sektoris. Avatud sektoris oli hinnakasv välissurve puudumise ja sisemaise liigpakkumise tõttu nulli lähedal. Teisel poolaastal tekkis inflatsiooni kiirendav välissurve ja sisemaine liigpakkumine ei pidurdanud enam nii oluliselt inflatsioonitempot. Aasta viimases kvartalis muutusid avatud sektori ja toidukaupade hinnad üldise hinnataseme kujundajaiks. Vaatamata inflatsioonitempo kiirenemisele aasta lõpus jäi 1999. a keskmine THI kasv (3,3%) allapoole pikaajalist hindade ühildumistrendi.

Kuigi krooni aasta keskmine reaalkurss kallines 1998. a rublakriisi mõjul 7,3%, alanes vastav näitaja 1999. a jooksul pidevalt. Reaalkursi kujunemisel mängis olulist rolli dollari kallinemine. Rubla nominaalkursi odavnemisest kõrgem inflatsioonitase Venemaal mõjutas krooni reaalkurssi samas suunas. Neljandas kvartalis tasakaalustasid hinnatõus ning nominaalkursi muutus üksteist ning tarbijahinnaindeksil põhinev reaalne efektiivne vahetuskurss jäi III kvartali tasemele. Eesti hinnatase tööstusriikide suhtes aasta jooksul praktiliselt ei muutunud.

VALITSUSSEKTOR

Suvel vastu võetud ühe miljardi krooni suurune säästueelarve ja kulude minimaalsel suurendamisel põhineva eelarve väljatöötamine 2000. aastaks tähistasid pööret tasakaalustatud eelarvepoliitika suunas. Küsitav oli aga juriidilise isiku tulumaksu reformimise ajastatus. Vaatamata võimalikule pikaajalisele positiivsele mõjule raskendab see makromajandusliku tasakaalu saavutamist. Investeeringute tulumaksust vabastamine võib olla vastuolus ka vajadusega kiirendada reaalsektori struktuuri muutmist, sest stimuleerib olemasolevat struktuuri taastootma.

Kuigi maksude laekumine IV kvartalis tänu majanduskasvu taastumisele paranes, jäi see ikkagi majanduse arengu kiirenemise ootusel põhinenud kulude kasvust väiksemaks. Aasta kokkuvõttes ulatus eelarve puudujääk 4,7%ni SKP suhtes, kusjuures puudujäägiga olid kõik selle osad — nii riigieelarve, kohalikud eelarved kui ka sotsiaal- ja ravikindlustuse eelarve. Neljandas kvartalis oli puudujääk praktiliselt aasta keskmisel tasemel ning ühtlasi üheks jooksevkonto puudujäägi suurenemise põhjuseks. Puudujääk kaeti eelkõige välisreservidest, mis aasta lõpuks kahanesid 2,5%ni SKP suhtes.

MAJANDUSE STRUKTUURNE ARENG

1999. aastal läbi viidud struktuursed reformid olid suunatud peamiselt pikemaajalise majanduskasvu saavutamisele.

Jätkus Eesti integreerumine maailma majandusse. Lähiaastate üks olulisemaid prioriteete on ühinemine Euroopa Liiduga (EL). ELiga integreerimisprotsessi raames valmis riigi keskpikk arengukava, milles kirjeldatakse majanduskeskkonna raamistikku ja kavandatavaid struktuurseid reforme. Kevadel lõppesid Eesti liitumisläbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) ning aasta lõpus jõustus liitumisleping. Valmistumaks ELi liikmeks saamiseks, otsustati alates 2000. aastast sisse seada imporditollid kolmandatest riikidest pärit toidukaupadele.

Jätkus omandisuhete korrastamine. Tänaseks on suur osa omandireformist lõppenud ja valdav osa majandustegevusest koondunud erasektorisse. 1999. aastal jätkus erastamisprogrammi viimane etapp — suuremate infrastruktuuri ettevõtete privatiseerimine. Toimus seni suurim erastamistehing — Eesti Telekomi müük. Mõnevõrra kiirenes maareform ja elamureform, kuid viimane on siiski jäänud omandireformi mahajäänuimaks osaks.

Arvestades sisemaise säästu senist suhteliselt madalat taset, on majanduse pikaajalise stabiilse arengu kindlustamiseks eriti oluline ergutada riigi ja erasektori säästmist. 1999. aastal arutati läbi pensionireformi erinevad kontseptsioonid ja täpsustati edasist tegevuskava antud valdkonnas. Ühe olulise sammuna personifitseeriti sissemaksed sotsiaalkindlustusfondi. Kohustusliku kogumispensioni rakendusotsusteni jõuti alles 2000. aastal. Seejuures otsustati eraldada senisest maksukoormusest kogumispensioni käivitamiseks minimaalselt vajalik osa. See vähendab küll lähitulevikus reformi läbiviimiseks tehtavaid kulutusi, kuid tähendab ühtlasi suhteliselt väikest võitu pensionäride järgmiste põlvkondade jaoks.

Edasise arengu ja välisusalduse püsimise seisukohast on aga eriti oluline, et jõuti ühise arusaamani eelarve tasakaalu taastamise vajalikkusest keskmises perspektiivis. Sel eesmärgil alustati avaliku sektori struktuuri ja ülesannete optimeerimist. Üheks oluliseks sammuks oli stabiliseerimise reservfondi vahendite kogumis-, kasutamis- ja haldamispõhimõtete seadustamine.

1999. aasta tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi finantssektori tegevust puudutavas seadusandluses. Üheks keskseks sündmuseks oli uue krediidiasutuste seaduse jõustumine, mille mõju kaasaegse panganduskeskkonna kujunemisele on märkimisväärne. Nimetatud seadus tingis ka mitmete oluliste rakendusaktide kehtestamise Eesti Panga poolt. Nende eesmärk on jätkuvalt suurendada krediidiasutuste tegevuse läbipaistvust, tugevdada turudistsipliini ja arendada pankade sisemisi riskijuhtimissüsteeme. Samuti astuti esimesi samme ühendatud finantsjärelevalve loomiseks panga-, kindlustus- ja väärtpaberiinspektsiooni baasil, mis võimaldaks komplekssemalt ja ressursisäästlikumalt jälgida finantssektori arengut.

Siiski jäid reformid mitmes valdkonnas kavandatust aeglasemaks ja on võimalik, et see omakorda aeglustas struktuurseid muutusi erasektoris.

LÄHITULEVIKU ARENGUJOONI

Tõeks osutus 1999. a algul valitsenud arvamus, et teisel poolaastal majanduskasv kiireneb, sh ka ELi liikmesriikides. Globaalne majandustsükkel on prognooside kohaselt tõusufaasis ka 2000. aastal. Siiski jäi Eesti ekspordi kasv 1999. a lõpukuudel sügisel prognoositule alla, kiirenedes taas alles 2000. a alguses.

Vaatamata 2000. a algul toimunud ekspordi kasvule, ei ole veel alust muuta eelmises rahapoliitilises ülevaates tehtud 3,5…4,5%list majanduskasvu prognoosi (vt tabel 1.1). Peamiseks küsimuseks on endiselt ettevõtete ümberstruktureerimise ulatus ja kiirus, st suutlikkus ära kasutada Lääne-Euroopa kasvutsükli poolt pakutavaid võimalusi. Seda just teisel poolaastal, mil 1999. a tõusnud tase vähendab juba nn statistilist kasvutempot.

Soodsa eelduse struktuuri muutusteks loob finantsinstitutsioonide suur likviidsus ning laenuraha kättesaadavus. Samuti on tootjad muutunud optimistlikumaks ning plaanivad küsitluse põhjal 2000. aastal suurendada investeeringuid.

Hindade kasvu prognoosi osas on samuti alust jääda eelmise ülevaate hinnangu juurde. Majanduskasvu taastumisel peaks hinnatõus 2000. aastal ületama aastataguse näitaja ning tarbijahindade tõus võib küündida üle 4%. Seda prognoosi toetavad ka välishindade areng, muutused toiduaineturul ning jätkuvad administratiivsed hinnaaktsioonid.

Kuivõrd väliskeskkond, eelkõige intressimäärade kasv tööstusriikides, mõjutab rahaturuintresse edaspidi pigem mõõduka tõusu suunas, siis pole nende edasist alanemist oodata. Laenuintresside jätkuv langus on laenunõudluse oodatava kasvu ning inflatsiooni kiirenemise tõttu samuti vähetõenäoline.

Koos investeerimismahu taastumisega on oodata ka impordimahu suurenemist ning suuremat jooksevkonto puudujääki. 1999. a IV kvartalis kasvas esmakordselt kogu aasta jooksul sisetarbimine ja vastavalt suurenes ka jooksevkonto puudujääk. Seejuures jäi põhivarasse tehtavate kapitalimahutuste kasv esialgseil andmeil tagasihoidlikuks, kiiremini kasvasid laovarud ja era- ning avaliku sektori tarbimine. Selline areng tõstis jooksevkonto puudujäägi 1997. a taseme lähedale.

Pidades silmas samaaegset suurt rahapakkumise kasvu, eelarve jätkuvat, ehkki vähenenud puudujääki ning eeldatavat inflatsiooni kiirenemist, võib tekkida küsimus majanduskasvu jätkusuutlikkusest ja majanduse võimalikust ülekuumenemisest. Siiski oli 1999. a lõpul välja kujunenud olukord 1997. a omast küllalt erinev. Esiteks polnud mittefinantssektorile antud laenude jääk praktiliselt kasvanud: eelmise aastaga võrreldes hakkas see suurenema alles 2000. a jaanuaris. Teiseks on alust arvata, et kriisiaastate kogemustest on õpitud ning tarbimislaenude väljastamisel säilitavad pangad konservatiivsuse.

Praeguses kontekstis omab eelarve puudujäägi hoidmine 1,5% piires SKP suhtes erilist tähtsust, kuna suurem defitsiit võib kaasa tuua nii välistasakaalu halvenemise kui ka usalduse vähenemise kogu Eesti majanduspoliitika vastu. Suurem puudujääk kasvatab lühiajaliselt küll sisenõudlust, usalduse kaotusest tingitud pärssiv mõju võib aga avalduda veel mitme aasta jooksul.