III
INFLATSIOON

1999. aasta IV kvartalis kasvas Eesti hinnatase peamiste väliskaubanduspartneritega samas rütmis – 0,7%. See lubab oletada, et Eesti püsib rahvusvahelises hinnakonkurentsis senisel positsioonil.

Kui kolme esimese kvartali vältel jäi hinnatõus sisemajanduslike kohanemisprotsesside tõttu pikaajalisest konvergentsitrendist allapoole, siis IV kvartalis näitasid kõik indikaatorid hinnatõusu kiirenemist. Sellegipoolest on ühe kvartali andmetele tuginedes raske inflatsiooni edasist suundumust määratleda. Hinnatõusu oli sesoonsete tegurite tõttu küll eeldatud, kuid üksnes seda ei saa nimetada tagasipöördumiseks inflatsiooni pikaajalisele trajektoorile.

Teataval määral on hinnang 1999. a II poolaastale, eriti aga IV kvartalile, efektiivse turu loogikat järgides vastuoluline, kuna juba teist kvartalist järjest oli tarbijahindade muut nii ekspordi- kui ka impordihindade kasvust väiksem (vt joonis 3.1). Inflatsiooni senises arengus pole taoline fenomen ainulaadne, kuid reeglina on see kestnud lühemat aega. Eeldusel, et tegu on võrreldavate kaubakorvidega ning väliskaubanduspiirangud puuduvad, ei saa selline tendents pikema perioodi vältel kesta. Öeldu on piisav alus eeldamaks, et välismajanduskeskkonna poolt avaldatav surve muutub lähiajal inflatsiooni kiirendavaks.

EBAKÕLALISED HINNATÕUSU INDIKAATORID

Neljandas kvartalis toimus järsk – 4,6%line – ekspordihindade tõus. Kuna sellist kasvu võis täheldada kuni 1996. a alguseni, siis tundub taoline hüpe praeguses sise- ja välismajanduslikus taustsüsteemis pigem anomaalne. Ootuspärasest kiirema inflatsiooni üks olulisemaid põhjusi võib olla asjaolu, et nimetatud lühikesel ajavahemikul (peamiselt septembris-oktoobris) uuendati paljusid tarnelepinguid ning sellega seoses korrigeeriti ka hindu. Dollari nominaalkursi 1%lise kallinemise inflatsiooniline efekt oli minimaalne (vt taustinfo lk 25). Samas suurusjärgus oli ka impordihindade kvartaalne tõus – 1,1%. Ent impordihindade tõus oli dollari kallinemise mõju kõrval seotud ka Eesti peamaiste väliskaubanduspartnerite inflatsioonitempo kasvuga. Näiteks kiirenes 12 kuu tarbijahindade kasv Soomes septembri 0,8%lt detsembris 2%ni, Saksamaal vastavalt 0,8%lt 1,4%ni ning Rootsis 0,7%lt 1,3%ni.

Ühtlasi muutus toiduainete hind IV kvartalis hinnatõusu põhikomponendiks, kuna nende kvartaalne 2,3%line kallinemine ületas hüviste keskmise hinnatõusu mitmekordselt. Siin on tegu eelkõige hooajalise hinnatõusuga (IV kvartalis kallines piim 22%, või 17,9% ja liha 5,8%), mida näiteks piimatoodete puhul võis võimendada ülepakkumise vähenemine. Ometi jäi avatud sektori 1%line hinnatõus rahvusvaheliselt kaubeldavate hüviste hindade muutumist kajastavaist näitajaist allapoole. Kuna 1998. a hinnadünaamikas ei täheldatud toiduainete hinna sesoonsust, siis oli 1999. aastal tulemuseks pikema perioodi hinnaindeksites väljenduv inflatsioonitempo kiirenemine. Detsembris toimunud aktsiisimäära tõus põhjustas autokütuse 14,3%lise kallinemisega 0,3%lise hinnataseme tõusu. Aasta lõpule on tavapäraselt iseloomulikud ka hooajalised allahindlused (ehitusmaterjalid, postiteenused, majapidamismasinad, autod jne). Kokkuvõttes jõudis tarbijahindade 12 kuu indeks septembri 2,8%lt detsembris 3,9%ni (vt joonis 3.2).

Eeltoodu põhjal võib väita, et lisaks inflatsioonilistele välisteguritele toimivad endiselt ka sisemaist hinnatõusu pidurdavad jõud, mis teevad aeglasema inflatsioonitempo võimalikuks. Arvestades viimase aasta jooksul üldises majanduslikus taustsüsteemis avaldunud arengutendentse, võib ühe põhjusena endiselt mainida Vene kriisist põhjustatud kohanemisprotsesside teatavat mõju veel ka IV kvartalis. Teisalt on ülalnimetatud tendents seletatav sellega, et reaalmajanduses valitsevate ülekandemehhanismide tõttu avalduvad mõjud viitajaga. Hinnatõusu kiiruse ühtlustumine sõltub sellest, kuivõrd elastsed on kodumaiste kaupade hinnad välismaiste kaupade hinnamuutuste suhtes ning kuivõrd pika aja jooksul see elastsus avaldub. Tegelikult toimivad kõik need jõud sidusa süsteemina ja on kvantitatiivselt raskesti eristatavad.

Mõningal määral võib toimunut selgitada tõsiasi, et reguleeritud hindade tõusu poolest oli kogu II poolaasta, eriti aga IV kvartal, võrdlemisi tagasihoidlik. Lausa erakordne oli administratiivselt reguleeritavate hindadega hüviste 0,6%line odavnemine IV kvartalis. Selle põhjuseks oli vee ja kanalisatsiooniteenuste hinna alandamine Tallinnas poliitilise võitluse käigus. Nimetatud teenus odavnes oktoobris ja tõusis detsembris taas endisele tasemele.

Siiski ei viita inflatsiooni võimalikule kiirenemisele üksnes välismaine hinnatõus. Pinnase selleks loob ka kasvufaasis olev monetaarkeskkond, mis soodustab nõudluse suurenemist. Kuna rahapakkumise kasv on aset leidnud eelkõige nõudehoiuste arvel, siis on selle inflatsiooni genereeriv efekt mõnevõrra nõrgem (võrreldes näiteks 1997. aastaga, mil kasvas kiiresti tähtajaliste hoiuste osatähtsus). Teisalt on, vaatamata nominaalintresside langusele, reaalintressimäärad siiani võrdlemisi kõrged ning võivad hinnatõusu pärssida.

LAHKNEMINE PIKAAJALISEST TRENDIST

Adekvaatse võrdlusbaasi puudumise tõttu on võrdlemisi keerukas anda hinnangut sellele, kuivõrd oluline võis olla hindade kohanemise võimaliku jätkumise mõju IV kvartalis. 1998. a lõpp ei ole Vene kriisi ning 1997. a kiire kasvu tõttu heaks võrdlusaluseks. Samuti ei saa välistada võimalust, et pärast rublakriisi osutusid mõningad hüvised ülehinnatuks ka kodumaisel turul ning selle tulemusena toimus teatav korrektsioon allapoole. Kohanemise pikaajalisus on selgitatav hindade jäikusega.

Üheks hinnajäikuse põhjuseks on vähepaindlikud palgad. Mitmes tööstusharus valisid ettevõtjad 1999. aastal palgatõusu piiramise asemel töötajate arvu vähendamise. Kiirete struktuurimuutuste tingimustes tähendab see struktuurse tööpuuduse ohu suurenemist ning suuremaid kulutusi tööjõu ümberõppele, mis põhjustab pikaajalise tööpuuduse kasvu.

On ootuspärane, et kõik adaptatsiooniprotsessid toimuvad pikema aja vältel. Šokijärgse kohanemise ilminguks mikrotasandil on eelkõige tootmisressursside ümberpaigutumine või tootmisvõimsuste konsolideerumine. 1999. aastat jäävad meenutama mitmed liitumised, pankrotid ja ülevõtmised, mis peegeldavad võrdlemisi põhjalikke muutusi töötleva tööstuse, eriti aga toiduainetööstuse sihtturgude struktuuris. Tavaliselt nõuab kapitali ümberpaigutamine täiendavaid kulutusi. Kui tulemuseks on ressursside efektiivsem jaotus ning kasvav tootlus, siis pärsib see hüviste hinnatõusu. Kvaliteetkapitali siire pankrotistunud äriüksustest teistesse ettevõtetesse või tegutsemisvaldkondadesse lõi eelduse tootluse kasvuks.

Kas majandusliku languse periood toob kaasa ka midagi kasulikku ja kui toob, siis milles see avaldub? On loogiline, et väheneva nõudluse periood nõuab teistsugust hinnapoliitikat. Majanduslangus sunnib majandusagente langetama teistsuguseid hinnaotsuseid ning kuna Eestis seni taoline kogemus puudus, siis pöörama hinnakujundusele suuremat tähelepanu. Toodud seose üheks kaudseks väljendumisvormiks on olukord, kus koos välismaise kapitaliosaluse kasvuga toimub ka arenenud turumajandusele omase hinnapoliitika intensiivsem rakendamine.

Tavaliselt on majandusprotsessid, sealhulgas ka inflatsioon, inertsed. Võib oletada, et 1999. aasta kiire disinflatsiooniperiood vähendas teataval määral hinnatõusu inertsust. Stabiliseerimisprotsessi algfaasis, kui ühe kuu hinnatõusu märgiti kahekohalise arvuga, oli võrdlemisi raske turult lähtuvaid hinnasignaale interpreteerida ja tootmisotsuseid teha. Hüviste hindade määramine tugines üksnes tootmiskuludele ning seda mõjutas majandusagentide üksteise matkimine. Sel viisil hinnaotsuseid langetades eksisteerib oht jõuda reaalkursi ülehinnatuseni. Pole välistatud, et suurenevate kulutuste katmine hinna tõstmisega domineeris tootmistegevuse efektiivistamise üle. Juhul, kui taoline üleminekuperioodist pärit mõtteviis 1999. aastal veel eksisteeris, andis majanduslangus õppetunni, kuidas paindliku hinnapoliitikaga olukorda leevendada. See on aga samm efektiivsema hinnakujunduse suunas.

Seega võib järeldada, et struktuurinihkeid põhjustavad välisšokid mõjuvad hinnakujunduse efektiivsusele positiivselt, kuna väheneb võimalik inflatsiooniinerts ning majanduslangus õpetab turult lähtuvaid signaale paremini õigeks hinnapoliitikaks transformeerima. Teisalt sunnivad ettevõtete müügiraskused varasemast enam rõhku panema ka tootearendusele ning toodete diferentseerimisele, et eristada neid konkurentide omadest ning parandada kvaliteeti. Viimane ei pruugi vähenenud nõudluse tingimustes alati hinnatõusuna väljenduda.

KROONI EFEKTIIVNE REAALKURSS

Neljandas kvartalis jäi inflatsiooni ning krooni nominaalkursi üksteist tasakaalustavate muutuste tulemusel tarbijahinnaindeksil põhinev krooni reaalne efektiivne vahetuskurss III kvartali tasemele (vt joonis 3.3). Nominaalne efektiivne vahetuskurss tõusis 0,3%. Kroon kallines 5% Vene rubla suhtes, valuutakorvis olevate Euroopa Rahaliitu mittekuuluvate ülejäänud riikide valuutade suhtes aga odavnes.

Kokkuvõttes võib öelda, et IV kvartalis tõusis Eesti hinnatase peamiselt hooajalise kasvu arvel. Praegu viitavad märgid võimalusele, et inflatsioonitempo kiireneb. Peamiselt on see tingitud välistegureist, aga potentsiaalselt soosib hinnatõusu tõenäoliselt ka rahapakkumine. Kui IV kvartalis võis veel oletada, et mõju avaldavad ka inflatsiooni pärssivad sisemaised kohanemisprotsessid, siis hakkab nende mõju järjest vähenema.