IV
RAHAPOLIITILINE KESKKOND

Välissurvete taandumine 1999. a alguses ning pankade piisavad likviidsuspuhvrid on mõjutanud ka Eesti üldist monetaarkeskkonda. Krooni rahaturu intressimäärasid iseloomustas kogu aasta jooksul langustrend ning ka ettevõtetele antud laenude intressimäärad stabiliseerusid 1999. a lõpuks paari viimase aasta madalaimal tasemel. Esialgu ei pruugi ka välismõju, mis tuleneb intresside kasvutsüklist tööstusriikides, pankade suurte likviidsuspuhvrite tõttu täies mahus kohalikule turule kanduda ning üldise intressitaseme määrab pigem investeeringunõudlus. Aastatuhande vahetus tõi kaasa vaid mõningase sularahanõudluse kasvu, finantssektoris tervikuna märkimist väärt probleeme ei esinenud. Sarnaselt kogu 1999. aastale kasvasid erasektori hoiused jõudsalt ka IV kvartalis. Rahapakkumise kasv väljendus aasta esimesel poolel peamiselt välisreservide suurenemises, aasta teisel poolel hakkasid kasvama ka sisemaised laenud.

VÄLISKAPITALI VOOD

1999. a IV kvartali lõpp tõi kapitalivooge kajastavasse statistikasse järjekordse lühiajalise hüppe. See oli tingitud kommertspankade likviidsusjuhtimisest aastatuhande vahetuse eel, mil detsembri lõpuks loodi välisreservide arvel suuri likviidsuspuhvreid võimaliku krooninõudluse kasvu rahuldamiseks. Maksebilansi reservide kontol kajastuv Eesti Panga välisvaluuta brutoreserv suurenes 1999. a jooksul ligikaudu 2,2 miljardi krooni võrra. Kuid, nagu juba mainitud, võib suurt osa IV kvartali 1,8 miljardi kroonisest kasvust pidada siiski väga lühiajaliseks.

Esialgseil andmeil oli finantskonto ülejääk IV kvartalis ligikaudu 4 miljardit krooni (kogu aastaga 7,1 mld kr; vt joonis 4.1). Otseinvesteeringute saldo oli 0,5 mld kr ulatuses positiivne (aasta 3,4 mld kr). Portfelliinvesteeringute osas toimus IV kvartalis 1,5 miljardi kroonine väljavool (aasta +0,2 mld kr). Muude investeeringute saldo oli 5 miljardi krooniga positiivne (aasta 3,6 mld kr). Neljandas kvartalis hoogustus seega ka muude sektorite välislaenamine, kuna pangandussektori arvele võib kirjutada ligikaudu vaid miljard krooni muude investeeringute sissevoolust ning valitsussektor tõi tagasi ligikaudu 0,5 mld kr välisreserve.

Pangandussektori võlgnevus mitteresidentidele tekkis aasta jooksul eelkõige mitteresidentide hoiuste kiirest kasvust Eesti kommertspankades (aastaga 1,6 mld kr). Neljandas kvartalis suurenes siiski 800 miljoni krooni võrra ka pikka aega suhteliselt stabiilsena püsinud võlgnevus mitteresidentidest krediidiasutustele, kuid seda vaid üheks dekaadiks. Kuna suurenenud laenunõudluse finantseerimiseks piisab nii hoiuste kasvust kui välisreservidest, siis on pankadel puudunud motivatsioon uusi välislaene Eestisse tuua. 1999. a keskmine ülikõrge välisreservide tase on mõnevõrra alanenud.

RAHAAGREGAADID

1999. a teisel poolel stabiliseerus rahaagregaatide kuine kasvutempo, mis aasta algul oli kõikunud tänu üksikutele suuremahulistele väliskapitali sissevoolu põhjustanud tehingutele. Laiem rahapakkumine kasvas alates septembrist keskmiselt ligikaudu 2% kuus. 2000. a jaanuaris rahaagregaatide kasv aeglustus. Võrreldes 1999. a jaanuariga oli laiem rahapakkumine suurenenud 25,3% (vt joonis 4.2). Neljandas kvartalis ja ka 2000. aasta alguses mõjutas rahaagregaatide aastase kasvu statistilist poolt ka eelmise aasta madal baas, kuna 1998. a oktoobris olid pangandusprobleemide tagajärjel statistikast välja langenud ERA Panga ja EVEA Panga hoiused.

Residentide hoiuste kasv, mis mõõdukale kapitali sissevoolule ja majanduslangusele vaatamata ulatus 1999. aastal 3,3 miljardi kroonini (1998. aastal 0,4 mld kr) viitab eraisikute säästu kasvule ning on üks jooksevkonto puudujäägi kahanemise põhjusi. Vaid valitsussektori hoiused kahanesid jätkuvalt (vt tabel 4.1). Kui 1998. aastal oli valitsuse hoiuste vähenemise üheks oluliseks põhjuseks raha kaotus pankade pankrottide tõttu (IV kvartalis ka tulude alalaekumine), siis 1999. aastal tulenes hoiuste kahanemine eelarve puudujäägist.

Laiema rahapakkumise struktuur pole alates 1999. a teisest poolest oluliselt muutunud (vt joonis 4.3). Detsembris-jaanuaris suurenes ajutiselt vaid sularaha osatähtsus, mis oli tingitud nii sesoonsusest kui tõenäoliselt ka aasta 2000 võimalike probleemide kartusest. Tähtajaliste hoiuste maht ja käive kasvasid IV kvartalis ning 2000. a alguses küll märgatavalt, kuid siiski samas tempos hoiuste üldise mahu kasvuga.

Hoiuseintressidel, mis 1999. aastal langesid keskmiselt viis protsendipunkti (vt joonis 4.4 ja tabel 4.2), tõenäoliselt enam langusruumi pole. Pigem võib üldine mõõdukas intressimäärade tõus (arvestades ka vastavasuunalisi tendentse Euroopas) ning inflatsioonitempo kiirenemine põhjustada väikest intresside tõusu ka hoiuste jaeturul. Keskmises perspektiivis mõjutab hoiuseintresse pigem siiski konkurents pangandussektoris.

RAHA- JA VALUUTATURG

Likviidsuspuhvrid ja rahaturg

Sarnaselt III kvartalile püsis krediidiasutuste likviidsus ka IV kvartalis suhteliselt kõrge. Rahaturu käive oli väike, kohalike pankade vaheline turg oli praktiliselt välja surnud. Pankade likviidsust toetas detsembris ka hoiuste jätkuv kasv.

Pangad arvestasid aasta lõpu poole aastatuhande vahetusega seotud võimalike riskidega ning järgisid konservatiivset likviidsusjuhtimist. Seda kinnitab ka krediidiasutuste arvelduskontode saldo – detsembris hoidis enamik panku oma vahendeid Eesti Pangas nõutava taseme piirimail. Teine osa krediidiasutusi eelistas seevastu hoida detsembri alguses kuu keskmisena nõutavast tasemest väiksemat arvelduskonto saldot, et siis kuu lõpu ja aastavahetuse paiku märgatavalt kasvatada kroonipuhvreid. Detsembris liikus raha mitteresidentsetest krediidiasutustest ning väärtpaberiportfellist keskpanka. Selle tulemusena ületas krediidiasutuste arvelduskontode saldo Eesti Pangas aasta lõpus ligi 1,1 miljardi krooni võrra kuu miinimumnõude ja lisalikviidsusnõude taset[1] (vt joonised 4.5 ja 4.6).

Euro ja krooni tulevikutehingute turul jäi nõudlus kroonilaenamise osas stabiilseks. Detsembri teisel dekaadil toimus swapiturul mõningane elavnemine, mis oli seotud aastatuhande vahetuse riskimaandamistehingutega. Krediidiasutused võtsid ligi 700 miljoni krooni väärtuses uusi lühikesi kroonipositsioone, mis kajastuvad ka väikese hüppena intresside noteeringutes. Jaanuaris swapipositsioonid järk-järgult kahanesid.

Rahaturuintressid

1999. a teises pooles toimunud euro ja Eesti krooni rahaturuintresside kohati vastassuunaline liikumine peegeldas eelkõige Eesti rahasüsteemi liiglikviidsust. Alates aasta teisest poolest hakkas intresside tase eurotsoonis tõusma. See kajastas turuosaliste positiivseid ootusi eurotsooni, sealhulgas Saksamaa majanduskasvu osas. Ka Jaapani majandusseisaku ületamise suhtes olid turud 1999. a suvel positiivselt meelestatud. Jättes kõrvale Ameerika Ühendriikide majandust varitsevad ohud, püsis lootus, et maailma majanduse areng toetab ka edaspidi eurotsooni majanduskasvu. Eestis seevastu jätkus samal ajal rahaturuintresside langus, mis viis detsembris euro ja Eesti krooni rahaturuintresside spreadi rekordiliselt madalale tasemele (vt joonis 4.7).

Vähenenud rahaturuintresside vahe ning Eesti ja eurotsooni majanduse sarnase kasvufaasi tõttu on edaspidi põhjendatud oodata, et euro ja Eesti krooni intressimäärad liiguvad samas suunas[2]. Vastavalt prognoositule tõusidki Eesti krooni rahaturuintressid nii detsembris kui ka 2000. a veebruaris (vt joonis 4.8). Ühtaegu ei ole turu endiselt suure likviidsuse ning madala lühiajalise raha nõudluse tõttu[3] lähemal paaril kuul Eesti rahaturuintresside märgatavat tõusu oodata. 2000. a veebruaris, kui Euroopa Keskpank tõstis 25 baaspunkti võrra rahapoliitika keskseid intressimäärasid, reageerisid krooni rahaturuintressid vaid 5-baaspunktise kasvuga.

LAENUTURG

Laenumahud

Tänu reaalsektori laenude kasvutempo kiirenemisele ning ka finantseerimisasutuste laenujäägi kasvule IV kvartalis[4], kiirenes sisemaise krediidi maht ning selle aastane kasvutempo (kodumaiste laenude kasv oli aasta lõpul +10,6%, laenukasv koos võlakirjadega 6,5%). 1999. aastal tugines kodumaiste laenude kasv peamiselt finantseerimisasutustele ja eraisikutele. Kõigi eelduste kohaselt on 2000. a I kvartalis oodata laenude kasvutempo jätkuvat kiirenemist ning ettevõtete laenude aastakasvu näitaja muutumist positiivseks. Laenukasvu ergutab eelkõige majanduse kasvutempo kiirenemine, eeldatav investeerimistegevuse aktiviseerumine ning ka suhteliselt soodne (nominaal)intresside tase.

Neljandas kvartalis murdus alates 1998. a lõpust väldanud mitterahandussektori ettevõtete laenude kahanemistrend ning nende laenujäägid hakkasid kasvama (vt joonis 4.9). Aasta lõpu seisuga oli laenukasvu näitaja siiski negatiivne (-2,6%). Eraisikute laenukasv kiirenes 1999. a lõpuks 25,7%ni[5] (vt joonis 4.10). Sarnaselt ettevõtetele oli IV kvartalis ka eraisikute laenujäägi kasv kõige tagasihoidlikum detsembris. Ilmselt ei suurendanud pühad ka tarbimislaenu võtmist või kui suurendasid, siis vähesel määral. Tõenäoliselt toetab tarbimislaenude väljastamise taasalustamine enamiku kommertspankade poolt mõnevõrra eraisikute laenukasvu siiski edaspidi.

Pikaajalised intressid

Reaalsektori laenude nominaalintressid alanesid IV kvartali lõpuks oma ajalooliselt madalaimale tasemele – ettevõtete kaalutud keskmine pikaajaline laenuintress 9%st ning eraisikute pikaajaline laenuintress 11%st allapoole (vt joonis 4.11 ja tabel 4.3). Arvestades suhteliselt madalaid nominaalintresse, inflatsiooni kiirenemist ning laenunõudluse kasvu, on reaalsektori edasine intressilangus vähetõenäoline. Pigem on 2000. a I kvartalis oodata laenude senise intressitaseme püsimist. Esmakordselt 1999. a jooksul näitasid IV kvartalis alanemistendentsi ka reaalintressid, mis langesid kvartali lõpuks 5-6% piirimaile (vt joonis 4.12). Reaalintresside alanemine tulenes nii nominaalintresside langusest kui ka inflatsioonitempo kiirenemisest 1999. a lõpus.

[1] Kuu keskmisena ületas krediidiasutuste arvelduskontode saldo detsembris kuu miinimumnõudega ning lisalikviidsusnõudega ette nähtud taseme ligi 160 miljoni krooniga.
[2] Turuosalised prognoosisid jaanuaris, et Euroopa Keskpank tõstab 2000. a I kvartalis peamist refinantseerimismäära (repomäära). Nii ka juhtus. 11. jaanuari seisuga oli tulevikutehingute turg k.a märtsiks eeldanud 3kuiste euro rahaturuintressimäärade (EURIBOR) tõusu ligi 32 baaspunkti võrra. Aasta lõpuks aga eeldatakse intressimäärade 131-baaspunktist kasvu.
[3] Sellele viitas ka suur nõudlus lühiajaliste kroonivõlakirjade järele jaanuaris-veebruaris.
[4] Finantseerimisasutuste laenude kasv IV kvartalis, mis langes suures osas detsembrisse, kajastab tõenäoliselt aasta lõpuga seonduvaid kontsernisiseseid ümberstruktureerimisi ning ka kontsernisisest finantseerimist.
[5] Eraisikutele antud laenude aastase kasvutempo kiirenemine tulenes suures osas 1998. a madalast võrdlusbaasist (vt joonis 4.9).