TAUSTINFO
MIKS OSUTUS 1999. AASTA MAJANDUSKASVU PROGNOOS ÜLEHINNATUKS?

Majanduslangus või kasvu aeglustumine üleminekuriikides aastail 1998-1999 on tõstnud päevakorda küsimuse majandustsüklitest üleminekumajandustes. Ehkki keegi ei eita tsüklite kui selliste olemasolu, oli sellise küsimuse kerkimine paljude ekspertide jaoks ootamatu. Miks? Üheks põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et vaid mõned üleminekuriigid (nt Poola, Sloveenia) on saavutanud või ületanud reformide-eelse taseme. Seetõttu on vara mõtiskleda selle üle, kuivõrd tõenäosed on pakkumispoolsed või väärast majanduspoliitikast johtuvad šokid. Seda eeldusel, et valitud reformiideoloogia on õige ja järjekindlalt välja peetud. Väikeste avatud majandussüsteemide puhul jäävad üle veel välisnõudlusest tulenevad šokid.

1998. a lõpus ja 1999. a esimesel poolel majanduslangust kogenud Eesti kuulub nende riikide hulka, kus langusfaas johtus välistegureist, mitte riigi majanduspoliitikast. Nii näiteks ei saa väita, et valuutakomitee toimemehhanismist tulenev reaktsioon nii Aasia kui ka Vene kriisile olnuks ootamatu. Ometi tuleb tõdeda, et majanduskasvu taastumine on kujunenud oodatust aeglasemaks ja mitmed varasemad prognoosid on osutunud ekslikeks.

Majandusarengu prognoosimiseks võib kasutada koos või ka eraldi kahte meetodit. Esimene on prognoosimine võrrandite ja mudelite abil. Üldjuhul annab see suhteliselt hea tulemuse stabiilse majandusseisu korral. Teine võimalus on lähtuda nn juhtindikaatoritest (leading indicators). Nende abil prognoosimine annab märku ees ootavatest trendi muutustest. Mõlema meetodi korral korrigeeritakse saadud tulemusi lõpuks eksperthinnangutega.

Eesti makromajanduslike näitajate prognoosimisega tegeldakse mitmel pool, näiteks Rahandusministeeriumis, Eesti Pangas, kommertspankades, muudes kodu- ja välismaistes institutsioonides. Need institutsioonid kasutavad erinevat metoodikat, kombineerides nii mudelite, juhtindikaatorite kui ka eksperthinnangute meetodit. Samuti hindavad prognoosijad erinevalt majandusnäitajate omavahelisi seoseid. Näiteks sisemajanduse koguprodukti arengut prognoosides lähtub Rahandusministeerium hinnangutest SKP tootmispoolsete komponentide kasvu kohta, mida oma allharude kohta annavad ministeeriumid. Seevastu Eesti Pangas on SKP hinnangu lähtepunktiks välisnõudluse prognoos. Riigikontrolli prognoos majanduskasvu kohta baseerub töötleva tööstuse müügimahtudel, mida kaudselt võib samastada ekspordi prognoosiga[1].

Kasutatavatele meetoditele vaatamata on prognooside tulemustes ilmnenud mitmeid sarnasusi. Näiteks oli 1997. a majanduskasv selgelt alla hinnatud, 1999. a jooksul muutusid aga kõik majanduskasvu prognoosid järjest pessimistlikumaks. Väliskogemus ongi näidanud, et väikeste riikide prognoosid on suurte riikide omadest tunduvalt ebatäpsemad. Selle põhjuseks on väikeriikide suurem avatus ja seega ka suurem tundlikkus väliste arengutendentside suhtes, mis on oluline prognoosi vigade allikas[2].

Ka 1999. aastal Eesti kohta tehtud prognooside peamine viga oli väliskeskkonna mõjude vale hindamine. Eriti hinnati üle meie ekspordisektori paindlikkust. Venemaa turu kadumisest tekkinud idasuunalise ekspordi langust suudeti küll suhteliselt täpselt ette näha, kuid märksa enam loodeti väljaveo kiirele ümberorienteerimisele läände. Ei arvestatud aga seda, et Venemaa ja Lääne-Euroopa turud ei asenda meie eksportkaupade jaoks üksteist ning olemasoleva pakkumispoolse struktuuriga ei ole võimalik müüki ümber suunata ega ka kohe uue turu nõudmistele vastavaid tooteid valmistama hakata. Situatsiooni uudsus seisnes ka selles, et 1999. a teise pooleni oli Euroopas majanduskasvu peamiseks allikaks sisemaine nõudlus. Ekspordiks tootvatel tegevusaladel oli sisendite vajadus varasemast väiksem ning traditsioonilisele ELi turule mõeldud ekspordi kasv aeglustus märgatavalt.

Kokkuvõttes võib prognooside ja tegelikkuse erinevust selgitada kogemuste vähesusega, kuna Eesti on nüüdseks läbinud ainult ühe majanduse täistsükli. Ilmselt võib Eesti majanduse areng edaspidigi osutuda küllaltki raskesti prognoositavaks. See aga seab majanduspoliitikale nõude jätkuvalt järgida konservatiivset joont. Üldiselt on avalikkus majandusprognooside hindamisel kaldunud pöörama liig suurt tähelepanu näitajate suurusele, vähem on aga arutletud eelduste ja majanduspoliitiliste sammude üle.

EESTI TEENUSTE EKSPORT PÄRAST KRIISI

Üleminekuperioodil on teenuste sektori osatähtsus SKP suhtes järjest kasvanud ja moodustab 61% (1993. aastal 53%). Samal ajal on kasvanud ka teenuste eksport. Aastail 1993-1998 suurenes see 4,7 korda (kaubaeksport 3,5 korda) ja moodustas 1998. aastal 21% teenuste käibest. Võrreldes töötleva tööstusega, kus ligikaudu pool kaubast toodetakse ekspordiks, näib ekspordi osatähtsus teenindussektoris väike. Tuleb aga arvestada, et oma olemuselt on teenindus seotud siseturuga ja suures ulatuses on eksporditavad vaid vähesed teenused. Enamiku teenuste ekspordist moodustavad reisi- ja veoteenused ning klassifikatsiooni järgi koondub teenuste eksport kahte peamisse tegevusalasse[3], mille käibest moodustab eksport ca 40%.

1998. a IV kvartalis alanud majanduslanguse on välissektorile teenuseid osutavad ettevõtted võrreldes kaupade eksportijatega paremini üle elanud. Teenuste ekspordi kasv lakkas varem ja taastus ka varem kui kaupade puhul (joonis 2a).

Üheks põhjuseks on see, et majanduskasvu taaskiirenemine Euroopas langes suvisele reisijateveo ja turismi kõrghooajale. Teiseks on tulud naftatransiidilt osaliselt kompenseerinud väliskaubanduskäibe vähenemisest tuleneva veoteenuste ekspordi languse.

Veoteenused

Veoteenuste eksport on kaubaekspordi kaudu sõltuv Eesti väliskaubanduskäibest. Seetõttu tõi väliskaubanduskäibe kasvu aeglustumine 1998. a IV kvartalis kaasa ka kaubaveo vähenemise (joonis 2b).

Seda kompenseeris nafta hinna tõus 1999. a esimesel poolel, mis suurendas nafta väljavedu Venemaalt ja seda vahendavate Eesti veondusettevõtete tulusid. Nafta hinna kõikumine maailmaturul, võimalikud muutused Venemaa ekspordipoliitikas ja tihe konkurents naaberriikidega transiidi vahendamisel muudavad selle aga välisteguritest enim sõltuvaks ekspordiharuks.

Sarnaselt transiidile on kriisijärgsel perioodil kasvavas joones arenenud ka teised veoteenused ning väliskaubanduse elavnedes suureneb koos kaubaveo ekspordiga kindlasti ka selle import.

Reisiteenused

Teenuste bilansi teine peamine komponent,reisiteenused, sõltub väga tugevasti hooajalisusest. 1999. a III kvartalis jõudis reisiteenuste eksport esialgsel hinnangul ligi 3 miljardi kroonini, mis on kõrgeim tase läbi aegade ning ületab ligi 16% eelmise aasta sama perioodi näitaja. Seega ei olnud tegu üksnes hooajalise kasvuga, vaid kõige kiiremini taastunud ekspordiharuga.

Kuna reisiteenuste eksport hõlmab ostuturismi näol ka seda osa kaupade ekspordist, mis on tingitud Eesti ja teiste Euroopa riikide hinnatasemete erinevusest, siis kujuneb juba lähitulevikus peamiseks küsimuseks Eesti hinnataseme lähenemine teiste Euroopa riikide, eeskätt Soome tasemele. Eestit külastavatest turistidest moodustavad ligi 90% turistid Soomest, kellest valdav osa on ühepäeva- ehk ostuturistid. Sellele vaatamata annavad viimastel aastatel tehtud investeeringud alust prognoosida ka nn tavaturismi suurenemist.

Teenuste bilanss

Kogu üleminekuaja jooksul on teenuste eksport olnud impordist suurem nii veo- kui ka reisiteenuste puhul. Tihedale seosele kaubandusbilansiga viitab see, et aastail 1995-1997 on teenuste bilansi saldo katnud ca 50% väliskaubanduse puudujäägist ja moodustanud üle 10% SKP suhtes. Eespool viidatud sesoonsed kõikumised muudavad selle näitaja kvartaliti suuresti erinevaks.

1999. a esimese 9 kuu jooksul jõudis teenuste eksport eelmise aastaga ligilähedaselt samale tasemele (vähenes vaid kuni 2 protsendipunkti SKP suhtes).

Reisiteenuste ekspordist laekunud tulude kiire kasv tõstis teenuste bilansi ülejäägi III kvartalis 16-17%ni SKP suhtes (aasta tagasi oli vastav näitaja 15%). Kuna investeeringunõudlus oli endiselt väike ja ka reisiteenuste suur kasv tugines varem tehtud investeeringutele, siis ületas teenuste bilansi ülejääk kaubandusbilansi puudujäägi ning muutis jooksevkonto saldo positiivseks. Sellist teenuste ja kaubandusbilansi vahekorda saab pidada siiski ainult ajutiseks (joonis 2c).

[1] Kuigi kaks viimast prognoosi lähtuvad sarnasest ideoloogiast, on prognoos 2000. aasta majanduskasvu kohta erinev. Viimast võib selgitada just mudeli ehituse ja eksperthinnangute erinevusega.
[2] Allikas: The EU Economy: 1999 Overview.
[3] Teenuste ekspordist moodustavad 80-90% veo- ja reisiteenused, mis tegevusalade klassifikatsiooni järgi kuuluvad laonduse, veonduse ja side ning hotellide ja restoranide alla. Muude teenuste all on antud juhul kokku võetud ehitus-, valitsus-, äri- ja kõik teised muud teenused.