II
MAJANDUSE ARENG 1999. AASTA SÜGISEL

VÄLISKESKKOND

1999. a aasta kolmandas kvartalis on mitmed institutsioonid tõstnud ka maailma majanduse kasvuprognoose. Näiteks tõstis Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) septembri lõpul 1999. a SKP kasvuprognoosi 3%ni (1998. a lõpus tehtud prognoos oli 1,5% ja 1999. a märtsis 2,3%). Majanduskasvu vedajaks on Ameerika Ühendriigid ja Aasia riigid, seda toetab ka eurotsooni riikide majanduse elavnemine. Eesti kui avatud majandusega riigi jaoks samastub see paranevate ekspordiväljavaadetega.

Arenenud riigid

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriikides jätkus 1999. a III kvartalis majanduskasv, mis esialgsel hinnangul moodustas 2,9%[1]. See oli küll väiksem kui I kvartalis (4%), kuid ületas nii II kvartali (1,6%) kui ka 1998. a kasvutempot (2,3%). OECD riikide majanduskasvule aitas kaasa välisnõudluse suurenemine seoses majanduse elavnemisega arenguriikides. Eriti silmatorkav on aktiivsuse kasv olnud Aasia arenguriikides, kus 1998. aastal SKP kahanes 1,8%, kuid 1999. aastaks on IMF prognoosinud juba 5,2%list kasvu. Sisenõudluse kasv jäi OECD riikides III kvartalis ligikaudu eelmise kvartali tasemele (2,6%). G7 riikide seas oli majanduskasvu liider taas Ameerika Ühendriigid, kuid majanduse elavnemise tõttu Euroopas vahe euroala riikidega vähenes. Jaapanis jätkusid püüded majandust elavdada, kuid pärast kaks kvartalit kestnud kasvu SKP seekord vähenes.

Pärast II kvartalis toimunud aeglustumist, mil SKP kasvas vaid 1,9%, ulatus Ameerika Ühendriikide majanduskasv III kvartalis 5,5%ni. Kiirenemise tagas riikliku tarbimise, investeeringute ja kaubavarude kasvu suurenemine. Kuigi juulis oli Ühendriikide väliskaubanduse puudujääk rekordiliselt suur, peatus selle edasine kasv tänu välisnõudluse aktiviseerumisest tingitud ekspordi suurenemisele. Majanduskasvu tugevust kinnitas tööpuuduse langus 4,2%ni – madalaimale tasemele alates 1970. aastast. Inflatsiooni aastane kasv tõusis septembriks 2,6%ni, kuid seda peamiselt energia hinna tõusu tõttu. Energia ja toiduainete hindu mittearvestav aastainflatsioon oli septembris 2,1%, ei ületanud II kvartali keskmist ja oli madalaim alates 1966. aastast. Siiski tõstis inflatsiooni kasvu riske hoolega jälgiv keskpank augustis veel kord baasintressi.

Jaapanis on majanduskliima võrreldes aasta algusega paranemas. Esimese poolaasta majanduskasv ja mitmed muud majandusnäitajad viitavad nihetele elavnemise suunas. Näiteks suurenes taas tööstustoodang, mille aastane kasvutempo oli septembris 2,8%. Samas pole elavnemine veel järjepidev ega kõigis sektorites ühtlane. Riikliku tarbimise, aga ka eratarbimise ja investeeringute kahanemise tõttu vähenes SKP III kvartalis 3,8%. Kas majanduse elavnemine jätkub, see sõltub muuhulgas sellest, mil määral kahjustab ärikliimat jeeni tugevnemine (III kvartalis 12%), sest väikese sisenõudluse korral tugineb elavnemine rohkem ekspordile. Majanduse teatud elavnemisest hoolimata oli tööpuudus septembris (4,6%) suurem kui aasta alguses. Majanduslangusest tingituna on seitsmel kuul üheksast valitsenud deflatsioon, septembris oli tarbijahinnaindeksi muut -0,2%.

Pärast 1998. a lõpus eurotsoonis toimunud aeglustumist jätkus III kvartalis majanduse elavnemine. SKP kasvas võrreldes II kvartaliga 4%. Sellele aitasid kaasa ka viimase kahekümne aasta soodsaim rahapoliitiline keskkond (madal baasintress ja euro kursi nõrgenemine võrreldes aasta algusega) ning fiskaalsed stiimulid. Europiirkonna suurtest riikidest oli kasvu liider Prantsusmaa. Saksamaal suurenes SKP umbes 3%.

Äri- ja tarbimiskliima uuringute ning tellimuste kasvu põhjal võib ennustada, et elavnemine jätkub. See aitab kaasa ka tööpuuduse langustrendi säilimisele: septembriks oli töötuse tase langenud 10%ni. Inflatsioon on seni püsinud suhteliselt madal (septembris aastaarvestuses 1,2%), kuid suund on kasvule energia hinna tõusu ja majanduse elavnemisest tingitud rahamassi kasvu kiirenemise tõttu.

Ka Inglismaal jätkus III kvartalis majanduse elavnemine. Võrreldes I kvartaliga suurenes SKP 3,8%, st pikaajalise trendi tasemest enam. Jätkus ka tööpuuduse vähenemine. Septembris oli see madalaimal tasemel alates 1980. aastast – 4,2%. Hoolimata majanduse elavnemisest ja energia hinna tõusust, langes aastane inflatsioon septembris 2,1%ni ja keskpanga prognoosi kohaselt võib see kuni 2001. aasta keskpaigani jääda allapoole 2,5% taset.

Põhjala maadest oli Rootsi majanduskasv I poolaastal üks Euroopa kõrgemaid – 3,7%. Ka III kvartalis tugines see peamiselt suurele sisenõudlusele (jaemüügi aastane kasvutempo oli septembris 4,2%), kuid sai teisel poolaastal lisatuge ekspordi kasvust. Rootsi jaoks on seni lahtine liitumine Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga, sest enamus rootslasi on selle vastu ning ka valitsusparteis on lahkarvamusi. Inflatsioon on seni püsinud madal (septembris aasta keskmisena 0,9%), kuid tempo on aasta algusega võrreldes tõusnud. Tööpuuduse trend oli langev, septembris oli näitaja 5,5%.

Ka Soome majandus on viimaste aastate suurest kasvust hoolimata säilitanud jätkusuutliku tempo. Kuigi kiireima kasvu periood näib olevat möödas, toetab Soome majandust endiselt eurotsooni soodne finantskeskkond.

Arenevad riigid

Arenguriikide majanduskasv on 1999. aastal olnud ebaühtlane. Kui varem kriisi läbinud Aasia riikides on toimunud silmapaistev elavnemine (esile võiks tõsta Lõuna-Koread, Singapuri ja Malaisiat), siis Ladina-Ameerikas oodatakse majanduskasvu taastumist alles 2000 aastal.

Positiivse poole pealt võib mainida Ida-Aasia riike. Nende majandus paraneb kriisist tänu USA turu jätkuvale nõudlusele, mistõttu regiooni tänavuseks majanduskasvuks prognoositakse 4,5%.

Ladina-Ameerika on saanud üle 1999. a alguse kriitilisest olukorrast, mis oli tingitud peamiselt Brasiilia reaali devalveerimisest jaanuarikuus. Välisinvestorid on odavate aktsiahindadega regiooni tagasi meelitatud, aktsiaturuindeksid on sel aastal tugevasti kasvanud (Brasiilia Bovespa 100%, Mehhiko aktsiaturg 60%). Närvilisust lisab aga kartus, et inflatsioon regioonis kiireneb. Ka Argentiina ja Tšiili turud on kasvu teel, erandiks on piirkonnas Venetsueela, kus usaldus on kadunud riigis valitsevate poliitiliste pingete tõttu. Brasiilias võib probleeme tekitada sisevõlg, sest osariigid ei ole ikka veel võimelised oma võlgu riigile tasuma.

Kesk- ja Ida-Euroopas on kasvutempo kiirenemine/langustempo aeglustumine tuginenud põhiliselt Lääne-Euroopa nõudluse kasvule ja madalamatele intressimääradele. Sel aastal peaks majanduskasv olema suurim Ungaris ja Poolas, samal ajal kui Tšehhimaa SKP võib väheneda. 2000. aastal ootavad kõik Kesk- ja Ida-Euroopa riigid majanduskasvu vahemikus 0..4%. Aeglustunud kasv on sundinud valitsusi mitmeid muutusi ellu viima: põhiliselt fiskaalpoliitikat karmistama ja erastamist kiirendama.

Läti ja Leedu majandus on sel aastal Vene kriisi tõttu palju oma tugevusest kaotanud. Kui Lätile prognoositakse kuni 1%list SKP kasvu, siis Leedule ennustatakse kuni 2%list majanduslangust. Leedu probleemiks on suur riigieelarve ja jooksevkonto puudujääk. Pärast esimest poolaastat on Lätis ja Leedus sisemaine tarbimine vähenenud, mistõttu kahaneb ka jooksevkonto defitsiit. Sama ei saa aga öelda eelarvepuudujäägi kohta. Tööstustoodang on võrreldes 1998. aastaga vähenenud.

Venemaa majandus näitab aasta teisel poolel tõusutendentse. Selle põhjuseks on esiteks siseturule mõeldud tööstustoodangu kasv ja rubla devalveerimine 1998. a lõpus. Aasta arvestuses võib oodata 1,5-2% suurust SKP kasvu, inflatsioon jääb ilmselt 45-50% piiresse. Jooksevkonto ülejääk vähenes 1998. a IV kvartali 15%lt SKP suhtes 1999. a II kvartaliks 8%ni.

Hindade areng

Toormehinnad

Globaalne majandusaktiivsuse kasv on aidanud tõsta ka toorme hindu. Seda peegeldav CRB indeks oli tõusutrendil juba aasta algusest ja kasvas III kvartalis veel 4,9%. Jätkus ka toornafta hinna tõus: kvartali lõpus maksti ligi 25 dollarit barrelist (kasv 27%). Märkimist väärib ka kulla hinna järsk tõus septembri lõpus (III kvartalis kokku 13,8%). See oli tingitud keskpankade vahel saavutatud kokkuleppest kulla müügi piiramise kohta.

Aktsiad

Arenenud maade aktsiaturud olid III kvartalis surve all peamiselt Ameerika Ühendriikide aktsiaturu languse tõttu (vt tabel 2.1). Langus oli eriti märgatav augusti teisest poolest kuni septembri lõpuni, mil Dow Jones’i indeks langes üle 1000 punkti. Investorite hoiakuid mõjutas arvamus, et Ühendriikide aktsiaturg on ülehinnatud, mistõttu võib karta "aktsiamulli" lõhkemist. Seni seda siiski toimunud pole, kuna majanduskasv on püsinud suur.

Intressid

Peamistel võlakirjaturgudel jätkus III kvartalis intresside tõus, mis oli seotud majandusaktiivsuse ja inflatsiooni kasvuga. Lühiajaliste intresside tõus oli märgatavaim Saksamaal (vt tabel 2.2), kus turg on arvestanud rahapoliitika karmistamisega. Ühendriikide keskpank tõstis 24. augustil baasintressi veel 0,25% (eelmine tõstmine toimus II kvartali lõpus) ja Inglise keskpank tegi sama otsuse 8. septembril. Baasintressi tõstmise tsükkel neis riikides võib jätkuda. Pikaajaliste intresside kasv oli suurem Euroopas, kus 10 aasta intress tõusis üle 0,5%. Seevastu Jaapanis intressid langesid, sest keskpank püüab majanduskasvu elavdamiseks säilitada soodsat laenukeskkonda.

Valuutad

Valuutaturgudel oli kõige olulisemaks muutuseks jeeni 12%line tugevnemine dollari suhtes (vt tabel 2.3). Dollari suhtes tugevnesid ka aasta algusest langustrendil püsinud euro ja Inglise nael. Selline muutus on seotud majanduse elavnemisega Euroopas ja Aasias. Seetõttu tõotavad sealsed aktivad investoritele suhteliselt suuremat tulu, samal ajal kui Ühendriikide aktsia- ja võlakirjaturu atraktiivsus väheneb.

EESTI MAJANDUS

Sisemaine nõudlus

Eratarbimine ja investeeringud

Väikeses avatud majandussüsteemis on loogiline eeldada, et eratarbimine on stabiilsem kui investeerimine (vt joonis 2.1). Eratarbimise langus on 1999. a jooksul olnud kogu sisemaise nõudluse vähenemisest mitu korda väiksem. Seda on ühelt poolt mõjutanud pensionide ja palkade jätkuv suurenemine ning teisalt hõivatute arvu vähenemine ja säästmiskäitumise muutumine.

Vaatamata nominaalpalga kasvutempo aeglustumisele, püsib reaalpalga kasv 1998. a tasemel. Kolmandas kvartalis ületas nominaalpalga kasv 8%, mis teeb reaalpalga tõusuks üle 5%. Kuna enamiku sellest kasvust võib kanda 1999. a alguses valitsussektoris toimunud palgatõusu arvele, siis ei näita keskmise arvestusliku palga kasv päris adekvaatselt majandusagentide kohanemist muutunud oludega (vt joonis 2.2). Erasektoris on palkade kasv alates 1998. a IV kvartalist oluliselt aeglustunud ning neil tegevusaladel, kus tootmismaht on märkimisväärselt vähenenud, võib täheldada isegi nominaalpalga langust. Ootuspäraselt on see kiirem olnud välismaisele konkurentsile avatud sektori ettevõtetes.

Ehkki palgatõus on kogu 1999. a vältel püsinud suhteliselt kõrge, pole see suutnud kompenseerida hõive ning tarbimisvalmiduse langusest tingitud eratarbimise vähenemist. Nii jätkus eratarbimise langus kolmandat kvartalit järjest, ehkki oli hinnanguliselt oluliselt väiksem kui I ja II kvartalis ning nominaalselt ligikaudu sama suur kui 1998. a III kvartalis. Seda väidet kinnitavad üksikisiku tulumaksu 4,5%line enamlaekumine ning kodumaisele turule orienteeritud tootmisharude toodangu kasv.

Kui tarbimine on ka majanduslanguse tingimustes jäänud suhteliselt stabiilseks, siis investeerimisaktiivsus on kogu 1999. a jooksul olnud eelmisest aastast oluliselt väiksem. Vähenemine on toimunud just erasektori investeeringute arvel. Sellele vaatamata on siingi märgata esimesi positiivseid tendentse: kui esimesel poolaastal investeeringute langus süvenes, siis III kvartaliks sai madalpunkt läbitud ning investeeringud põhivarasse olid 1998. aastaga võrreldes küll 11% väiksemad, aga seejuures esialgsel hinnangul suuremad kui tänavu II kvartalis. Alates septembrist näitab kasvutendentsi ettevõtete laenujääk ning aasta algusega võrreldes on suurenenud ka masinate ja seadmete import vabaks ringluseks, kuigi see jääb veel märgatavalt alla 1998. a näitajatele. Lisaks valitsussektoriga tihedalt seotud tegevusaladele andis suurima panuse investeeringute aeglasesse taastumisse veondus, laondus ja side, kus investeeringud kasvasid rohkem kui viiendiku.

Valitsussektor

Kolmandas kvartalis jätkus valitsussektori tarbimiskulude kasv, mida mõnevõrra pidurdas jõustunud negatiivne lisaeelarve. Viimane väljendas selgelt valitsuse suhtumist kasvavasse eelarvepuudujääki ning suurendas avalikkuse usku eelarve tasakaalustumisse järgnevatel perioodidel.

Kui sesoonsetest teguritest tingitud madalate jooksevkulude tõttu seati III kvartalis eesmärgiks saavutada eelarve tasakaal, siis tegelikult kujunes üldvalitsuse eelarve puudujäägiks 236,7 miljonit krooni (vt joonis 2.3). Sellest 343,2 miljonit moodustas keskvalitsuse defitsiit, samal ajal kui teiste valitsussektori üksuste koondpositsioon oli 106,5 miljoni krooniga positiivne. SKP tarbimise poolelt vaadatuna oli valitsussektori tarbimine endiselt peamine sisemaist nõudlust toetav komponent.

Kasvava puudujäägi finantseerimiseks ning kodumaiste jääkide ammendumisest tingituna vähendati 31. augustil välisaktivates asuvaid hoiuseid 20 miljoni euro ulatuses. Sellest piisas vaid septembri vajaduste katteks. Seetõttu oli valitsus sunnitud oktoobris täiendavalt kodumaale tooma 20 miljonit eurot.

Valitsussektori aastase puudujäägi suurus sõltub suuresti sellest, millises mahus suudetakse keskvalitsuse tänavusi kulutusi edasi lükata. Nendest sammudest lähtuvalt kujuneb üldvalitsuse aastaseks eelarvepuudujäägiks kuni 5% SKP suhtes.

Sisemaine sääst

Tänu sesoonsetest teguritest tingitud suhteliselt väikestele jooksevkuludele, jõudis III kvartalis positiivsele poolele ka valitsussektori sääst, ulatudes 4,5%ni kvartali SKP suhtes. Eraisikute kasvavad hoiused ning madal tarbimisvalmidus hoidsid suhteliselt kõrgel ka erasektori säästu. Kasumi ja amortisatsioonisummade põhjal vähenes esimesel poolaastal mõnevõrra küll ettevõtete sääst, kuid aasta teises pooles võib juba prognoosida 1998. a taseme ületamist. Kokkuvõttes jõudis säästumäär III kvartalis 1998. a tasemele.

Sisemaine pakkumine

Olulisemate indikaatorite põhjal on Eesti majandus üle saamas kolme eelnenud kvartali majanduslangusest. 1999. a III kvartalis taastus SKP 1998. a tasemel.

Majanduskasvu enim toetavateks tegevusaladeks on veondus, laondus ja side. Lisaks soodsale turismihooajale toetas veondust ka transiidi suurenemisest tingitud veoteenuste ekspordi naasmine kriisieelsele tasemele.

Tingituna töötlevas tööstuses 1998. a augustis alanud kriisist, ületas tööstustoodangu müük septembris, oktoobris ja novembris esmakordselt tänavusel aastal 1998. a samade kuude taseme (vt joonis 2.4). Kui III kvartali kokkuvõttes oli kogu tööstustoodangu müük võrreldes 1998. a sama ajaga veel 1,1% väiksem, siis töötleva tööstuse toodangu müük ületas 1998. a taseme 1%ga. Seega on hinnanguliselt peatunud ka loodava lisandväärtuse langus töötlevas tööstuses ning III kvartalis saavutati 1998. a tase.

Teistest harudest mõjutas SKP muutust enim ehitus, mille maht jääb investeerimisnõudluse madalseisu tõttu endiselt 1998. a tasemele oluliselt alla. Näiteks III kvartalis vähenes ehitustegevus koos alltöövõtuga 8%.

Ärikonjunktuuri edasist paranemist IV kvartalis ennustavad Eesti Konjunktuuriinstituudi baromeetrid, mille kohaselt ettevõtted prognoosivad jätkuvat nõudluse ning tootmismahu kasvu. 1999. a viimases kvartalis saavutatakse seega tõenäoliselt märkimisväärne majanduskasv, kuid aasta kokkuvõttes kujuneb loodud lisandväärtuse kasv siiski negatiivseks.

Finantsnäitajad kinnitavad, et ettevõtted on toibunud 1998. a lõpus toimunud tagasilöökidest: teises kvartalis teenisid nad ligi 1,3 miljardit krooni kasumit.

Paindlik kohanemine majanduskeskkonnaga on aset leidnud eelkõige tööhõivepoliitikas. Tootmismahu langusele on suudetud reageerida töötajaskonda optimaalselt vähendades, mille tulemusena tööjõu tootlikkus kogu rahvamajanduse tasandil I poolaastal mõnevõrra isegi ületas 1998. a vastavat näitajat. Kui aasta alguses suurenes registreeritud tööotsijate arv pidevalt ning töötuse määr tööjõuuuringu järgi ulatus 12%ni, siis alates II kvartalist võib täheldada stabiliseerumise märke ning sesoonse trendi järgimist. Ühtaegu ei saa loota, et tööpuudus kiiresti vähenema hakkaks, sest ekspordile orienteeritud sektoris pole seni märgata teistest kiiremini arenevaid ja lisatööjõudu vajavaid tegevusalasid ning traditsioonilistel aladel püütakse jätkuvalt tõhustada tööjõu kasutamist. Märksa aeglasemalt on kohandumine toimunud aga töötajate tasustamises. Jätkuv palgatõus on suurendanud ka tööjõukulusid ühe tooteühiku kohta ja sellega mõnevõrra vähendanud ettevõtete kasumlikkust ning kodumaiste kaupade ja teenuste konkurentsivõimet.

Välissektor

Tõsiasi, et väikeses avatud majandussüsteemis on majanduskasvu vedajaks eksport, leidis III kvartalis täit kinnitust. Lääne-Euroopas aasta esimesel poolel toimunud nõudluse kasv, eriti väliskaubanduse elavnemine II kvartalis, tõi kaasa Eesti kaupade ja teenuste ekspordi kasvu.

Septembris ületas kaubaekspordi maht esimest korda sel aastal 1998. a sama perioodi taseme (vt joonis 2.5). Kui kahes esimeses kvartalis vähenes eksport vastavalt 10,1 ja 8,3%, siis kolmandas see suurenes 2,6%. 1998. a tasemele jõuti ka Eesti päritolu kaupade ekspordis. Ühtaegu tuleb aga silmas pidada, et 1998. a III kvartalis oli Eesti päritolu kaupade väljavedu vähenenud ligi 900 miljoni krooni võrra. Seega kulub nende ekspordi taastumiseks Vene kriisi eelse mahuni veel tükk aega.

Tänaseks on märkimisväärselt muutunud ka Eesti eksportkaupade ning sihtriikide struktuur. Tunduvalt on suurenenud puidu ja mööbli osatähtsus ning kahanenud toidukaupade oma. Suurimaks ekspordipartneriks on tõusnud Rootsi, seevastu SRÜ riikide osa on langenud alla 10%. Eesti päritolu kaupade väljaveo kahanemist aitas 1998. a lõpul kompenseerida Eestis töödeldud kaupade ekspordi väga kiire kasv. 1999. aastal on reekspordi kasv olnud suhteliselt tagasihoidlik (alla 3%) ning muu ekspordi märkimisväärne suurenemine ei suuda väikese mahu tõttu koguekspordi näitajat eriti mõjutada.

Kui kaubaekspordi kasv pidurdus järsult 1998. a III kvartalis, siis teenuste ekspordi osas leidis see aset kvartali võrra varem. Teenuste ekspordi mahud olid ka 1999. a esimesel poolel väiksemad kui 1998. aastal ning ületasid taas eelmise aasta näitajaid III kvartalis. Kuna koos investeerimiskaupade sisseveoga on vähenenud ka veoteenuste import, siis saavutas teenuste bilansi positiivne saldo läbi aegade kõrgeima taseme ning kattis enamiku kaubandusbilansi puudujäägist.

Kaupade sisseveo vähenemises kajastub eeskätt väiksem nõudlus investeerimiskaupade järele. Kui esimesel poolaastal kahanes import 16,3%, siis III kvartalis oli juba märgata languse pidurdumist ning sissevedu oli 10% väiksem kui aasta tagasi. Töötlemiseks sisse toodud kaupade maht on viimastel kuudel olnud stabiilselt üle 800 miljoni krooni kuus, jäädes siiski mõnevõrra väiksemaks 1998. a lõpu omast. Enim kajastab investeeringute väiksemat tähtsust majanduses masinate ja seadmete import vabaks ringluseks, mis, vaatamata langustendentsi peatumisele III kvartalis, on endiselt paar protsendipunkti SKP suhtes mullusest väiksem.

Kuigi kaubavahetuse negatiivne saldo kujunes III kvartalis ligikaudu sama suureks kui eelmises kvartalis, muutus jooksevkonto puudujääk tänu väiksele investeerimisvajadusele, soodsale turismihooajale ning valitsussektori säästu suurenemisele ülejäägiks (vt joonis 2.6). Saavutatud jooksevkonto tasakaal on praeguste hinnangute kohaselt ajutine ning tingitud ekspordi kasvust varasemate investeeringute baasil ja sesoonsetest teguritest.

Põhikapitali vormis tehti III kvartalis otseinvesteeringuid vaid väikeettevõtetesse, mistõttu nende sissevool oli ka väiksem kui esimesel poolaastal. Kokkuvõttes ületas finantskonto ülejääk 600 miljonit krooni, millest ligikaudu poole moodustasid valitsussektori poolt Saksamaalt tagasi toodud hoiused. Langusperioodile on olnud iseloomulik välisvõlgnevuse vähenemine ja kohustuste struktuuri muutumine tähtaegade pikenemise suunas.

Lähituleviku arengujooni

Välisnõudluse jätkuv suurenemine lõi III kvartalis eeldused majanduse väljumiseks langustsüklist. Kuigi sisemaine nõudlus jäi endiselt tagasihoidlikuks, saavutas sisemajanduse koguprodukt III kvartalis esmakordselt 1998. a taseme. Sellele vaatamata seisab ettevõtete kohanemine muutunud majanduskeskkonnaga alles ees. Kui majanduskasv saavutati olemasolevate tootmisvõimsuste, teenindussektori arengu ning suuresti ka säilinud struktuuri baasil, siis eelseisvatel perioodidel peaks aset leidma muutused pakkumispoolses struktuuris.

Eelkõige tähendab eelseisev ümberkorraldus ettevõtete püüdu üha enam kontsentreeruda oma põhitegevusalale ning muuta tööjõu kasutamist veelgi efektiivsemaks. See omakorda põhjustab investeerimis- ning impordimahtude taastumist, millest tingituna kasvab mõnevõrra ka jooksevkonto puudujääk. Struktuurimuutusi soodustab finantsinstitutsioonide kõrge likviidsus ning laenuraha kättesaadavus.

Kui tänavu hinnaühildumine pidurdus, siis majanduskasvu taastumisel ning tootlikkuse tõusu korral peaks ka hinnaindeksite kasv järgnevatel perioodidel ületama 1999. a vastavaid näitajaid. Majanduskasvust tulenevat inflatsioonisurvet toetavad toiduainete liiase pakkumise kadumine, toormehindade tõus maailmaturul ning jätkuvad administratiivsed hinnaaktsioonid. Nende tegurite mõjul võib 2000. aasta tarbijahindade tõus küündida kuni 5%ni (vt tabel 2.4).

Jätkuv ekspordi kasv aasta viimastel kuudel lubab korrigeerida positiivses suunas ka majanduskasvu prognoosi. Sellele vaatamata jääb aga 1999. aasta majanduskasv negatiivseks (0..-1%). Koos majanduse elavnemisega kasvav investeeringunõudlus suurendab aasta lõpukuudel mõnevõrra ka väliskaubanduse puudujääki ning jooksevkonto defitsiit jõuab 5%ni SKP suhtes, olles siiski ligi poole väiksem kui 1998. aastal (9,2%). 2000. aastal on võimalik kuni 4,5%line majanduskasv, millega kaasneb taas ka jooksevkonto puudujäägi suurenemine.

[1] SKP annualiseeritud kasv Goldman Sachsi hinnangul. SKP kasv on ka järgnevas tekstis annualiseeritud näitajatena.