TAUSTINFO
EUROOPA MAJANDUS- JA RAHALIIDUKS VALMISTUMISE STRATEEGIA

1999. a detsembris toimunud Euroopa Liidu Helsingi tippkohtumisel kinnitati need 12 riiki, kellega jätkatakse (Eesti, Küpros, Poola, Sloveenia, Tšehhimaa ja Ungari) või alustatakse (Bulgaaria, Leedu, Läti, Malta, Rumeenia, Slovakkia) liitumisläbirääkimisi. Lisaks nimetati uueks kandidaatriigiks Türgi.

Alates 1998. a märtsist, mil Eesti kutsuti läbirääkimistele, on ühinemist ettevalmistavad protsessid oluliselt intensiivistunud ning rõhuasetustes on esile tõusmas ka rahapoliitikaga seonduvad küsimused.

Euroopa Liidu laienemisprotsessi rahapoliitilised aspektid

Euroopa Liidu laienemispoliitika põhiprintsiibid

ELi laienemispoliitika kujundamisel on välja toodud selged põhimõtted. Üks oluline eesmärk on saavutada konsensus tähtsates poliitilistes küsimustes: ühelt poolt eksisteerib soov arendada dialoogi liituvate riikide keskpankadega, teisalt aga on vajalik tasandada laienemisega kaasnevaid riske, mis muuhulgas võivad kahjustada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) usaldusväärsust. Europiirkonna rahapoliitika lõppeesmärgi saavutamine on esmatähtis, võrreldes EMU laienemisega.

Kandidaatriikidele on kehtestatud üldised majanduslikud ja poliitilised tingimused (nn Kopenhaageni kriteeriumid), mille täitmine on oluline eeldus liitumise õnnestumiseks. Kuivõrd lähtetingimused on riigiti kohati väga erinevad, siis ei eeldata neilt siiski ühesugust lähenemist või ajakava EMUga liitumiseks. Tunnustatakse seda, et riigid kasutavad erinevaid majanduspoliitilisi strateegiaid (sh vahetuskursipoliitikat); samuti võivad nad leida enda jaoks parima lahenduse rahasüsteemi infrastruktuuri kujundamisel. Liituva riigi poolt pakutavad lahendused strateegiate väljatöötamisel ei tohi aga minna vastuollu liitumisprotsessiga ning need peavad arvestama perspektiivse osalemisega eurosüsteemis. Seega, arvestades riikide erinevaid lähtetingimusi ja majanduse arengutaset, on heaks kiidetud lähenemiste mitmekesisus, tingimusel, et see ei lähe vastuollu võrdse käsitluse põhimõttega

Nominaalne ja reaalne ühildumine (konvergents)

Arvestades siirdemajandusriikide eripära, loetakse reaalset ühildumist (ostujõu, hinnataseme, majanduse struktuuri jne ühtlustamine ELi omaga) mõnevõrra olulisemaks, kui edusamme nominaalsel ühildumisel (Maastrichti kriteeriumide saavutamisel). Samas on liituvad riigid juba viinud oma makromajanduslikud arengukavad kooskõlla europiirkonna nõudmistega. See peegeldab muuhulgas turu suurenenud survet ning rõhutab riigi positiivset hoiakut ELi liikmelisuse ja EMUs osalemise osas.

Nominaalse konvergentsi kriteeriumide puhul on peamine tähelepanu suunatud hinnastabiilsusele. Väärib märkimist, et kandidaatriikide inflatsiooninäitajad on olnud suhteliselt head: enamik pikaajalise kõrge inflatsiooniga riike on disinflatsiooniliste protsesside tulemusel jõudnud ühekohalise aastanäitajani[1].

Reaalne konvergents eeldab kandidaatriigilt struktuurseid reforme ja muutusi, mida antud riik peab teostama tagamaks majanduse tasakaalustatud arengu ning sujuvama sulandumise ELiga.

Raha- ja vahetuskursipoliitika

Kandidaatriikide peamine rahapoliitika eesmärk on hinnastabiilsus, mille konkreetseks oodatavaks tulemiks pikemas perspektiivis on ELi inflatsioonitaseme saavutamine. Rahapoliitika strateegiliste valikute kõrval eeldab see läbimõeldud fiskaalpoliitikat ja edukaid struktuurseid reforme.

Kuivõrd ELiga liitumise ja sellega kaasneva kapitali liikumise liberaliseerimise ning majandusliku integratsiooni tulemusena toimub sulandumine europiirkonna rahapoliitikaga, siis eeldatakse, et kandidaatriik liitumiseelsel perioodil oma rahapoliitilist strateegiat kohandades seda arvestab. Üks oluline otsus puudutab riigi vahetuskursipoliitikat, mille strateegilise valiku juures tuleb silmas pidada vahetuskursi stabiilsust tagavaid ühildumiskriteeriume (s.o osalemist ELi vahetuskursisüsteemis ERM2).

Euroopa Liiduga liitumine, ERM2s osalemine ja euro kasutuselevõtt on põhimõtteliselt kolm erinevat etappi, mistõttu igaüht neist tuleks käsitleda erinevalt. Vaatamata sellele määratleb ELi Lepingu artikkel 124, et ELiga ühinemisest alates peavad kandidaatriigid käsitlema vahetuskursipoliitikat ühishuvina (matter of common interest). Selles kontekstis eeldatakse, et uued, nn piiratud staatusega liikmesriigid ühinevad ERM2ga enne EMUga liitumist.

Samal ajal, kui kandidaatriikide ühine eesmärk pärast ELiga liitumist on osalemine ERM2s ja hilisem euro kasutuselevõtt, on neis riikides hetkel kasutatavad vahetuskursisüsteemid väga erinevad, ulatudes rangetest valuutakomiteedest kuni oluliselt paindlikumate süsteemideni. Senised vahetuskursisüsteemi valikud on lähtunud nii makromajanduskeskkonna ajaloolistest teguritest kui ka üleminekuperioodil plaanimajandusest turumajandusse ilmnenud vajadustest. Riikides, kus vahetuskursi nominaalseks ankruks on mõni teine valuuta peale euro (sh valuutade korv) või kus kasutatakse kursi kohandamise mehhanisme (crawling peg arrangements)[2], on peetud vajalikuks aegsasti muuta vahetuskursi tingimusi, et kohanemisperiood oleks piisav.

Kokkuvõtvalt võib järeldada, et eurotsooni laienemist eelistatakse teostada lähedastel alustel seni ühinenud riikidega, st euro kehtestamisele peab eelnema ERM2 tingimuste täitmine vähemalt kahe aasta jooksul. ERM2s osalemine pole võimalik enne ELiga ühinemist, samuti pole ERM2 tingimuste täitmine euro kehtestamise kõige tähtsam mõõdupuu. Palju olulisem on riigi valmisolek osaleda eurotsoonis. Euroopa Komisjon on leidnud, et kandidaatriikide valmisolekut europiirkonnaga ühinemiseks saab hinnata alles pärast seda, kui on täidetud järgmised tingimused:

1. riigid on ühinenud ELiga;
2. nad on konkurentsivõimelised Euroopa ühisturul;
3. nad osalevad Euroopa Majandus- ja Rahaliidu majanduspoliitika koordineerimisprotseduurides;
4. riikide majandusnäitajad on nominaalselt ulatuslikult ühtlustunud ELi omadega;
5. riigid osalevad Euroopa Keskpanga nõukogu töös.

Eesti rahapoliitiline raamistik kuni eurotsooniga ühinemiseni

Alates 1992. a rahareformist on Eesti rahapoliitika eesmärgiks olnud saavutada vahetuskursi stabiilsuse tagamise kaudu majanduse pikaajalist arengut soodustav hinnastabiilsus. Selline rahapoliitiline orientatsioon on kooskõlas ka EMU raha- ja vahetuskursipoliitikaga ning loonud stabiilse keskkonna reaalsektori arenguks, sh nominaalseks ja reaalseks konvergentsiks. Neist arengutendentsidest lähtudes võib väita, et valitud siht – osaleda majandus- ja rahaliidus – toetab Eesti jaoks parimat võimalikku strateegiat nii raha- kui majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamisel.

Nii eurotsoonis kui ka Eestis on rahapoliitika lõppeesmärgiks pikaajalise hinnastabiilsuse saavutamine ja säilitamine. Üleminekumajanduse eripära ning majanduse väiksus ja avatus on tinginud lõppeesmärgini jõudmiseks erinevaid strateegilisi valikuid. Krooni fikseeritud kurss ning seda toetav valuutakomitee süsteem on loonud soodsad eeltingimused Eesti inflatsioonitaseme alanemisele ja selle lähenemisele Euroopa Liidu omale.

Hinnaühildumine, mis on edukalt toimunud avatud sektoris, ei ole samas tervikuna veel sugugi lõppenud ning jätkub ka lähiaastatel, mil nii hinnastruktuur kui ka hinnatase jätkavad lähenemist Euroopa tööstusriikide vastavatele näitajatele. Eeldades, et tootlikkus kasvab Eestis kiiremini kui eurotsoonis, on mõõdukas, kuigi eurotsoonist pisut kõrgem inflatsioonitempo keskmises perspektiivis aktsepteeritav.

Eesti reaal- ja finantssektori jätkuv sulandumine Euroopa raha- ja kapitaliturgudega aitab seejuures olulisel määral leevendada ühildumist aeglustavate tegurite mõju, mille põhjuseks on eelkõige kodumaise turu väiksus ning mõningal määral ka ebapiisav usaldusväärsus.

Rahapoliitiline raamistik ja vahetuskursipoliitika

Euroopa Majandus- ja Rahaliitu pürgides on oluline, et rahapoliitiline raamistik toetaks ka üleminekuperioodil majanduse kohanemist tingimustega, kus rahapoliitikat käsitletakse ühishuvina ning vahetuskurssi ja rahapakkumist mõjutades pole võimalik majanduse ette kerkivaid probleeme lahendada.

Võttes ühelt poolt arvesse Eesti rahasüsteemile usaldusväärsuse taganud suhtelist paindumatust (mida peegeldab ka adekvaatne reageerimine majandust tabanud välisšokkidele) ning teisalt toimivat ühildumist, võib väita, et Eesti rahapoliitiline raamistik valuutakomitee süsteemi näol on kooskõlas eurotsooniga ühinemise eelse nõudega, et vahetuskurss oleks stabiilne. Samuti toetab Eesti lähenemist ka Euroopa Keskpanga avaldus, et ELiga liitumise eelses faasis aktsepteeritakse vahetuskursisüsteemide mitmekesisust tingimusel, et see ei kahjusta üldist laienemisprotsessi.

Siiski ei saa välistada vajadust rahapoliitika operatsioonilist raamistikku täiustada ning üksikutes seadustes muudatusi teha. Seejuures tuleb kindlasti arvestada, et edasised otsused vahetuskursisüsteemi ja rahapoliitika asjus ei saa olla ühepoolsed otsused, vaid peavad lähtuma eelkõige ühishuvi printsiibist.

Eesti läbirääkimispositsioon EMU suhtes

Eesti on suuteline acquis’ majandus- ja rahaliidu peatüki kohustuslikus mahus üle võtma ja seda rakendama Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates. Seejuures ei taotle me üleminekuperioode ega erandeid. EMU valdkonnaga seonduv Eesti seadusandlus ei ole praegu veel täielikult kooskõlas ELi vastava seadusandlusega, kuid aastaks 2003, mil Eesti poolt püstitatud eesmärgi kohaselt loodetakse ühineda ELiga, on vajalik seadusandluse harmoniseerimise ja rakendamise tase saavutatud. See võimaldab Eestil osaleda ELis mitte-ühisrahamaana.

[1] Ühtaegu on selline areng tuginenud eelkõige väliskeskkonna tingimustele; rahapoliitika roll on olnud teisejärguline.
[2] Sellist strateegiat kasutavad nt Ungari ja Poola.