Eesti inflatsioonitrendi pikemaajaliselt suunavaks teguriks
on hindade ühildumine, mille põhjused tulenevad
majandusstruktuuri muutusest ning tootlikkuse kiiremast kasvust
võrreldes tööstusriikidega. Ühtaegu on hindade
lähenemisel arenenud riikide tasemele olnud nii trendijoont
ületavaid kui ka sellest allapoole jäävaid perioode. Tänu
väliskeskkonnas aset leidnud šokkidele ja järgnenud
kohanemisperioodile oli 1998. a lõpul ja 1999. a esimesel poolel
hinnakasv väga aeglane.
Mitmete hinnaindikaatorite madalpunkt jäi I kvartalisse.
Näiteks läbisid ekspordi- ja impordihinnad madalaima punkti
jaanuaris ning tootjahinnad mais (vt joonis
3.1). Kolmandas kvartalis mõjutas hindu varasemast suurem
välisnõudlus, dollari kursi tõus ja sisemaise
kohandumisprotsessi lõpulejõudmine. Kõik need tegurid olid
pigem hinnakasvu soodustavad kui pidurdavad. Ka 1999. a
lõpukuudel ja järgmisel aastal on, tänu majandusolukorra
paranemisele, oodata hinnakasvu taaskiirenemist.
Tarbijahinnad
Traditsiooniliselt tõusevad tarbijahinnad suvekuudel
vähe. Kolmandas kvartalis need praktiliselt ei muutunud ning
aastane hinnakasv langes 2,7%ni. Selle madalpunkt läbiti
juulis-augustis; alates septembrist on inflatsioonitempo
kiirenenud ja sõltuvalt IV kvartali arengutendentsidest
jääb kogu aasta keskmine tarbijahindade tõus vahemikku
3,2-3,3%.
Avatud sektori hinnatõusu miinimumpunkt oli III
kvartalis, mil hinnad alanesid aastaarvestuses 0,6% (vt joonis 3.2). Kolmandas kvartalis
jõudis suures osas lõpule hindade langust soodustanud
sisemaine kohanemisprotsess, sest mitmete toidukaupade
pakkumine vähenes tunduvalt. Toidukaubad olid 3,5% odavamad
kui aasta tagasi, piimatoodang oli 12% ja lihatoodang 10%
väiksem. Vähenenud pakkumise tõttu on alates sügisest
piima kokkuostuhind märgatavalt tõusnud.
Teiseks ei olnud III kvartalis väliskeskkonna mõju enam
hindu alandav. Avatud sektori hindu mõjutas tuntavalt
mootorikütuse kallinemine, mille põhjuseks oli nii
toornafta hinna märkimisväärne tõus maailmaturul kui ka dollari kallinemine.
Varjatud sektori hinnakasv on viimased poolteist
aastat püsinud stabiilselt aastaarvestuses 10% lähedal ja
olnud seotud peamiselt reguleeritud hindade tõstmisega. Ka
III kvartalis ulatus varjatud sektori hinnakasv
aastaarvestuses 10,2%ni. Olulisim hinnatõusu komponent oli
seejuures telefoniteenuste kallinemine.
Aastal 1999 on avatud ja varjatud sektori hinnakasvu vahe
ületanud kümme protsendipunkti. Suur erinevus viitab
sellele, et ka majanduslanguse ja tulude kahanemise oludes
puudub varjatud sektoril otsene stiimul tingimuste
muutumisega kohaneda. Viimast tõestab muuhulgas ka mitmete
väliskonkurentsi eest varjatud ettevõtete palga ja
töötajate arvu keskmisest kiirem kasv.
Muud hinnad
Erinevalt tarbijahindadest nii impordi-, tootja- kui ka ekspordihinnad III kvartalis kasvasid, kuigi 1998. a
tasemele on jõudnud vaid impordihinnad, mille aastakasv
ulatus 1,4%ni. Siin on oma mõju nii dollari kursil kui ka
toorme kallinemisel. Viimasele on kaasa aidanud maailma
majanduse arenguväljavaadete paranemine. Ekspordihinnad
tõusid III kvartalis 0,4%, mis andis aastaseks languseks
1,2%. Viimasel aastal on kaubavahetuses valitsenud ebasoodne
olukord, kus impordihinnad on kasvanud ekspordihindadest
enam. See on selgitatav kaubavahetuse struktuuriga, mille
puhul välisšokk mõjutas just ekspordiartiklite hinda.
Pärast Vene rubla devalveerumist mullu augustis, on
edaspidi Eesti krooni reaalkurss jäänud samale
tasemele või isegi pisut odavnenud (vt joonis 3.3). Septembris muutus
aastane kursimuutus negatiivseks, seda nii tööstusriikide
kui ka siirdemajanduste valuutade suhtes. Viimaste puhul peab
silmas pidama 1998. a septembris toimunud ühekordset hüpet.
Aastane krooni reaalkursi muut tööstusriikide valuutade
suhtes langes 1999. a üheksa kuuga kõigi aegade madalaimale
tasemele, olles vaid 2,9%. Seda mõjutas nii krooni
nominaalkursi langus Ameerika dollari suhtes kui ka Eesti
inflatsioonitempo aeglustumine. Seega on krooni reaalkursi
areng viimase aasta jooksul olnud väliskaubandusele pigem
soodne.
