Odav koondamine pole lahendus

Tairi Rõõm
Eesti Panga uuringute juhendaja

Tööhõive suurendamiseks pole vaja kasvatada voolavust, vaid luua osakoormusega töökohti

Paljuräägitud töölepinguseaduse eelnõu autorid on toonud esile, et muudatuste elluviimisel muutuks meie tööturg sarnasemaks nn Taani mudeliga ehk kaitstud paindlikkusel põhineva süsteemiga.

Millel siis põhineb Taani mudel? Sealsed töösuhted on rajatud kolmele põhimõttele. Esimene neist on paindlikkus. See tähendab, et töötajate vallandamine on tehtud ettevõtjatele lihtsaks. Teine põhimõte on turvalisus, mis tähendab, et elanikele on töötuksjäämise korral tagatud ulatuslik sotsiaalne kaitse. Kolmas on reegel, et töötuskindlustust võimaldatakse vaid juhul, kui töötu osaleb ümberõppes või otsib aktiivselt uut tööd. Põhjus, miks Eestis ja mujalgi Euroopas mõeldakse kaitstud paindlikkuse mudeli põhimõtete rakendamisele, on selles, et taanlastel näib olevat õnnestunud saavutada kaks eesmärki, mis enamasti kipuvad teineteist välistama: sissetulekute suures ulatuses säilimine töötuksjäämise korral ning samal ajal suur hõive.

Eestis tuleks tööturgu puudutavate seadusandlike muudatuste puhul prioriteediks seada uute töökohtade loomine. Seda eelkõige põhjusel, et meid ootab lähikümnenditel ees tööealise rahvastiku vähenemine. See protsess algas juba eelmisel, 2007. aastal. Eeldusel, et majandust ei taba ulatuslikumat laadi kriisid, on meie tööturul seega lähitulevikus endiselt probleemiks pigem tööjõupuudus kui tööpuudus. Kui hõive ei kasva, tuleb paratamatult varem või hiljem kas siis suurendada töötajate maksukoormust või vähendada riiklikke kulutusi. Kui hästi kavandatavad seadusemuudatused seda eesmärki täidavad?

Sotsiaalse kaitse kahanemine
Eesti tööseadustik erineb Taani omast peamiselt seetõttu, et töötajate kaitse puhul on pandud suuremat rõhku nn vallandamisbarjääri tekitamisele, sotsiaalne kaitse töötuksjäämise korral on aga väiksem. Ka kulutatakse meil oluliselt vähem raha aktiivsetele tööturumeetmetele (s.t programmidele, mis aitavad töötutel tööd leida). Praegusel kujul pakutud uue töölepinguseaduse kehtestamise tagajärjel muutuks meie süsteem ühest küljest Taani omaga sarnasemaks, sest tööandjate jaoks väheneksid vallandamisega seotud kulud. Teisest küljest aga eemalduksime me Taani süsteemist, sest ka töötajate sotsiaalne kaitse väheneks.

Hüvitis vähestele
Erinevalt Taanist tähendab Eestis töötuksjäämine enamasti suurt langust sissetulekutes ning ühtlasi kaasneb tööta olemisega vaesusrisk. Ehkki töötuskindlustuse saamine ja vallandamistoetus tagavad töötuksjäämise korral suhteliselt suure sissetuleku, sobib nende toetuste saajaks Eestis ainult väike osa töötuid – need, kes lahkuvad töölt tööandja algatusel. Aastail 2003-2006 oli töötuskindlustuse saajaid töötutest ainult seitse protsenti. Ülejäänutel on võimalik saada töötu abiraha ning toimetulekutoetusi, mis aga tähendab, et nende sissetulekud jäävad üldjuhul allapoole vaesuspiiri. Taanis seevastu saavad töötuskindlustust kõik, kes on töötuskindlustusfondi liikmed (s.t sinna enne sissemakseid teinud).

Eelneva põhjal võibki küsida, kas mäng väärib küünlaid: kas tasub Eesti tööseadustikku nii muuta, et tööandjate jaoks vähenevad vallandamiskulud, aga samal ajal väheneb ka töötajate sotsiaalne kaitse? Vallandamiskulude vähendamisel oleks mitte ainult tööandja, vaid ka töötaja seisukohalt mõtet, kui selle tulemusel hõive suureneks. Parimat kaitset vaesusriski vastu ei paku siiski sotsiaalsed toetused, vaid võimalus tööd leida. Kas on aga alust arvata, et hõive sellise seadusemuudatuse tagajärjel kasvab?

Majandusprotsesside loogika kohaselt võib hõive suureneda, kui õnnestub suurendada töötajate mobiilsust. Väiksemate vallandamiskulude korral on tööandjad vähem valivad nii töötajaid tööle võttes kui ka neid vallandades. See suurendab töötajate puhul töö kaotamise ning töötute puhul töö leidmise tõenäosust.

Tulemuseks on tööjõu mobiilsuse kasv. See omakorda toob kaasa hõive kasvu ja produktiivsuse suurenemise, sest töötajad saavad kergemini liikuda paremat palka pakkuvatele töökohtadele ning ettevõtted luua suurema tootlikkusega töökohti. Taani süsteemi puhul ongi positiivsena esile tõstetud suurt töötajate mobiilsust ning seetõttu ka suurt hõivet.

Taanlastest mobiilsemad
Pole aga kindel, kui palju Eestis mobiilsus vallandamiskulude vähendamise tagajärjel suureneks ning tootlikumaid töökohti juurde loodaks. Seda põhjusel, et meil on tööjõuvoolavus vähemalt seni olnud väga suur (suurem kui Taanis). Aastail 2005-2006 vahetas Eestis töökohta ligikaudu 30% töötajatest – pea iga kolmas töötaja. Kui mobiilsus läheb väga suureks, võib see mõjuda produktiivsuse kasvule ka teatud määral pärssivalt, sest töötajate tööstaaž jääb lühikeseks ega võimalda neil omandada töö tegemiseks vajalikke oskusi. Seega muudab meie töötajate juba niigi väga suur mobiilsus küsitavaks selle, kas vallandamiskulutuste vähendamisega oleks võimalik tööjõuvoolavust veelgi suurendada.

Võimalik, et hõive suurendamise seisukohalt oleksid olulisemadki sellised seadustemuudatused, mis suurendaksid nende elanike tööpanust, kes on töövõimelised, aga eri põhjustel tööturult kõrvale jäänud – vanemaealised inimesed, koduperenaised, puuetega inimesed jt. Selliste töötajate tööturule toomise osas on Eestis ka väga palju ära tehtud ja nii vanemaealiste inimeste kui ka naiste hõive määr on meil Euroopa suuremaid. Kindlasti annaks aga teha veelgi. Näiteks aitaks väikelaste vanemate puhul hõivet tõsta see, kui paraneksid lastehoiuvõimalused.

Taanis on hõive Eestiga võrreldes suurem, sest sealsetest töötajatest suur osa töötab osalise tööajaga. Täistööajaga töötajate hõive on meil sama suur kui Taanis. Eestis aitaks hõivet tõsta suurema panuse tegemine paindlikele töövormidele, nt kodus töötamisele ja osalise tööajaga töökohtade loomisele. Riik võiks selliste töökohtade loomist motiveerida (aga mitte täistööajaga töökohtade kadumise arvelt). Ka aitaks hõivet suurendada, kui panustataks rohkem aktiivsetesse tööturumeetmetesse.