II
EESTI MAJANDUSE ARENG 1999. AASTA ESIMESEL POOLEL

VÄLISKESKKOND

1999. a II kvartali jooksul paranesid maailma majanduse väljavaated, mistõttu mitmed institutsioonid on tõstnud majanduskasvu prognoosi. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) juunikuu majandusülevaade prognoosib käesoleva aasta majanduskasvuks 2,4% (eelmine prognoos 1998. a lõpus oli 1,5%). Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) tõstis märtsikuises maailma majanduse ülevaates SKP kasvuprognoosi 0,1 protsendipunkti võrra – 2,3%ni (vt tabel 2.1). 8. septembril tõstis IMF veel kord majanduskasvu prognoosi, seekord 2,8%ni. Optimismi aluseks on mitmed asjaolud:

  Ameerika Ühendriikide majanduskasv oli I kvartalis võrreldes 1998. a sama ajaga oodatust märksa kiirem – aastaarvestuses 4,3%. II kvartalis langes see küll 1,8%ni, aasta teisel poolel peaks aga kasvutempo taastuma ja aasta kokkuvõttes ületab SKP reaalkasv arvatavasti 3%;
  Ida-Aasia riikide majandus on pärast 1997. a finantskriisi elavnenud. Vahetuskursid on stabiliseerunud ning, mis kõige olulisem, majanduskasvu toetavad ka finants- ja reaalsektori reformid. Ladina-Ameerikas jäi Brasiilia kriisi mõju aasta alguses küll lühiajaliseks, kuid regiooni majandused on ikkagi kergesti haavatavad;
  Jaapanis andsid I kvartali suhteliselt kiire SKP kasv (1,9% võrreldes 1998. a IV kvartaliga), selle jätkumine II kvartalis ning paranevad ootused ettevõtluskeskkonna suhtes lootust, et riik on majandusraskustest üle saamas. Stabiilse kasvu püsimine sõltub eelkõige ettevõtlus- ja finantssektori struktuuris toimuvate muutuste jätkumisest.

Majanduskasvu paranenud väljavaadete taustal võib üha suuremaks probleemiks kujuneda inflatsioon. Seni peamiselt Aasia vähenenud nõudluse tõttu langenud toormehinnad on stabiliseerumas, toornafta hind on aga tõusnud, eelkõige seoses pakkumise vähenemisega. Inflatsioonisurve kasv võib 2000. a esimesel poolel kaasa tuua intressimäärade tõusu.

Tööstusriigid

Tööstusriikides hakkas II kvartali alguses tunda andma nafta hinna tõusust tingitud inflatsioonisurve, mis oli täheldatav juba 1999. a I kvartali tarbijahindades. Hinnatõusu võimalikku kiirenemist ja eratarbimise kiiret kasvu silmas pidades tõstis USA Föderaalreserv juuni lõpus lühiajalist baasintressimäära 25 punkti võrra – 5%le – ning augusti lõpus veel sama palju – 5,25%le. Hoolimata intressimäärade edasise tõusu ootusest ei ole kapitalivood arenevatele turgudele oluliselt muutunud. See näitab, et olukord rahvusvahelistel finantsturgudel on paranenud, eriti võrreldes 1998. a teise poolega, mil Ühendriikide intressimäärade alandamise eesmärk oli tagada rahvusvaheliste turgude stabiilsus.

Europiirkonnas on toornafta hinna tõusu käesoleva aasta II kvartalis suures osas neutraliseerinud teenuste ja toiduainete hinna langus. Inflatsiooni mõningane kiirenemine aasta teisel poolel ei ole prognooside kohaselt küllaldane, ajendamaks Euroopa Keskpanka rahapoliitikat karmistama.

Ameerika Ühendriikides on jätkunud kiire majanduskasv, mis võib ületada prognoositud 3,0%. Kasv põhineb eeskätt kodumaisel nõudlusel, mida toetavad kõrged aktsiahinnad (vt tabel 2.2). USA jooksevkonto puudujääk on jõudnud kõrge tasemeni (IMFi prognoosi järgi 1999. aastal 3,5%ni SKP suhtes). Seetõttu on valitsus otsustanud käivitada kokkuhoiuprogrammi, alustades enda võlakirjade tagasiostmist (nende teenindamise kulud on oluline väljaminek riigieelarves). Inflatsioonilise trendi jätkumisel ja dollari vahetuskursi kallinemisel võivad intressimäärade tõus ning võimalik aktsiahindade langus kaasa tuua eratarbimise ja investeeringute kasvutempo pidurdumise. Majanduse selline areng sunniks ka Ühendriikide pangandussektorit oma laenutegevust korrigeerima.

Europiirkonna liikmesriikide majanduse väljavaated paranesid II kvartalis ning nüüd oodatakse 1999. aastaks ligi 2%list kogutoodangu suurenemist. Kodumaise nõudluse kasvu toetab nominaalsete intressimäärade ajalooliselt väga madal tase. Samuti on maailma majanduse üldine elavnemine ja euro suhteliselt odav vahetuskurss (on aasta algusest langenud dollari suhtes 6,6%) toonud kaasa kasvava nõudluse Lääne-Euroopa eksporttoodangu järele ning parandanud ettevõtete konkurentsivõimet. Euroopa suurima majandusega riigi Saksamaa majanduskasvu prognoos selleks aastaks on 1,5%.

Eesti lähinaabrite Rootsi ja Soome majandus kasvab Euroopa Liidu keskmisest kiiremini. Rootsi väljavaateid on oluliselt parandanud sidetehnoloogia ulatuslik eksport ning kodumaine nõudlus, mida muuhulgas toetab kasvav tööhõive. Sealne majanduskasv peaks eelmise aasta 2,7%lt suurenema käesoleval aastal 2,9%ni. Soome majandus, mille kasv on oluliselt kiirem kui Euroopa keskmine, lõikab kasu nii suurenevast nõudlusest sidetehnoloogia järele kui ka euro kasutuselevõtust, mille positiivsed tegurid ilmnevad paranenud efektiivsuses ja suuremas integreerituses muu Euroopaga. Soome 1999. a majanduskasvuks prognoositakse 3,1..3,3%. Soome ja Rootsi majanduskasv ei ole märkimisväärselt suurendanud nõudlust Eesti ekspordi järele.

Arenevad riigid

Olukord arenevatel turgudel paranes II kvartalis. Pärast Venemaa ja Aasia kriisi on investorid oma spekulatiivseid positsioone oluliselt vähendanud. Samuti ollakse rahutu arengu võimaluseks psühholoogiliselt paremini valmis, mistõttu ebameeldivad ootamatused ei tohiks investoreid enam nii tõsiselt üllatada. Positiivne on ka see, et Ida-Aasia riigid on kiiresti toibumas 1997. aastal alguse saanud kriisist, mistõttu regiooni tänavuseks majanduskasvuks prognoositakse koguni 4,5%. Sealne kasv põhineb ennekõike välisnõudlusel, peamiselt elektroonikatoodete järele. Arvestades aga seda, et Ameerika Ühendriikide majanduskasv on aeglasem kui I kvartalis, võib arvata, et kasv ka Ida-Aasia riikides pisut aeglustub ning hakkab üha rohkem toetuma kohalikule nõudlusele.

Arenevate riikide majanduse peamiseks riskiteguriks ongi USA majanduse areng eelseisvatel kuudel. Ühendriikide sisenõudluse võimalik vähenemine 1999. a lõpul ja 2000. a algul vähendaks oluliselt USAsse eksporditavate kaupade mahtu ja mõjuks seeläbi negatiivselt arenevate riikide majanduskasvule. Samuti on olukord ebakindel Hiinas, kus ekspordisektor on pärast mitme naaberriigi valuuta devalveerimist kaotanud osa oma konkurentsieelisest. Käesoleval aastal peaks Hiina majanduskasv olema 6,5% lähedal ehk üle kahe protsendipunkti väiksem kui 1998. aastal. Teiste Ida-Aasia riikide majanduskasv peaks aga kiirenema.

Ladina-Ameerika on saanud üle käesoleva aasta alguse kriitilisest olukorrast, mille põhjuseks oli peamiselt Brasiilia reaali devalveerimine jaanuarikuus. Riikide edasine areng ning investorite usalduse võitmine sõltub oluliselt sellest, kas suudetakse läbi viia fiskaalreform (vt tabel 2.3). Brasiilia reaali nõrgenemine aasta alguses avaldas negatiivset mõju Argentiina väliskaubandusele, kuna Brasiilia on Argentiina üks olulisemaid kaubanduspartnereid. Argentiinale prognoositakse 1999. aastaks koguni 3,2%list, Brasiiliale aga 1,4%list majanduslangust. Kokkuvõttes on olukord piirkonnas küllaltki määramatu, väiksemate riikide raskused võlgade tasumisel ja eksporttoorme hinna langus hoiavad kapitali Ladina-Ameerikast eemal.

Kesk- ja Ida-Euroopa majanduste väljavaated olid aasta algul üsna tagasihoidlikud. Piirkonna majanduskasvu pidurdas oluliselt Lääne-Euroopas 1998. a lõpus vähenenud nõudluse kasv ning Venemaa finantskriis. Viimane mõjutas ennekõike Balti riike, kuid teatud määral ka Kesk-Euroopa riike Poolat, Tšehhimaad, Ungarit ja Slovakkiat. Venemaa kriisi mõju on 1999. aastal siiski väiksem tänu piirkonna riikide väliskaubanduse ümberorienteerimisele. Viimastel kuudel võib Kesk-Euroopa väljavaateisse suhtuda optimistlikumalt. Selle aluseks on Lääne-Euroopa paranenud arenguperspektiivid, madalamad intressimäärad ja dollari suhtes nõrgenenud vahetuskursid. Siiski erinevad Kesk-Euroopa riigid majanduskasvu poolest üksteisest oluliselt (vt tabel 2.1). Kasvu aeglustumine Poolas ja Ungaris on põhjustanud riikide fiskaal- ja välispositsiooni mõningase halvenemise ning edasine areng sõltubki valitsuste võimest nimetatud probleemid lahendada.

Läti ja Leedu majanduskasv jääb sel aastal nulli lähedale. Seetõttu on ka probleemid fiskaal- ja välissektoris suuremad kui Kesk-Euroopa riikidel. Alates 1998. a lõpust ja käesoleva aasta algusest on siiski märgata sisemaise tarbimise vähenemist, mis annab alust jooksevkonto puudujäägi alanemiseks. Ent palju tuleb teha oma konkurentsivõime tõstmiseks lääneturgudel.

Venemaa paistab praegu paremas valguses kui aasta esimesel poolel. See tugineb asjaolule, et totaalset majanduse kokkuvarisemist ei ole toimunud ning käesolevaks aastaks ennustatakse suhteliselt väikest SKP langust (1,5-2%). Siiski tuleb märkida, et tööstustoodangu praegune kasv on tingitud rubla ulatuslikust devalveerimisest ning majanduse sügavast langusest 1998. a juunis-oktoobris. Struktuursete reformide ja investeeringute puudumise tõttu ei ole Venemaal praegu eeldusi majanduskasvuks, samuti lisavad ebakindlust detsembris ja 2000. a juunis toimuvad valimised. Seepärast on praegune optimism mõneti kõikuval alusel.

EESTI SISEMAINE NÕUDLUS

Eratarbimine ja investeeringud

Sisemaise nõudluse kohandumine muutunud väliskeskkonnaga toimus tänu erasektori investeeringute järsule vähenemisele 1998. a IV kvartalis ja 1999. a I poolaastal.

Eratarbimise kulutused on majanduslanguse faasis olnud suhteliselt stabiilsed, tulenevalt sellest, et küllalt oluline osa sissetulekuist ei sõltu langusest (nt pensionid, samuti valitsussektori töötajate palgad). Nii näiteks on keskmise pensioni 20%lisel suurenemisel eratarbimisele kindlasti suurem mõju kui hõivatute arvu vähenemisel.

Esimesel poolaastal ületas palgakasv 10%, mis teeb reaalpalga tõusuks 6,5%. Tugevalt mõjutas keskmist palka valitsussektor, mille töötajad moodustavad viiendiku palgatöötajaist ja kus toimus töötasude märkimisväärne tõus. Kui varem oli erasektori keskmine palk ületanud valitsussektori töötajate oma, siis nüüdseks on olukord vastupidine (vt joonis 2.1). Ehkki reaalpalga kasv erasektoris aeglustus tunduvalt, oli ka see majanduslanguse taustal küllaltki kiire. Samas võis tegevusalati täheldada isegi keskmise palga kahanemist, seda just neis sektoreis, kus on toimunud tootmismahu tuntav langus (põllumajandus, kalandus, ehitus, töötlev tööstus). See peaks tõestama, et vähemalt erasektoris on palgad paindlikud.

Eratarbimise nominaalmaht oli I poolaastal ligikaudu 1998. a sama perioodi tasemel, reaaltarbimine kahanes paar protsendipunkti.

Kvartalise hilinemisega (1998. a III kvartalis oli investeeringute tase endiselt väga kõrge), kuid siiski kõige järsemalt reageerisid majanduskeskkonna muutusele investeeringud. Esimesel poolaastal moodustasid investeeringud põhivarasse koos laovarude muuduga ca 24% SKP suhtes, olles viiendiku võrra väiksemad kui 1998. aastal. Investeeringute vähenemine on toimunud peamiselt erasektori arvel, mida muuhulgas kinnitab ettevõtete laenujäägi aastane kahanemine ligi miljardi krooni võrra ja ehitusmahu ca 15%line vähenemine. Investeeringute suure kahanemise tõttu kujunes sisemaine nõudlus nii nominaalselt kui ka reaalselt väiksemaks kui aasta tagasi.

Avalik sektor

Erinevalt erasektorist reageeris avalik sektor majandustingimuste muutumisele väga aeglaselt. 1998. a teisel poolel jätkati kulutusi varem kavandatud tasemel, ehkki eelarvet planeerides oli silmas peetud märksa kiiremat majanduskasvu. Seetõttu muutus koondeelarve ülejääk kiiresti kasvavaks puudujäägiks, mis kulmineerus 1999. a I kvartalis 8,6%lise defitsiidina SKP suhtes. Teises kvartalis puudujääk mõnevõrra vähenes ja kuue kuuga ulatus üldvalitsuse defitsiit 2,4 miljardi kroonini ehk 6,6%ni SKP suhtes (vt joonis 2.2). Valitsussektori puudujääki rahastati erastamistuludest ja varasematest jääkidest.

Pretsedenditult suure eelarvedefitsiidi põhjuseks oli liigoptimistlikul majanduskasvu hinnangul baseerunud tulude prognoos, millele avaldasid mõju ka kevadised Riigikogu valimised. Maksude laekumine oli oodatust tunduvalt väiksem. Eriti tagasihoidlikult laekusid kaudsed maksud ja sotsiaalmaks. Selles mängisid rolli ka muutused administratiivsetes protseduurides. Ühtaegu jätkati kulutamist tavapärases rütmis, st kulutati ligi pool eelarves aastaks ette nähtud summadest. Seetõttu olid valitsussektori tarbimiskulutused ainus reaalselt kasvanud SKP komponent.

Juunis jõuti lõpule negatiivse lisaeelarve jõustamisega. Selle tulemusena kahanes 1999. a riigieelarve maht miljardi krooni võrra. Vaatamata lisaeelarvele tõotab aastane koondeelarve puudujääk ulatuda 3,7-3,8 miljardi kroonini ehkca 5%ni SKP suhtes.

Sisemaine sääst

Esimesel poolaastal oli sisemaine sääst 2-4 protsendipunkti väiksem kui 1998. aastal. Selle peamine põhjus on valitsussektori säästunäitaja muutumine negatiivseks. Erinevalt 1998. a IV kvartalist, mil ettevõtete kahjum oli märkimisväärne, olid nad I kvartalis kasumis. Kasumi ja amortisatsioonisummade põhjal võib hinnata, et ettevõtete sääst oli tänavu I kvartalis ca 10% 1998. a sama perioodi omast väiksem. Kodumajapidamiste säästud on aga suurenenud – nt on eraisikute hoiused kasvanud aastaga ca 15%. Kuna investeeringute vähenemine on olnud kiirem, siis on säästmise-investeerimise bilanss paranenud.

SISEMAINE PAKKUMINE

Kui 1998. a I poolaastal ulatus SKP reaalkasv 7,5%ni, siis II poolaastal oli see nulli lähedal ja 1999. a esimesel poolel negatiivne. Vaatamata idasuunalise kaubanduse küllalt väiksele mahule ka enne Vene kriisi (1998. a suvel 12%), oli idaturu äralangemise mõju tootmisele suhteliselt suurem, kuna puudutas eriti tegevusalasid, mis on seotud põllumajandussaadustega ja kus on hõivatud palju inimesi.

Tööstuse madalseis jäi aasta esimestesse kuudesse, mil müügimahud olid allpool 1997. a alguse taset. Kuigi toodangu kahanemine II kvartalis pidurdus, ei ole paljud tööstusharud seisakust üle saanud. Kui I kvartalis oli töötleva tööstuse toodang 17,5% aastatagusest väiksem, siis II kvartalis veel vaid 6,6% (vt joonis 2.3). Tööstusharuti kasvas tootmine vaid puidutöötlemises ja mõnedes elektroonikatööstuse harudes – need on harud, mille toodang on suunatud lääneturule (vt joonis 2.4). Kuid toiduainetööstuses, mille peamiselt idaturule suundunud ekspordi osakaal oli varem 30% (kalatööstuses 80%), kahanes müük kolmveerandini aastatagusest mahust.

Muudest harudest mõjutas majanduskeskkonna muutus kõige rohkem ehitust, mille maht seoses investeeringunõudluse kahanemisega vähenes ca 15%. Tänu teenindavate harude ja avaliku sektori kasvule on SKP kahanemine olnud tööstuse langusest väiksem.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) eksperdid hindasid juunis II ja III kvartali majanduskliimat kahest eelmisest soodsamaks, ent kuigi võrreldes I kvartaliga oli II kvartalis majanduslangus väiksem, ei saa veel rääkida kasvust (vt joonis 2.5). Viimase saavutamine eeldaks, et aasta teises pooles tekib väga suur välisnõudlus. See pole aga ilmselt reaalne.

1998. a IV kvartalis viisid ootamatult kasvanud kulud ettevõtted 700 miljoni kroonisesse kahjumisse. Tänavu I kvartalis oli ettevõtete koondkasum ligi miljard krooni, kuid väiksem 1997. ja 1998. a vastava kvartali omast (vt joonis 2.6). See peaks andma tunnistust tõsiasjast, et ettevõtted on suhteliselt kiiresti kulusid vähendanud. Kuid I poolaastal suurenes õigeaegselt pankadele tagastamata laenude maht, mis osutab ettevõtete olukorra pingelisusele.

Tootmismahu vähenemine tõi kaasa ka töötajate vallandamise ja tööpuuduse suurenemise. Olukord tööturul oli kõige keerulisem aasta algul, mil kuu jooksul registreeritud uute tööotsijate arv kasvas 8000ni. Viimastel kuudel on see arv olnud 5000 lähedal, mis annab alust öelda, et probleemsete ettevõtete hulk on stabiliseerunud (vt joonis 2.7). Samas ei saa loota, et tööpuudus oluliselt väheneks. Juunis oli ametlikult registreeritud tööta tööotsijate arv poole suurem kui aasta varem, ulatudes 5%ni tööealisest elanikkonnast. Seega võib eeldada, et ka tegelik tööpuudus, mis viimase uuringu põhjal ulatus 1998. aasta II kvartalis 9,6%ni tööjõust, on suurenenud paar protsendipunkti.

VÄLISSEKTOR

Väikese avatud majandusena oli ja on Eestis toimuv märkimisväärses sõltuvuses väliskeskkonna arengust.

Tänu suurenenud allhangetele lääneturgudele jätkus kaubaekspordi kasv 1998. a Vene kriisi järgsetel kuudel aasta lõpuni. Allhanked suurenesid suhteliselt kiiresti ka I kvartalis, II kvartali alguses aga kasv pidurdus. Kuigi otseeksport I kvartaliga võrreldes mõnevõrra taastus, oli see siiski ca 15% väiksem kui aasta tagasi. Sellele avaldasid olulisimat mõju toidukaupade ekspordi kahanemine aastataguse ajaga võrreldes ligi poole võrra, keemiatoodete väljaveo kahanemine veerandi võrra ja puidutoodete ning mööbli ekspordi mõningane kasv (vt joonis 2.8).

Esimese poolaasta kokkuvõttes oli kaubaeksport ligi 10% väiksem kui 1998. a samal ajal. Loodetud SKP kasvu kiirendavat väliskaubanduse arengut ELi suunal ei toimunud (vt joonis 2.9).Eksport Venemaale jäi 1998. a oktoobri-novembri tasemele, mil kuus müüdi kaupa ca 250 miljoni krooni eest (1998. a alguses oli vastav näitaja 450-500 mln kr). Idaturul on nõudluse taastumine kulgenud aeglaselt ning selle asendamine läänesuunalisega on jäänud piiratuks. Pakkumispoolsed struktuurinihked nõuavad aga oluliselt rohkem aega.

Koos väliskaubanduskäibe alanemisega tabas langus ka teenuste eksporti. 1998. a lõpus oli see 4%väiksem kui aasta varem, 1999. a I kvartalis suurenes langus 7%ni. II kvartalis jõudis teenuste eksport ligilähedaselt 1998. a sama aja tasemele. Kuigi pärast augustikuud kasvasid järsult naftatransiidi vood, mis suurendasid nii raudtee kui sadamate käivet, ei suutnud need kompenseerida muude vedude märgatavat kahanemist.

Põhiimpordi kahanemine on ekspordiga võrreldes olnud veelgi suurem (17%), eriti vabaks ringluseks sisse veetud kauba osas. Kui 1998. a algul moodustas import vabaks ringluseks 58% SKP suhtes, siis 1999. a II kvartali lõpuks oli see kahanenud 45%ni. Viimast on mõjutanud impordi kahanemine praktiliselt kõigi kaubagruppide lõikes, kuid enim on mõju avaldanud masinate ja seadmete sisseveo vähenemine, mis on kaasas käinud investeeringute kahanemisega.

Tänu negatiivse kaubandusbilansi tuntavale kahanemisele vähenes jooksevkonto puudujääk I poolaastal 1998. a esimese poole 10,6%lt SKP suhtes 5,5%ni (vt joonis 2.10). Võib väita, et jooksevkonto puudujäägi kahanemine on toimunud läbi erasektori väga tugeva reaktsiooni. Kui 1998. a esimesel poolel oli valitsussektor ülejäägis, siis tänavu oli jooksevkonto puudujäägi absoluutsuurus praktiliselt sama suur kui üldvalitsuse defitsiit.

Finantskontol domineerisid välisvõlgnevust mittetekitavad vood – otseinvesteeringud ja omandiväärtpaberid. Erinevalt paari aasta tagusest olukorrast, kus pankade kaudu sisse tulnud vahendid ulatusid nt 1997. aastal 10%ni SKP suhtes, toimus tänavu I poolaastal kapitali väljavool finantssektorist. Kokkuvõttes on Eesti netovälisvõlg võrreldes 1998. aastaga mõnevõrra kahanenud ning moodustas II kvartali lõpuks ca 11% oodatava SKP suhtes.

LÄHITULEVIKU ARENGUJOONI

Eesti majandust vedavaks jõuks on eksport ja elavnemine maailma majanduses mõjub kahtlemata ka meie majandusele positiivselt. Senine areng viitab siiski sellele, et majanduskasvust ei saa rääkida enne aasta 3-4 viimast kuud. Seetõttu on võimalik, et Eesti majandus kogeb langust neli kvartalit järjest ja ka aasta kokkuvõttes jääb kasv saavutamata (langus kuni 1,5%). 2000. aastal on aga võimalik 4%line ja isegi suurem majanduskasv (vt tabel 2.4).

Majanduse jõudmisel kasvufaasi on muudel võrdsetel tingimustel loogiline eeldada kaupade ja teenuste saldo halvenemist 1-1,5 protsendipunkti ulatuses SKP suhtes. Samas on enamikus majandusharudes kasutamata võimsusi ja müügivõimaluste paranemisel saab tootmist suurendada investeeringute märkimisväärse kasvuta. Jooksevkonto edasine paranemine on võimalik ka eeldusel, et investeeringute kasvu kompenseerib säästmise suurenemine ettevõtluses ja avalikus sektoris.

Erinevalt 1997. aastast ei tulene jooksevkonto võimalik halvenemine välislaenudele rajatud sisetarbimise kasvust. Valdava osa jooksevkonto puudujäägist katavad ka sel juhul võlgnevust mittetekitavad rahavood. Viimased tähendavad uusi investeeringuid ja kiiremaid struktuurseid muutusi Eesti majanduses, olles ise ka jooksevkonto puudujäägi suurenemise põhjustajaks.

Kui käesoleva aasta kokkuvõttes suureneb THI alla 3,5%, siis majanduskasvu kiirenedes on võimalik ka tarbijahindade kiirem tõus. Majanduskasvust tulenevat inflatsioonisurvet toetab toiduainete kallinemine pärast liiasest pakkumisest tingitud madalaseisu ning välistada ei saa ka administratiivseid hinnatõusu põhjusi.

Majanduse kasvufaasis on turult lähtuvad signaalid selgemad kui languse ajal ja seetõttu võib loota, et palkade ja tootluse põhjendatud vahekord taastub. Esimesel poolaastal toimunud keskmise nominaalpalga ca 10%line kasv on ilmselt liiga kiire isegi järgmise aasta loodetava kasvu taustal.

Käesoleva aasta eeldatav minimaalne majanduslangus ehk reaalse SKP jõudmine 1998. a tasemele põhineb ekspordimahu taastumisel ja tarbimiskulude minimaalsel kasvul sisemaises nõudluses. 2000. aastal rajaneb kasv välisnõudluse aspektist kaupade ja teenuste ekspordi, sisenõudluse aspektist aga erainvesteeringute ja eratarbimise ning väliskaubanduse kasvul.