Krooni ja euro rosolje

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Raha ülesanne on teha inimeste elu lihtsamaks. Et kaupade hinnad oleksid arusaadavad ja majandustegevuse üle osataks arvet pidada.

Tunduvalt lihtsam on nimetada kaupadele üks ja ainus hind kroonides, selle asemel, et näha kurja vaeva meelespidamisega, mitu särki sai kilo loomaliha eest ja omakorda mitu korda saaksin oma vana auto eest massaažis käia.

Üks riik, üks raha
See on põhjus, miks praktikas ringleb stabiilse majandusega riikides siiski vaid üks raha. Seda isegi seal, kus mõni väärt ja stabiilne naabervaluuta on olulise mõjujõuga, näiteks Kanadas või Taanis. See teeks asjad tunduvalt keerulisemaks ning sularaharinglus kaotaks ühe oma mõtte: olla elu lihtsustaja. Siinkohal ei tohi segamini ajada paralleelkäivet nende juhtudega, kui majandus ise peab mõistlikuks kasutada arveldamiseks mitut raha, näiteks turistirohketes piirkondades.

Eelöeldu muudab juba iseendast pisut imelikuks ettepanekud, et Eestis võiks olla kohustuslikult kehtestatud mitme valuuta võrdne ringlus. Kohustusliku paralleelkäibe all ei saa põhimõtteliselt mõista muud kui kohustuslikku kahte kassaaparaati, kahte rahalugemismasinat, kahte ja-nii-edasi. Samuti on selge, et ühe kupüüri omahind kujuneb paralleelkäibe juures kallimaks, mille samuti tarbija peab ju lõpuks kinni maksma. Tõsi, kindlasti mõjuks see hästi rahva arvutamisoskusele, kui alatasa peaks erinevaid valuutasid liitma ja lahutama. Siiski tähendaks paralleelkäive kohustuslikku kulu, mida majandus normaalolukordades niisama enda peale ei võtaks.

Mingit võitu ei tule
Muidugi võib öelda, et mis need miljonid kroonid lisakulu siis ära pole nende võitude kõrval, mida sellisest sammust saavutada. Aga asi ongi selles, et mingeid suuri võite paralleelkäibel pakkuda ei ole.

Esiteks ei vähendaks see kuidagi Eesti riigi makromajanduslikke riske. Meie jooksevkonto defitsiit ja välisvõlg jäävad ikka sama suureks kui varem. Samuti ei muuda see karvavõrdki meie inflatsioonitempot või muid murelapsi, mida investorid nimetavad siis, kui kõhklevad raha Eestisse paigutamisel.

Väide, et sellisel juhul muutuks «rumaluste tegemine» riigile raskemaks kui praegu, ei pea suures plaanis samuti paika. Valuutakomitee alustugesid saab muuta vaid seadusega. Sama saab teha ka siis, kui seadusega on kehtestatud erinevate rahade paralleelkäive. Seda tõestavad praktikas ka maailma eri paigus toimunud rahanduslikud maavärinad. Võrdlused siinkohal näiteks Šotimaa rahaga pole päriselt asjakohased, sest seal ei ole mitte erinevate valuutade paralleelringlust, vaid ühe ja sama valuutasüsteemi teises rahatähes väljendatud vorm. Ainus võimalus, kuidas tõepoolest saada euro stabiilsusega kaasnevaid eeliseid täielikult kasutada, on olla rahaliidu täieõiguslik liige.

Teiseks, nagu viidatud, ei muuda paralleelkäive mitte valuuta kasutamist lihtsamaks seal, kus see võiks mõistlik olla, vaid muudab selle kohustuslikuks sellistel juhtudel, mil selleks vajadus puudub.

Ainus mõeldav olukord, kui kahe valuuta paralleelkäive võiks olla põhjendatud, oleks usalduse täielik puudumine Eesti oma raha vastu. See oleks praktikas selline olukord, mil Eesti krooni enam olulisel määral ringluses polekski ning enamik majandustehinguid, mida tehakse nüüd välisvaluutas, vajaks justkui suuremat kindlust. Kuid see on põhimõtteliselt hoopis teine olukord, mis täna kindlasti meisse ei puutu.