TAUSTINFO
RAHVUSVAHELISE FINANTSARHITEKTUURI TUGEVDAMINE

Viimase kümne aasta jooksul on maailma majanduse ning finantsturgude arengus toimunud ulatuslikud muutused. Suurenenud kaubavahetus, kapitali liikuvus, informatsiooni kättesaadavus ning tehnoloogia levik on aidanud edendada riikide majanduse arengut ning suurendanud seekaudu ka ühiskonna heaolu. Kuid majandus- ja finantssüsteemi globaliseerumine on lisaks positiivsetele aspektidele ja uute võimaluste tekitamisele toonud kaasa ka uusi väljakutseid ja ohte. Aasia riikide majanduskriis ning sellele järgnenud finantsprobleemid Venemaal ja Brasiilias on näidanud, kui palju võivad ühe riigi ebaõiged otsused majanduspoliitika kujundamisel ning elluviimisel, erasektori vale laenupoliitika ning rahvusvaheliste investorite madal riskitunnetus otseselt või kaudselt mõjutada ka paljusid teisi riike.

Rahvusvaheline finantsüldsus, sh nii riigivalitsemisorganid, rahvusvahelised organisatsioonid kui ka erasektori esindajad, on hakanud muutunud olukorras välja töötama uusi reforme, mida on hakatud kutsuma ka uueks rahvusvaheliseks finantsarhitektuuriks. Reformide üldine eesmärk on lihtne ja selge – edendada maailma majanduse stabiilset kasvu, olla paremini ette valmistatud võimalike kriiside ärahoidmiseks ning ühtlasi võimeline neid kiiresti ja efektiivselt likvideerima.

Esimesed sammud rahvusvahelise finantsarhitektuuri tugevdamiseks tehti pärast 1994.-1995. a Mehhiko majanduskriisi. Need hõlmasid finantssektori järelevalve tõhustamist, rahvusvaheliste finantsturgude arengu detailsemat jälgimist ning soovitusi valitsus- ja erasektorile informeerida üldsust oma tegevusest, finantsseisundist ja otsustuspõhimõtetest. Hilisemate kriiside tekkimine ning nende mõju kiire levik üle maailma näitasid siiski, et oleks vaja veelgi ulatuslikumaid ning tõhusamaid reforme. Seetõttu on välja töötatud uus raamistik, mis hõlmab omavahel tihedasti seotud valdkondi:

  rahvusvaheliselt tunnustatud ja aktsepteeritud põhimõtete ehk nn heade tavade väljatöötamine;
  avalikustatava informatsiooni suurendamine;
  erasektori kaasamine kriiside ennetamisse ja lahendamisse;
  kapitalikonto liberaliseerimine;
  finantssüsteemide tugevdamine.

Allpool on lähemalt selgitatud nendes valdkondades seatud eesmärke.

Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete ehk heade tavade väljatöötamine ja juurutamine

Tänapäeval kasutavad riigid oma majandus- ja finantspoliitika ning äritegevuse põhimõtete väljatöötamisel ja juurutamisel erinevaid tavasid. Tihtipeale on neid raske, kui isegi mitte võimatu omavahel võrrelda. Seetõttu on võetud eesmärgiks töötada välja ühtsed standardid, mida järgides saavad riigid tagada, et nende majanduspoliitika on ka üldsusele arusaadav. Reform ei eelda seda, et kõik riigid peaksid majanduspoliitika väljatöötamisel või järelevalve reeglite kehtestamisel kasutama täiesti identseid põhimõtteid, vaid riigi tegevust hakatakse hindama selle järgi, millises ulatuses vastab see rahvusvaheliselt kokkulepitud standarditele.

Nende standardite ehk nn heade tavade väljatöötamine ning järgimine peaks muutma riikide majanduspoliitika stabiilsemaks ja seega kogu maailma majandust tugevdama. Neist põhimõtteist lähtumine suurendab valitsusinstitutsioonide poolt elluviidava poliitika avatust ja mõistetavust, mis aitab teistel turuosalistel efektiivsemalt kujundada oma ootusi ning paremini teha igapäevaseid otsuseid. Teisalt suurendab heade tavade järgimine ka valitsusinstitutsioonide vastutust teostatava poliitika eest.

Head tavad kavatsetakse välja töötada mitme tegevusvaldkonna kohta. 1996. aastal valmis Rahvusvahelisel Valuutafondil (IMF) raamistik statistiliste andmete avaldamise regulaarsuse ja ajakohasuse kohta (SDDS). Kaks aastat hiljem töötati välja fiskaalpoliitika avatuse heade tavade kogumik, mille järgimine aitab valitsusel suurendada eelarvepoliitika läbipaistvust ning võimaldab kiiremini ja efektiivsemalt probleeme lahendada. Käesoleval aastal lepiti kokku raha- ja finantssektori poliitika avatuse heade tavade raamistiku osas. Raamistiku eesmärk on luua parimad standardid rahapoliitika sihtide ja otsustusmehhanismide avatuse tagamiseks ning suurendada finantspoliitikat puudutava informatsiooni kättesaadavust. Erinevate rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide koostööna on lähitulevikus plaanis välja töötada samalaadne raamistik ka muudes valdkondades, nt pangajärelevalve, raamatupidamine, auditeerimine, varade hindamine, pankrotimenetlus ja ettevõtte juhtimine.

Avaliku informatsiooni kättesaadavuse suurendamine

Informatsiooni kättesaadavus on tänapäeval kriitilise tähtsusega kõigis tegevusvaldkondades. Erandiks ei ole ka finantssektor. Piisava ja ajakohase informatsiooni olemasolu võimaldab määratleda potentsiaalseid ohte ja probleeme küllalt varajases staadiumis. See omakorda loob eeldused majanduse stabiilseks arenguks nii erasektoris kui ka riiklikul tasandil. Kuid ainuüksi informatsiooni detailsus ja ajakohasus ei võimalda kriiside tekkimist ära hoida, tähtis on osata seda teavet ka analüüsida. Hiljutine Aasia finantskriis näitas selgesti, et üksnes vähesed rahvusvahelised kreeditorid ja investorid suutsid õigesti hinnata tekkinud olukorda ning sellest tulenevaid võimalikke riske. Samuti sai selgeks, et riskide hindamise protseduurid olid maha jäänud finantsturgudel kasutusele võetud uutest instrumentidest ning seetõttu ei suudetud tekkinud probleeme õigel ajal avastada.

Avalikustatava informatsiooni suurendamist oodatakse nii valitsus- ja erasektorilt kui ka sellistelt rahvusvahelistelt finantsinstitutsioonidelt, nagu Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank (WB) ja Rahvusvaheline Arvelduspank (BIS). Kuid suhtumine sellesse küsimusse on maailmas erinev. Enamik turuosalisi on suhtunud ettepanekusse pooldavalt, leides, et avatus ja läbipaistvus aitab teha õigemaid otsuseid mikrotasandil ning kujundada ka majanduspoliitikat makrotasandil avalike diskussioonide ja arutelude abil. Rahvusvaheliste institutsioonide tegevuse avatumaks muutmine võimaldab ka laiemal üldsusel saada teavet nende hinnangust liikmesriikide majandusele ning finantspoliitilistele otsustele. Kuid mitte kõik riigid ei ole suurema avatuse pooldajad. Vastuseisu põhjendatakse informatsiooni konfidentsiaalsusega. Selle avalikustamine võivat negatiivselt mõjutada majanduspoliitika tulemuslikkust lühikeses perspektiivis. Finantsmaailmas domineerib siiski arvamus, et pikemas perspektiivis on suurem avatus kasulik, sest see suurendab valitsus- ja erasektori tegevuse tõhusust.

Kapitalikonto liberaliseerimine

Kapitali vaba liikumine on kasulik kõigile riikidele, sest see võimaldab täiendada kodumaist säästu uute ressurssidega ja efektiivsemalt kasutada olemasolevat kapitali kogu maailmas, edendab üldist majandusarengut ning soodustab oskusteabe levikut. Kuid Aasia majanduskriis näitas ka seda, et tähtis ei ole üksnes avatud turgude olemasolu, mis võimaldab kapitalil piiranguteta liikuda, vaid ka see, mil viisil turge avatakse. Majanduspoliitika elluviijad püüavad alati minimiseerida oma riigi majanduse haavatavust ning säilitada arengu stabiilsust. Seetõttu peab kapitalikonto liberaliseerimist toetama ka riigi üldine majanduspoliitika. Eriti tähtis on liberaliseerimist toetav raha- ja vahetuskursipoliitika ning administratiivne suutlikkus finantsvahendussüsteemi tugevdada ja riskide hindamist tõhustada.

Erasektori kaasamine kriiside ennetamisse ja lahendamisse

Viimaste aastate majanduskriiside käigus on oma raha ja investeeringuid kaotanud mitmed ettevõtted ja finantsasutused, seda nii kinnisvara hindade languse, laenuportfelli kvaliteedi halvenemise kui ka muude taoliste põhjuste tõttu. Kuid suurim probleem rahvusvahelisele finantsüldsusele on lühiajaliste investorite tegevus, kes kiire kasusaamise eesmärgil on palju investeerinud likviidsetesse varadesse kiiresti arenevatel turgudel (sealhulgas Aasia riikides). Kogemused on näidanud, et probleemide tekkimisel viivad just lühiajalised investorid kõige kiiremini oma investeeringud riigist välja, võimendades sellega tekkinud probleeme ning aidates kaasa kriisi süvenemisele. Kriisiolukorda sattunud riigile tulevad appi rahvusvahelise finantssüsteemi stabiilsuse säilitamiseks loodud institutsioonid, nt IMF ja Maailmapank. Nad annavad riigile laenu rahvusvaluuta stabiilsuse säilitamiseks ja varasemate laenumaksete tasumiseks, üritades sel viisil taastada turgude usaldust riigi vastu. Sellega luuakse aga olukord, kus lühiajalised kreeditorid ning muud erainvestorid saavad oma raha tagasi suuremaid kaotusi kandmata. Kulud maksab kinni rahvusvaheline finantsüldsus, investorid aga jätkavad samalaadset käitumist, tekitades sellega uute kriiside ohu.

On kaks peamist põhjust, miks erainvestorid peaksid tunda saama oma tegevuse tagajärgi. Kuna maailmas ringleb iga päev miljardeid dollareid, siis ei ole kriisi korral rahvusvaheliselt üldsuselt saadav võimalik toetus lihtsalt nii suur, et katta kõiki tehinguid. Teiseks peab erainvestor kandma nii moraalset vastutust ebaõnnestunud tegevuse tagajärgede eest kui ka otsest kahju valede investeerimisotsuste tõttu. Kui investor tunnetab vastutust ning võimalikku kaotust, siis kaalub ta hoolikamalt riske, et ebaõnnestumisi ära hoida. Sellega aitab ta kaasa majanduse stabiilsuse säilimisele riigis.

Kuidas tegelikult kaasata erasektorit kriiside ärahoidmisse ning lahendamisse, see on üks keerulisemaid ja komplekssemaid küsimusi. Kindlatele kokkulepetele veel jõutud ei ole, kuid muuhulgas on pakutud selliseid lahendusvariante:

  tõhusamat tööd tuleb teha kriiside ennetamiseks. Riigid peavad hoiduma ülemäärasest lühiajalisest laenuvõtmisest, kindlustama keskpanga reservide ning pangandussüsteemi likviidsuse piisava taseme, mis oleks tagatiseks olukorras, kui välisturgudelt laenamine muutub ajutiselt raskeks. Riiklikud järelevalveorganid peaksid detailsemalt jälgima erasektori lühiajalise võlgnevuse taset, struktuuri ja tähtaegu;
  tuleb kaaluda võimalust tõsta riikidevahelise lühiajalise kapitali hinda;
  erasektorit tuleks julgustada otsima tingimuslikke krediidiliine, mis aitaksid neil probleemsetes olukordades likviidsusabi saada (loomulikult kindla tasu eest). Samuti tuleks laenusaajaile luua võimalus, jällegi eelnevalt kokku lepitud tingimusi järgides, teatud olukordades laenude tähtaegu pikendada.

Finantssüsteemide tugevdamine

Viimase viie aasta suuri finantskriise iseloomustab asjaolu, et kõigi nende tekkimise või süvenemise põhjuseks on olnud riikide nõrk pangandussüsteem. Veelgi enam, peaaegu kolmveerand maailma riikidest, sh arenenud maad, on viimase 15-20 aasta jooksul kogenud kodumaiseid panganduskriise. Seetõttu on uue rahvusvahelise finantsarhitektuuri raames hakatud aktiivselt välja töötama lisameetmeid, mis aitaksid tugevdada rahvusvahelist finantssüsteemi.

Kuid rahvusvaheline pangandus põhineb erinevate riikide süsteemide tugevusel ja elastsusel ning pangajärelevalve tõhususel. Seetõttu on rahvusvahelised finantsinstitutsioonid alustanud pangajärelevalve heade tavade koostamist. Need põhinevad Baseli Pangajärelevalve Komitee poolt välja töötatud normatiividel. Uute tavade raames pööratakse suuremat tähelepanu makromajanduspoliitika ja stabiilse pangandussüsteemi omavahelistele seostele ning täiendatakse pangajärelevalve protsessi, lisades täiendavaid elemente informatsiooni avalikustamise, tegevuse litsentseerimise, seadusandluse täiustamise, jms kohta. Rõhku pannakse ka järelevalveprotseduuride tõhustamisele.