V
FINANTSSEKTOR

Finantssektori areng 1999. a I poolaastal lükkas ümber võimaliku finantsõhenemise kartuse, kuid ka finantssüvenemist pole täiel määral toimunud. Laenukasvu seisak iseloomustab põhja saavutamist ning seal püsimist. See võimaldab finantssektoril reaalsektori riske ümber hinnata. Finantssektor tervikuna, eelkõige pangandus, on suhteliselt tugeval alusel ning reaalsektori kasvuväljavaadete paranemisel ei kujune finantsturud majanduskasvu pidurdavaks teguriks (vt joonis 5.1).

Kuigi pankade bilansimaht suurenes poolaastaga 8%, on laenu-, samuti liisinguportfell jätkuvalt vähenenud. Pankade osas peamiselt likviidsete välisvarade arvel. Mõningast kasvu on näidanud viivislaenud, kuid üld- ja erireserv ulatus 7%ni laenuportfellist, mis on piisav tugevusvaru. Ühtaegu on pangad pärast 1998. a kahjumit näidanud taas positiivseid tulemeid.

Aktsiaturu arengut mõjutas enim Eesti Telekomi erastamine. Atraktiivse aktsia lisandumine ei ole aga oluliselt muutnud järelturu käivet, mis püsib 1998. a lõpu sarnaselt madalal tasemel. Muudest finantsvahendajatest toimusid tähelepanuväärsemad muutused kindlustuses: osaliselt mõne kohaliku seltsi raskuste tõttu on välisseltsidele kuuluvad turuosalised saavutanud domineeriva positsiooni kahjukindlustusturul. Samuti algatati pankrotimenetlus kahe maksejõuetu seltsi suhtes.

PANGANDUS

Pankade varad ja nende kvaliteet

Pankade koondbilansi maht kasvas I poolaasta jooksul 3,3 miljardi krooni võrra – 44,3 miljardi kroonini, mis ületab mõnevõrra 1998. a kriisieelse taseme (vt joonis 5.2). Sama toimus ka konsolideerimisgruppides, mille koondbilanss ületas 50 miljardit krooni. See näitab, et klientide usaldus pankade vastu on kiiresti taastunud ning kasvu jätkumist võib eeldada ka lähitulevikus.

Bilansi varade struktuuris jätkus sarnaselt eelmiste kvartalitega laenuportfelli kahanemine. Vabanenud ressursid paigutati varade tootluse tagamiseks väärtpaberitesse ja mitteresidentsetesse krediidiasutustesse[1].

Laenuportfelli kahanemine 23,5 miljardi kroonini (vt joonis 5.3) peegeldab eelkõige reaalsektoris jätkuvat restruktureerimist. Vähenenud on kõigi olulisemate majandussektorite laenujäägid. Pakkumispoolse kitsendusena on pangad kõigile kliendigruppidele säilitanud varem karmistatud laenutingimused ning ettevõtjail pole pankadele esitada tasuvaid projekte. Laenukasvu pidurdavad seega pigem reaalsektori probleemid kui pankade vähene laenuressurss, konservatiivne laenupoliitika üksnes kiirendab reaalsektori senisest põhjalikumat finants- ja turustrateegiate ümberkorraldamist. Kahanemine toimus ka konsolideeritud näitajates: pangalaenude alternatiivina toiminud liisinguportfell vähenes 317 miljoni krooni võrra.

Ühtaegu võib väita, et ümberkorralduste ühe osana on ettevõtete madalamat välisfinantseerimisnõudlust aidanud osaliselt kompenseerida nende endi finantsjuhtimise efektiivistumine ning parem maksedistsipliin, mis on vähendanud vajadust võõrfinantseerimise järele, seega ka laenunõudlust.

Pankade tegevus oli selgemalt orienteeritud erinevatele kliendigruppidele, eriti eraisikutele. Ühtaegu ei anna laenukõlblike eraisikute eelistamine pankadele soovitud võimalust kinnisvarariski hajutada, sest antud segment ei ole eriti suur.

Esimeses kvartalis 77%ni jõudnud välisvaluutalaenude osatähtsus langes II kvartali lõpuks 73%ni. Ekspordisektori laenude osakaal jäi pärast I kvartalis toimunud langust peatuma 19%l laenuportfellist.

Reaalsektori raskenenud finantsolukord avaldab jätkuvalt mõju pankade laenuportfelli kvaliteedile – viivislaenude maht I poolaastal rohkem kui kahekordistus[2], sh kasvasid stabiilselt üle 60päevased viivislaenud (vt joonis 5.4). Majandussektoreist on olukord halvenenud eelkõige hulgi- ja jaekaubanduses ning tööstuses, kodumaisele turule orienteeritud ettevõtete kõrval on halvenenud ka eksportivate ettevõtete laenuportfell. Laenuprovisjonid vähenesid 144 miljoni krooni võrra – 807 miljoni kroonini.

Väärtpaberiportfell, mille maht kasvas 13,9%, oli osaliselt likviidsete vahendite paigutamise alternatiiviks. Instrumentide lõikes paigutasid pangad vaba raha I kvartalis võlakirjadesse ja fikseeritud tulumääraga väärtpaberitesse, II kvartalis investeeriti peaasjalikult tütarettevõtteisse (vt joonis 5.5). Tähtaegade lõikes jätkus raha ümberpaigutamine pikaajalisematest instrumentidest lühiajalistesse. Sealjuures kahanes kauplemisportfelli osatähtsus, tagasimüügikohustusega ostude mõjul aga suurenes pangaportfelli osa.

Võõrvahendid ja omakapital

Passiva poolel toimus positiivne areng ning võõrvahendite osas taastus 1998. a kriisieelne maht (vt joonis 5.6). Klientide hoiused kasvasid poolaastaga 3,1 miljardi krooni võrra – 24,6 miljardi kroonini. Põhiosa kasvust moodustasid eraisikute ning finantsinstitutsioonide hoiused.

Mitteresidentsete kohustuste osatähtsus kahanes aastavahetuse 36,5%lt poolaasta lõpuks 35%ni. Nende refinantseerimise tulemusena suurpankade poolt pikenes tähtajalise ressursi jäägi tähtaeg. Võõrvahendite tähtajad pikenesid 2-5 aastani, järgmisena ootavad refinantseerimist kohustused vahemikus 6-12 kuud.

Pankade bilansivälised kohustused kahanesid 95 miljoni krooni võrra, kirjete lõikes annavad kasvanud garantiid jms kohustused ning nende lepingutähtaegade pikenemine märku pangaklientide eksporttegevuse elavnemisest.

Laenuportfelli kahanemise ja varade struktuuri ümberkorraldamise tulemusena on kapitali adekvaatsus praktiliselt 1998. a lõpust säilinud muutumatuna 17% piires.

Omakapitali tulukus

Tulenevalt kohandumise jätkumisest reaalsektoris ning vähemal määral ka finantssektoris eneses, jäid pangandussüsteemi tulukuse näitajad II kvartalis sarnaselt I kvartaliga suhteliselt tagasihoidlikuks (vt tabel 5.1).

Omakapitali tulukust enim suurendanud puhastulukust ei saa seegi kord käsitleda puhtalt kui tõendust kontrolli paranemisest kulude üle, sest puhastulukuse kasv oli tingitud pigem tulude kiiremast kasvust võrreldes kuludega. Tegemist on süsteemi tulukuse suureneva avatusega välisšokkidele, sest ainsad kulukirjed, mis mahuliselt kahanesid, olid intressikulu ning kahjum bilansiliste ja bilansiväliste nõuete väärtuse muutumisest. Hoolimata intressikandvate kohustuste osatähtsuse suurenemisest passivas, tulenes intressikulu alanemine nii võõrvahendite struktuuri muutusest kõigi kirjete lõikes kui ka hinna langusest (v.a võlakirjad). Enim kasvanud kulukirje – administratiivkulude – suurenemist võib tõlgendada kui sesoonset muutust.

Pangandussektori tulukusnäitajate avatus mittekonventsionaalse tegevusega seotud riskidele suurenes II kvartalis märgatavalt, lähtuvalt varade tootlikkuse kahe osapoole erisuunalisest liikumisest, mille tulemusena kasvas märkimisväärselt intressivälise tulu osatähtsus.

Intressivälise tulu kasv oli valdavalt tingitud finantsinvesteeringutelt ning -tehingutelt saadud tulu suurenemisest, milles peegeldus lähimate finantsturgude stabiilsus ning arvatavasti ka varasematest finantsstrateegia vigadest lähtunud kahjumi juba toimunud osaline väljaviimine. Tulude kasv teenustasuna, muu tegevustuluna ning bilansiliste ja bilansiväliste nõuete muutumisest oli ühekordse iseloomuga.

Intressitulu alanemises oli määrav nii tulubaasi struktuuri muutus (v.a finantsinvesteeringute osatähtsuse langus) kui ka intressitootvate varade hinna langus. Need suundumused olid pea ainumääravad ka hinnavahe kahanemisel. Olulisimateks osutusid sealjuures laenude osatähtsuse ning hinna langus, samuti hoiuste osatähtsuse suurenemine varades ning nende eest makstud intressi alanemine. Võõrvahendite poolelt soodustas hinnavahe kahanemist ainult võlakirjade hinna tõus.

Teine kvartal tähistas ka ligi kaks aastat kestnud finantsvõimenduse vähenemise lõppu. Omakapitali kordaja suurenemine toetas omakapitali tulukuse kasvu 10% ulatuses.

Eesti panganduse senises ajaloos ebaharilikult väike nihe kvartali omakapitali tulukuses tulenes mittekonventsionaalse tegevuse efektiivsuse kasvust, mis kaalus mõnevõrra üles hinnavahe kitsenemise. Need nihked on muutnud sektori tulukusnäitajad tundlikumaks võimalike välis- ning sisešokkide suhtes. Viimaste puudumisel võib jätkuvalt eeldada tagasihoidlikku tulukust ka aasta kokkuvõttes.

VÄÄRTPABERITURG

Võlakirjaturg

1999. a I poolaastal püsis võlakirjaturu kapitalisatsioon 4 miljardi krooni juures, st eelmise aasta lõpu tasemel. Seejuures toimus mõningaid struktuurimuutusi. Protsessid võlakirjaturul sõltuvad enim Põhjamaade finantsinstitutsioonide tegevusest, kuna nende poolt emiteeritud võlakirjad on hõivanud kaks kolmandikku esmasest turust ja kolmandiku järelturust. Kohalike ettevõtete ja keskvalitsuse võlakirjade mahu vähenemise taustal paistab silma see, et kohalike omavalitsuste poolt emiteeritud võlakirjade maht püsib eelmiste aastate tasemel.

Võlakirjade keskmine intress alanes aasta kahel esimesel kuul 1998. a lõpu 16%lt 8%ni. Järgnevatel kuudel on langenud põhiliselt pikema (enam kui 3kuise) tähtajaga võlakirjade intressid. Seda on omakorda toetanud alates aprillist aset leidnud emiteeritud võlakirjade tähtaegade pikenemine. Enim kasutatavaks tähtajaks on senise 3 kuu asemel kujunemas 6 kuud (vt joonis 5.7).

Võlakirjaturul aset leidnud protsessid on nihutanud seda lähemale rahaturule ja eemale alternatiivse laenuturu rollist. Seda kinnitab finantsinstitutsioonide kasvav osatähtsus emitentidena. Teisalt on tekkinud nõudlus kodumaiste likviidsete finantsinstrumentide järele.

Aktsiaturg

1999. a I poolaastal toimunud aktsiaturu kapitalisatsiooni 2,5kordne kasv (vt joonis 5.8) tulenes peamiselt Eesti Telekomi aktsia toomisest kaubeldavate instrumentide nimekirja[3]. Eesti riigi poolt maha müüdud Eesti Telekomi aktsiate arvel ja tuumikinvestorite aktsiavahetuse tulemusena vähenes kohalike investorite osatähtsus 30%ni. Viimase aasta jooksul toimunud kohalike tuumikinvestorite asendumine mitteresidentidega peaks veelgi suurendama viimaste osatähtsust. Selle protsessi jätkumist kinnitab Rootsi autotarvikute tootja huvi Norma vastu.

Aasta esimestel nädalatel langes aktsiaturu päevakäive keskmiselt 10 miljoni kroonini ning järelturu käibes saavutasid juhtpositsiooni võlakirjad. Veebruaris kasvas aktsiate käive korraks 100 miljoni kroonini, mis tulenes sellest, et Eesti investorid realiseerisid Eesti Telekomi erastamisel omandatud väärtpaberid valdavalt kohe ning aktsiate märkimisega kaasnes turu likviidsuse kasv. Järgnenud kuudel langes käive endisele tasemele, mis peegeldab nii aktsiaturu kui ka börsi praegust rolli Eesti finantsvahenduse struktuuris.

Käesoleva aasta esimesi kuid võiks aktsiate hinna dünaamikas lugeda uue faasi alguseks, kuna valdav osa ekspansiivsele arengule järgnenud langusest tingitud sundolukorras omandatud aktsiaid suudeti lõpuks realiseerida ning 1998. a lõpul oli turg saavutanud põhja. Alates veebruarist hakkasid aktsiahinnad Tallinna Väärtpaberibörsil tõusma ning TALSE kasvas poolaastaga 21% (vt joonis 5.9). Aktsiahindade kasvu põhjuseks oli Eesti Telekomi aktsia avaliku emissiooni toel ajutiselt suurenenud turu likviidsus. Samuti toetas hinnataseme muutust pankade 1998. a kahjumi asendumine kasumiga ning möödunud aasta suhteliselt keerulises majanduskeskkonnas mõnede tööstusettevõtete poolt saadud positiivsed aastatulemid.

Poole aastaga vähenes väärtpaberituru kutseliste osaliste arv 31lt 23ni ning lähiajal peaks nende arv veelgi langema. Seda esiteks juhul, kui rakendatakse Euroopa Liidu kapitali adekvaatsuse nõuetele vastav seadusandlus. Teisalt ei võimalda Eesti väärtpaberivahendusest saadav lisandväärtus nii paljude turuosaliste olemasolu.

MUUD FINANTSVAHENDAJAD

Kindlustus

Kogutud brutopreemiad aasta alguses mõneti kasvasid. Osaliselt tulenes see lepingute sõlmimisega seotud organisatsioonilistest muutustest, eelkõige kahjukindlustuse osas (vt joonis 5.10). Võrreldes 1998. aastaga vähenenud elukindlustuse preemiate maht peegeldab nii finantssektori kui ka reaalmajanduse viimaseid arengujooni.

1999. a esimesel poolel toimus kindlustusturu oodatud konsolideerumine ja mitteresidentidest strateegiliste investorite jõulisem kaasamine. Kindlustusseltsid on pikemat aega kahjumit näidanud ning mitmedki neist sattusid tõsistesse likviidsusraskustesse. Kahe maksejõuetu seltsi suhtes algatasid järelevalveorganid pankrotimenetluse. Pärast kahjukindlustusturu liidri Eesti Kindlustuse varakindlustuse omandamist ja Polaris-Vara portfelli ülevõtmist Sampo poolt omavad valdavalt mitteresidentidele kuuluvad seltsid 55% kahjukindlustusturust. Elukindlustuses on selged turuliidrid pankade tütarettevõtted 62%ga.

Esimesel poolaastal kindlustusseltsidele kehtestatud piirangud reservide paigutamisel vähendavad seltside avatust riskidele ning tõstavad turu usaldusväärsust. Teisalt vähendab see seltside võimalust investeerida kohalikule võlakirjaturule, mis võib mõjuda pärssivalt viimase arengule.

Investeerimisfondid

Pärast aktsiahindade langust taandarengu läbi teinud investeerimisfondid ilmutasid 1999. a alguses taastumise märke. Jõudsalt suurenenud rahaturu- ja intressifondide maht (vt joonis 5.11) peegeldab seda, et finantssektori eelmisel aastal halvenenud likviidsusolukord on paranenud. Teisalt peaks investeerimisfondide mahu suurenemine koos ettevõtete hoiuste kasvuga ilmestama reaalsektori likviidsuspiirangute vähenemist. Jätkuvalt on aga stagnatsioonis valdavalt aktsiatesse investeerivad fondid.

Turu arengule avaldas positiivset mõju Rahandusministeeriumi litsentsikomisjoni ettepanek anda välja esimene pensionifondi valitsemise tegevusluba. Oma tegevuses peab pensionifond olema investeerimisfondidest konservatiivsem, esimesel aastal tuleb investeerida vähemalt 70% fikseeritud tootlusega instrumentidesse. Pärast Hansa Pensionifondi lisandumist tegutseb kokku 11 fondi, mida haldab viis valitsevat ühingut. Pankadele kuuluvad valitsevad ühingud omavad 99% investeerimisfondide turust. Aasta alguseks suudeti lõpule jõuda üksteist dubleerinud tütarettevõtete reorganiseerimisega, mis olid moodustatud enne pankade ühinemisi.

Liising

Liisinguturg I poolaastal oluliselt ei muutunud, ei mahult ega ka institutsiooniliselt. Koos faktooringuga oli liisinguportfell juuni lõpuks ligi 6,5 miljardit krooni (vt joonis 5.12). Suurimat turuosa omavad pankade tütarettevõtted Hansa Capital ja Ühisliising. Viimase poolaasta jooksul on peatunud mitteresidentidele kuuluvate liisingühingute osatähtsuse kasv, juuni lõpus omasid nad 19% turust. Aastavahetuse madalamad provisjonid peegeldasid liisinguportfelli paremat kvaliteeti võrreldes laenuportfelliga, 1999. a I poolaastal toimunud areng aga seda ei kinnita.

Võrreldes varasemate aastatega on suurenenud kinnisvara ning laevade ja lennukite liisingu osatähtsus, seda peamiselt autoliisingu arvel. Majandussektorite lõikes omasid liisinguportfellis suurimat osatähtsust transport, side ja laomajandus, hulgi- ja jaekaubandus ning tööstus. Kahe viimase sektori osa on aastaga aga oluliselt vähenenud.

MAKSESÜSTEEM

1999. a I poolaastal maksete arv võrreldes eelnenud perioodiga oluliselt ei muutunud (vt joonis 5.13), kuigi maksete käibe 21%line vähenemine peegeldab majandusaktiivsuse langust. Oluline tagasiminek toimus suurmaksetes (üle 1 miljoni krooni): kuu keskmine maksete arv vähenes 8000lt makselt 5000ni. Suurmaksete arvu vähenemise põhjuseks oli lühiajaliste laenude käibe langus ning finantssektori siseste tehingute vähenemine.

Eesti makse- ja arveldussüsteemis eelistatakse üha rohkem elektroonseid maksevahendeid paberil maksekorraldustele. Eelistuse muutust näitab internetipanga käibe ja sooritatud maksete arvu kahekordistumine, seda osaliselt kallima toote – telepanganduse- arvel. Lisaks internetipangale kasvab SWIFTi kaudu edastatud maksete hulk ja käive. Harjumuste muutust peegeldab ka pangakaartide arvu kasv – neid kasutati varasemast intensiivsemalt nii kaupade ja teenuste eest tasumisel kui ka pangaautomaatides. Kaardimaksete arv müügiterminaalides suurenes poolaastaga 1,5 korda.

[1] Väärtpaberiportfelli jääk kasvas 883 miljonit krooni ja paigutused mitteresidentsetesse krediidiasutustesse 2,7 miljardit krooni.
[2] Viivislaenude maht suurenes 1,1 miljardilt kroonilt (4,5% laenuportfellist) 2,4 miljardi kroonini (10,4%).
[3] Esimese poolaasta lõpu 26 miljardi krooni suurusest aktsiaturu kapitalisatsioonist moodustasid Eesti Telekomi aktsiad 55%.