Majandustsükli pöördumise mõju tööturule

Tairi Rõõm,
majandusteadlane

Tairi Rõõm on Eesti Panga majandusuuringute osakonna uuringute juhendaja, lisaks töötab ta erakorralise dotsendina Tallinna Tehnikaülikoolis. Tairi Rõõm on õppinud majandust Tartu ülikoolis ja Brandeisi ülikoolis USAs, doktorikraadi kaitses ta Bostoni kolledžis USAs 2004. a.
Siin avaldatud artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Kuna eelmise tsükli lõpuaastatel tekkis tööturul paljudes ettevõtetes vakantseid töökohti, toob praegune majanduskasvu aeglustumine vähemalt esialgu kaasa pigem olukorra normaliseerumise kui selle pingestumise.

Käesoleva artikli eesmärgiks on analüüsida, milline saab olema praegu Eestis aset leidva majanduskasvu aeglustumise mõju tööturule. Seejuures keskendun kahe peamise tööturu agregaadi – tööpuuduse ja palgakasvu – arengutele. Alustan lühiülevaatega sellest, milline oli tööpuuduse määra ja keskmise palgataseme dünaamika eelmise majandustsükli ajal, pidades selle all silmas perioodi, mis algas “Vene kriisile” järgnenud majanduskliima jahenemisest 1998. aastal ning lõppes 2007. aastal, mil majanduskasv taas aeglustuma hakkas. Seejärel analüüsin eelmisel aastal alguse saanud majanduskasvu aeglustumise võimalikke mõjusid tööturul.

Tööpuuduse määra dünaamika on üldjuhul vastutsükliline – majanduse tõusufaasis tööpuudus alaneb ja vastupidi. Tööpuudus reageerib majanduskasvu muutustele viitajaga, mis tavaliselt jääb ühe kuni kahe aasta piiresse. Palgakasv on tsükli tõusufaasis protsükliline, ent langusfaasis ei pruugi SKP ja palgamuutused seotud olla. Palgad üldiselt alareageerivad tsüklilisele majanduslangusele, s.t nad alanevad vähem, kui oleks optimaalne. Tööturualases kirjanduses kasutatava terminoloogia kohaselt on palgad allapoole jäigad.

Eelmise tsükli jooksul reageeris Eesti tööturg majanduse tsüklilistele liikumistele küllaltki tugevalt. “Vene kriisi” poolt põhjustatud s ulatuslik korrektsioon tööturul. Tööpuuduse määr suurenes 9,6 protsendilt 1997. aasta esimeses kvartalis 14,6 protsendini 2000. aasta esimeses kvartalis (joonis 1). Seejärel on töötus majandustsükli tõusufaasis aasta-aastalt vähenenud. Praegusele tsüklile vastava madalaima taseme (4,1%) saavutas tööpuuduse määr 2007. aasta neljandas kvartalis. Prognooside kohaselt on töötus alates käesoleva aasta algusest taas tasapisi suurenema hakanud.

Ehkki palgakasv jäi Eestis tervikuna “Vene kriisile” järgnenud majandustsükli langusperioodil positiivseks, langesid keskmised palgatasemed 1999. aastal mitmetel tegevusaladel. Tegemist oli valdkondadega, mis kriisieelselt olid suuremal või vähemal määral Vene turust sõltuvad – palgad langesid ehituses, põllumajanduses, kalanduses ning hotellide ja restoranide tegevusalal (tabel 1). Eestis oli tööjõukulude kasv eelmise tsükli jooksul kuni 2006. aastani tasakaaluline – tööjõukulud kasvasid tootlikkusega ligikaudu samas tempos. Alates 2006. aastast palgakasv kiirenes ning viimase kahe aasta jooksul on tootlikkuse kasv jäänud palgatõusust aeglasemaks (joonis 2). Koos majandustsükli pöördumisega on palgataseme kasvutempo eelmise aasta keskpaigast alates küll mõnevõrra aeglustunud, ent jätkuvalt ületab see tootlikkuse kasvu.

Üle kümne protsendi ulatunud majanduskasv tsükli lõpus põhjustas tõenäoliselt tööturul ülekuumenemise – palgakasv on viimastel aastatel tootlikkuse kasvust märgatavalt kiirem olnud ning Eesti Panga makrotaseme mudelitel põhinev analüüs näitab, et tööpuuduse määr on langenud allapoole NAIRU ehk inflatsiooni mittekiirendava tööpuuduse määra taset.

Kas uus tsükkel tuleb eelmisest erinev?
Mille poolest erineb praeguse majanduskasvu aeglustumise mõju tööturule “Vene kriisi” järgsest mõjust? Kümne aasta tagusega võrreldes on praegune tööturg mitmes mõttes erinev. Seetõttu on tõenäoline, et seekordne tsükli pöördumine ei too kaasa nii järsku tööpuuduse määra suurenemist kui toonane (eeldusel, et majanduslangus jääb eelmise tsükliga sarnaselt lühiajaliseks). Ka on väheusutav, et palgatasemed langeks tervete tegevusalade lõikes, nagu juhtus 1999. aastal. Seda mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et tööjõud on seoses piiride avanemisega Euroopas tunduvalt mobiilsem kui kümme aastat tagasi. Teiseks tekkis meil buumiaastatel hulgaliselt täitmata töökohti, s.t tollal kehtivate palgatasemete juures oli nõudlus paljudel tegevusaladel suurem kui pakkumine. Kolmandaks on seoses sündivuse langusega hakanud vähenema tööealise elanikkonna arv, mis tähendab, et tööjõu pakkumine lähiaastatel väheneb – seda mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas. Järgnevalt on neid kolme põhjust ning nende võimalikku mõju tööturu edaspidisele tsüklilisele liikumisele pikemalt lahatud.

Emigratsiooni mõju tööturule
Tulevasi majandustsükleid silmas pidades avaldab ilmselt tugevaimat mõju tööturule Euroopa Liidu liikmesriikide tööturgude järkjärguline avanemine Eesti tööjõule. Seoses piiride avanemisega prognoositi ulatuslikku emigreerumist. Vähemalt esialgu on tegelik ränne Eestist jäänud eeldatust tagasihoidlikumaks. Vastavalt Eesti Panga andmetele, mis põhinevad ettevõtjate küsitlustel, emigreerus 2004. ja 2006. aastatel ca 2% töötajatest. 2007. aastal moodustas teistesse riikidesse tööle suundujate osakaal ligikaudu 0,65% koguhõivest. Kuna majanduskasv aeglustub, on tõenäoline, et lähiajal väljaränne suureneb. Lisaks siinse majanduskliima jahenemisele suurendab emigreerumist ka töö leidmise võimaluste avardumine, kuna järjest enam Lääne-Euroopa riike kaotab lähitulevikus piirangud tööjõu vabale liikumisele Euroopa Liidus.

Töötajate suurem riikidevaheline mobiilsus mõjutab nii palgakasvu kui ka tööpuuduse dünaamikat. Surve emigreerumiseks põhjustab seda, et vaatamata majanduskasvu aeglustumisele jätkub suhteliselt kiire palgakasv Eestis tõenäoliselt ka lähiaastatel. Palgataseme suurenemine on iseenesest positiivne, kuna sellega kaasneb elatustaseme tõus. Ent sellega kaasneb tsükli pöördudes oht, et palkade kasvutempo ületab ka lähiaastatel tootlikkuse tõusu. See toob kaasa probleeme ettevõtetele, kelle konkurentsivõime kulude suurenemise tagajärjel langeb. Kui tööjõukulude kasv ületab pikema perioodi jooksul tootlikkuse kasvu, võib see põhjustada pikaajalise stagneerumise, s.t majanduse negatiivse või nullkasvu perioodi (nn “Portugali stsenaarium”). Töötajate suuremad võimalused välisriikides tööd leida tähendavad samas ka seda, et majanduskasvu aeglustumisega ei kaasne märgatavat tööpuuduse kasvu. Siseriiklik hõive võib küll väheneda – ja tõenäoliselt vähenebki -, ent töökohtade kadumist kompenseerib see, et töötajad saavad mujal tööd leida.

Mida avatumaks muutub Euroopa majandusruum, seda enam riikide majandustsüklid sünkroniseeruvad. Seetõttu on tulevikus üha tõenäolisem, et tsükli langusfaasile Eestis eelneb või sellega kaasneb langus ka mujal Euroopas. See piirab siinsete töötajate võimalusi kohapealsete majandusolude halvenemise korral mujal tööle asuda. Samas on Eestis majandusareng olnud muutlikum kui Lääne-Euroopa riikides. Võib eeldada, et ehkki tsüklite ajastatus meil ja mujal üha enam kattub, saavad majanduskasvu kõikumised siin ka edaspidi olema suurema amplituudiga kui kõrgema elatustasemega läänenaabritel. See tagab ka edaspidi Lääne-Euroopas Eestiga võrreldes suhteliselt paremad tööleidmise võimalused tsüklite langusfaasides ning halvemad tsüklite tõusufaasides, mistõttu võimalus emigreeruda toimib järgnevate tsüklite ajal tööpuudust stabiliseeriva tegurina.

Palgakasv võib olla inertne mitte ainult sel põhjusel, et töötajad saavad välisriikides tööd leida, vaid ka seetõttu, et ettevõtjad emigreerumisvõimalust arvesse võtavad. Et töötajate teistesse riikidesse suundumist ära hoida, makstakse neile heldemaid töötasusid, kui suletud majanduse puhul tehtaks. Sellise strateegilise käitumise mõju palgakasvule võib olla tugevamgi kui tegelik emigreerumisest põhjustatud mõju. Psühholoogilised tegurid (nt muutused tulevikuootuste osas) on ju teadupoolest üks peamisi põhjusi, miks majandustsüklid üldse eksisteerivad.

Tööturu ülekuumenemine aastatel 2006-2007
Eelpool oli juttu tööturu võimalikust ülekuumenemisest eelmise tsükli lõpuaastatel kiire palgakasvuga seoses. Ülekuumenemisele viitab ka see, et kehtivate palgatasemete juures ületas (ja ületab jätkuvalt) paljudel tegevusaladel tööjõu nõudlus pakkumist. Valdkondades, kus tööjõudu nappis, osteti konkurentidelt töötajaid üle ning see tõi kaasa tööjõukulude kohati hüppelise kasvu. Kiirel nõudluse kasvul olid samas ka omad head küljed. Viimastel aastatel on siinne hõive suurenenud peamiselt nende elanike arvelt, kellel vähem pingelise tööturu korral tööd leida poleks õnnestunud. Näiteks 2006. aastal kasvas hõive Eestis ca 39 000 inimese võrra. Lisandunud töötajatest 41% olid pensionieas elanikud, 19% olid olnud eelnevalt heitunud ja 18% pikaajaliselt (üle kahe aasta) töötud.

Võimalik ülekuumenemine tuleb kõne alla eelkõige ehitussektori puhul. Seal on buumist tingitud hõive kasv kõige kiirem olnud. Aastatel 1999-2007 on hõive ehituses enam kui kahekordistunud, see on suurenenud ligikaudu 42 000 inimese võrra. 2007. aastal oli tööjõu lisandumine ehitussektoris veel märkimisväärne: töötajate arv suurenes 18 000 inimese võrra. Samas kõigi teiste sektorite lõikes kokku hõive vähenes 9000 töötaja võrra – tõenäoliselt siirduti muudelt aladelt tööle ehitussektorisse. Viimaste aastate ülikiire kasv selles valdkonnas toob tsükli pöördudes tõenäoliselt kaasa ka ulatusliku korrektsiooni. Kuna majanduslangusega kaasnevad negatiivsed tagajärjed on kinnisvara- ja ehitussektoris tegevusalade lõikes ilmselt suurimad, siis saab selles vallas ka hõive kokkutõmbumine olema kiireim. Kui palju see meie tööturgu tervikuna mõjutab, sõltub eelkõige sellest, kuivõrd muude tegevusalade ettevõtted on võimelised Eestis ehitusel ülejäävaid töötajaid palkama, ning sellest, kui kerge on muutunud majanduskonjunktuuri silmas pidades siinsetel ehitajatel edaspidi välisriikides tööd leida. Kinnisvarabuum sai läbi mitte ainult Eestis, vaid ka riikides, kuhu Eesti ehitajad viimastel aastatel tööle on suundunud – nt Iirimaal, USAs ja Inglismaal.

Kuna eelmise tsükli lõpuaastatel tekkis tööturul paljudes ettevõtetes vakantseid töökohti, toob praegune majanduskasvu aeglustumine vähemalt esialgu kaasa pigem olukorra normaliseerumise kui selle pingestumise. Tõenäoliselt on tsükli pöördumise järgselt ettevõtetel lihtsam töötajaid palgata, samas ei kaasne eelnenud liigse nõudluse tõttu majanduskasvu aeglustumisega järsku tööpuuduse suurenemist.

Demograafilised muutused
Seoses sündivuse vähenemisega 1990ndate esimesel poolel hakkab tööealise rahvastiku arv Eestis järgnevatel aastatel langema, kusjuures langus leiab aset aasta-aastalt kiirenevas tempos. Eesti Panga prognoosi kohaselt väheneb tööealine rahvastik meil 2015. aastaks ligikaudu 45 000 inimese võrra (joonis 3). Et selle languse mõju tööturul kompenseerida ilma, et töötajaid muudest riikidest meile sisse rändaks, peaks 15-74 aastaste elanike hõive määr sel perioodil suurenema praeguselt 62,5 protsendilt 65,5 protsendini. (Võrdluseks: eelmise majandustsükli kiireima kasvuga aastal – 2006. aastal – suurenes hõive 3,7 protsendipunkti võrra.)

Kuna sarnaselt Eestile kahaneb tööealine elanikkond ka enamikus teistes Euroopa riikides, väheneb järgnevatel kümnenditel tööjõu pakkumine Euroopa Liidus tervikuna. Alates 2011. aastast peaks olema tagatud tööjõu vaba liikumine kõigi ELi liikmesriikide (v.a Rumeenia ja Bulgaaria) vahel. See paneb Kesk- ja Ida-Euroopa ELi liikmesriikide majandused Lääne-Euroopa riikidega võrreldes kahekordse surve alla: tööjõupuudust põhjustab lisaks rahvaarvu vähenemisele ka töötajate emigreerumine.

Arvestades rahvaarvu vähenemist ning töötajate üha avarduvaid võimalusi Lääne-Euroopasse tööle suunduda on Eesti tööturul tulevikus probleemiks pigem tööjõupuudus kui tööpuudus. Kõige tõenäolisemalt on selle tagajärjeks hõivatute arvu vähenemine. Hõive vähenemine iseenesest pole probleem, kui säilivad kvaliteetsemad (suurema tootlikkusega ja kõrgemaid töötasusid võimaldavad) töökohad. Demograafilistest arengutest tulenevalt on aga probleemiks rahvastiku vananemine, mis suurendab riigi fiskaalkoormust. Rahvastiku vananemine kaasneb nii sündivuse vähenemise kui ka emigreerumisega, kuna mujale siirduvad peamiselt noored tööeas elanikud. (Vastavalt Eesti Panga küsitlusele olid 2007. aastal lõviosa emigreerujatest 15-35 aasta vanused.)

Hõive languse peatamiseks lihtsaid lahendusi pole. See on võimalik, kui meil õnnestub hõive määra suurendada, iivet tõsta ja elatustaset nii palju suurendada, et Lääne-Euroopasse tööle suundumine enam atraktiivne ei oleks (soovitavalt kõike kolme üheaegselt). Alternatiiv on tööjõu sisserände soodustamine, mis aga, nagu nii Eesti kui ka mitmete Lääne-Euroopa riikide kogemus näitab, põhjustab pingeid mujal.