[Avaldatud ajalehes Eesti Päevaleht 28. juunil 2011]

KREEKA MAKSEVÕIMETUSE SPEKULATSIOONID

Märten Ross, Eesti Panga asepresident

Sügavalt võlgades riigid on ennegi august välja roninud. Kreeka puhul on oluline müüa tarbetut riigivara

Imekspandav, kuidas maailmas ja ka Eestis on tekkinud nii palju eksperte, kes teavad täpselt, et Kreeka ei suuda ealeski oma võlgu tagasi maksta. Nad teavad ühtlasi täiesti kindlalt, et ainsana ei saa sellest aru Euroopa valitsused ja keskpangad, Rahvusvaheline Valuutafond ja Euroopa Komisjon.

Neil võib õigus olla. Samuti võib minul õigus olla, et tulevase Viking Lotto esimene number on… näiteks 9. Enamiku ekspertide silmatorkav enesekindlus tugineb vaid üldistele oletustele või spekulatsioonidele ning oleks ausam, kui nad seda ka välja ütleksid.

Mis on Kreeka võla teemas üldse keerulist? Miks selle üle nii palju jahutakse? Otsustatagu ära, kas ta on maksejõuetu või mitte!

Põhjus, miks seda ei saa otsustada, seisneb selles, et Kreeka valitsuse maksejõuetust saab tõestada vaid teatud eeldustel. Ja vastupidi, teatud eeldustel on Kreeka maksejõuline. Tulemus ei ole kindel ei üht- ega teistpidi. Need eeldused sõltuvad otseselt meetmetest, mida üks või teine pool, paljuski Kreeka rahvas ise, edaspidi võtab.

Asi on selles, et erinevalt ettevõttest on riigi suutlikkus võlga tasuda vaid osaliselt majanduslik küsimus. Tihtilugu on sama olulised või isegi määravamad hoopis poliitilised otsused.

Võla vähendamise tee
Erinevusi riigi ja ettevõtte maksejõuetuse vahel on mitu. Näiteks kui aktsiaseltsil on kahjum kapitali ära söönud ja kassa tühi, siis on kaks varianti: kas aktsionärid panevad ettevõttesse lisaraha või pannakse pood kinni. Ettevõte kaob maamunalt ja laenuandja väljavaade ettevõttest täies ulatuses raha tagasi saada kaob koos sellega. Aga riiki naljalt kinni ei pane ja inimesed ära ei kao. Kui riigil on praegu raske võlga tagasi maksta, siis rahvusvahelise toega riigile likviidsust andes on ju aega oodata. Kasvõi aastakümneid.

Samuti on riigil erinevalt ettevõttest alati võimalik oma tulusid maksude kaudu suurendada. Riigil võib olla ka varasid, mida saab võla katteks müüa, kuid mis ei kajastu igapäevaselt tuludes. Nii üks kui ka teine samm on poliitiline otsus ning vaid osaliselt rahanduslik.

Ülaltoodu ei tähenda, et riiki poleks võimalik finantstehniliselt maksejõuetuks tunnistada. Võtame Kreeka näite. Nende praegune võlakoormus on üle 150% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Kui keskmine intress oleks näiteks 6%, siis selleks, et ainuüksi intressikoormus võlakoormust ei suurendaks, peab majandus kasvama koos hinnatõusuga 9%. Teine variant on, et eelarve peab olema enne intresside tasumist sama suures ülejäägis. Võimalik on ka nende kahe kombinatsioon.

Kui eeldame nüüd, et Kreeka majandus ei kasva ealeski üle 1% aastas, hinnatõus on euroala keskmine ehk 2% ning eelarvet ei saa isegi tasakaalu, siis finantstehniliselt on asi selge. Kreeka laenukoormus suureneb igavesti ning võib selgelt välja öelda, et ta on maksejõuetu.

Need eeldused saab aga pöörata üsna veenvalt ka vastupidiseks. Kui Kreeka majandus ennast reformib ja tootlikkus tõuseb, siis pärast esialgset kohandumist peaks 3% majanduskasv 10-15 aasta vältel neile jõukohane olema. Lisame sellele hinnatõusu, näiteks 2%, ning saame keskmiseks nominaalseks majanduskasvuks umbes 5%. Kui Kreeka valitsus seepeale veel oma eelarvet pingutab ja suudab näiteks kolme aasta pärast praeguse puudujäägi pöörata 6% suuruseks ülejäägiks (enne intresside maksmist), siis ainuüksi neil eeldustel on 15 aasta pärast senine võlakoormus kahanenud kolmandiku võrra ehk ligi 110%-ni SKTst. Seegi on väga suur näitaja, kuid mitte enam erakordne. Arvestades paranemise püsivust, on Kreeka riik selleks ajaks kindlasti tekitanud enda suhtes hoopis uue usaldustausta.

Kui Kreeka valitsus suudab täita oma kolme aasta erastamisprogrammi ja müüa 50 miljardi euro eest mõttetult riigi käes olevaid varasid, muudab ka see pilti oluliselt. Sel juhul on nende riigivõlg siis veel üle paarikümne protsendi väiksem ehk pigem 80% kanti. Usutavasti peab riik jätkama võlakoormuse vähendamist ka pärast seda, kuid üldpilti silmas pidades oleks see juba täiesti jätkusuutlik tase.

Teisisõnu on praegu välja käidud majandusprogrammi täitmisel igati põhjendatud väita, et Kreeka on tahte olemasolul võimeline aja jooksul oma laenukoormust piisavalt vähendama.

Siinkohal astub kindlasti pessimist vahele ja hüüatab: “Seda ei saa juhtuda, sest seda pole kunagi juhtunud!” Vale puha. Paradoksaalsel kombel on üks näide Kreeka ise, kus ajalooliselt sellist intressikoormat on kantud ja vähendatud. Kuid näiteid leiab ka teiste euroala riikide hulgast. Belgias oli riigivõlg paisunud 1990-ndate alguses 145%-ni SKTst. Eelarvekärbete kaudu vähendati seda kümne aastaga alla 90% nagu naksti. Selle tarvis saavutatud 6% eelarveülejääk (enne intressikulusid) tehti ära, ilma et keegi oleks ahastanud, et “nii tapetakse Belgia majandus täiesti ära” ja “kuidas see majandus küll kasvada saab”. Nii suur ülejääk pole ajalooliselt olnud kõrge võlakoormusega riikide jaoks üldsegi erandlikult suur ajal, kui nad eelarve korda teevad.

Korrumpeerunud kreeklased
Siis hüüab pessimist, et “nad on korrumpeerunud ja ei maksa makse” ning “ei kasva ealeski”. Mina ei ole Kreekas käies otseselt korruptsiooni otsa komistanud, kuid usun neid jutte, et maksumaksmine on seal nõrk ning majanduse struktuur ei toeta praegu Kreeka konkurentsivõimet. Nõus. Kuid eeldus on, et Kreeka tahab ennast reformida ning muuta majandust konkurentsivõimelisemaks. Paradoksaalselt saab pessimist sellegi väite pöörata vähemalt osaliselt vastupidiseks. Kui maksumaksmise ja palju muuga on seal asjad tõesti nii halvasti, siis polegi ju palju vaja ette võtta, et esmane kasvuspurt hoogu saaks. Siis võib ka 3% kasvueeldus olla liiga pessimistlik. Me oleme ise näinud, et hea tahte ja asjaolude kokkusattumisel on sellised muutused ühiskonnas täiesti võimalikud. Mis imeriik see Kreeka siis on, et seal see nii ei või minna?!

Loomulikult paneb pessimist siis lauale oma trumpkaardi: “Turg arvab ju praegu, et riigivõla restruktureerimine on vältimatu.” Üldjoontes on see õige, kuid Kreeka võlakirjade turuhind pole seotud üksnes Kreeka finantsseisuga. Investeeringute turvalisuse juures hindab erasektor nii Kreeka rahanduslikku olukorda kui ka teiste riikide poliitilist lähenemist probleemile. Erasektori jaoks on hinnang Kreeka võlakirjade turvalisusele seotud Euroopas tehtavate poliitiliste otsustega. Kui Kreekale laenu andvad riigid nõuavad enne lisalaenude andmist seniste võlgade osalist mahakirjutamist, siis ongi erasektori varem antud laenude turuhind palju madalam. Ent see ei sõltu enam ainult Kreekast endast. Kui aga Kreekale laenu andvad riigid on poliitilises lahendis piisavalt kindlad, siis võib neist olla igati arukas võtta Kreeka suhtes turust erinev vaade. Kreeka võlakirjade praegune turuhind ei anna seega teiste riikide käitumise mõistlikkusele või mittemõistlikkusele mingit hinnangut.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et enamik Kreeka vältimatu maksejõuetuse kuulutajaid on kas teadlikult pilti ühekülgseks moondanud või ei taha mõnel muul põhjusel üldpilti näha. Samas on selge, et Kreeka võla tagasimaksmise kindel eeldus on jätkuvad majandusreformid. Uppuja päästmine öeldakse olevat ennekõike uppuja enda asi. Aga mida arvata Euroopa ühtsusest, kui me isegi ei püüa appi minna kriitilisel hetkel? Ühtsuse küsimus peaks väikesele piiriäärsele riigile olema tähtsamgi kui mõnele teisele.