SELLEKS ET VAADATA ETTEPOOLE, TULEKS HEITA PILK TAGASI

Statistilised andmed majanduse proportsioonide kujunemise kohta laekuvad paratamatult teatud hilinemisega. Seepärast tuleb olukorra hindamiseks nii või teisiti kasutada esialgseid, osaliselt ka seoste kaudu tuletatud andmeid, mis vaatamata ligikaudsusele lubavad teatud tõenäosusega jälgida protsesside kulgu. Leheküljel 54 toodud tabel on kokkuvõte kesksemates majandusseostes Eestis viimase kolme aasta jooksul toimunud muutustest. Tabeli aluseks on Eesti Statistikaameti ja Eesti Panga poolt Eesti sisemajanduse koguprodukti (SKP), maksebilansi (MB), rahvusvahelise investeerimispositsiooni (RIP) jm näitajate kohta avaldatud, osaliselt veel esialgsed andmed. Põhitendentside paremaks esiletoomiseks pole vaatluse alla võetud aastasiseseid muudatusi, mis lisaksid küll konkreetsust ja nüansse, kuid ei mahuks lühiülevaate raamesse.

MUUTUSED POLE OLNUD PÄRIS OOTUSPÄRASED

Kõigepealt torkab silma reaalse majanduskasvu (SKP) suur kõikuvus, mida SKP nominaalväärtusega seotud, jooksevhindades mõõdetud näitajad muutuse suuna poolest matkivad, kuid ulatuselt täielikult ei kinnita, sest muutused neis ei ole olnud nii suured. SKP reaalkasvu järsk kõikumine ei ole majandusele üldiselt loomupärane ning seda ei kinnita konkreetsel juhul ka meie igapäevaelus toimunud muutused. Seepärast püüdkem selgitada nende olulise erinevuse põhjuslikku külge.

On teada, et 1998. aastal tegid paljud ettevõtted börsimulli lõhkemise (aktsiahindade järsu languse) tõttu jm põhjustel tagasivaatavalt oma 1997. a finantstulemustes olulisi korrektiive vähendamise suunas. Osaliselt on see tendents jätkunud isegi seniajani. Eriti tähelepanuväärne oli korrektsioon finantsvahenduses, kus 1997. aastal oli lisandväärtuse kasv olnud mõnel juhul lausa astronoomiline. Sellest võime järeldada, et tegelik majanduskasv oli ühtlasem, kui seda näitab avaldatud andmestik. On alust arvata, et tõusud ja langused majanduses ei olnud nii järsud nagu võiks näitajaist järeldada. Mõnevõrra teistsuguse pilguga tuleks seepärast hinnata ka "hüppelist edu ja sellele kohe järgnenud kriisiilminguid". Selle taga on mõndagi puhtarvestuslikku, samuti väärtpaberituru tekkimise ja kiire kapitalisatsiooni püüdlustega seotut. Oma osa on selles olnud ka reaalse majanduskasvuga vähe seotud välismaiste portfelli- ja muude investeeringute kiirel vastassuunas liikumisel.

Lisaks sellele tuleks tähelepanu juhtida veel ühele asjaolule, kuigi see on üldiselt hästi teada. Väikeriigi majanduskasvu mõjutab oluliselt rahvusvaheline majanduskeskkond. Pean siinkohal silmas Venemaa ja mitme muu areneva riigi finantskriise ning turusituatsiooni mõningat halvenemist arenenud maades, mis lisaks kaubavoogude liikumisele veelgi enam mõjutavad rahavoogude liikumist. Siit tuleneb oluline järeldus: väikeriik, eriti üleminekumajandusega väikeriik vajab raskuste ületamiseks ja proportsioonide korrastamiseks reserve nii stabiliseerimisfondi kui ka muude reservide näol.

SEOSTATUD PILDI MAJANDUSEST SAAB RAHAVOOGUDE LIIKUMIST JÄLGIDES

Alustame maksebilansi jooksevkonto saldost, mille suhe SKPsse oli 1997. aastal 12%, s.o erakordselt suur. Kui sama aasta SKPd korrigeerida eespool käsitletud põhjustel vähendamise suunas, tähendaks see veelgi suuremat suhtarvu. Kuid peamine pole siiski see, vaid meie sisepakkumise (SKP) suur mahajäämus sisenõudlusest. 1997. aastal rahuldas sisepakkumine sisenõudluse 89,7% ulatuses, vahe moodustas 7,3 mld krooni. 1998. aastal olid vastavad näitajad 91,2% ja 7,1 mld krooni. Kuid neid arve ei tohi vaadelda lihtsustatult. Eesti-taoline väikeriik vajab oma tarvete rahuldamiseks hulgaliselt kaupu, mida ta ei suuda ise toota. Seepärast tuleb suur osa oma toodangust, s.o sisepakkumisest paratamatult realiseerida välisnõudluse kaudu, müüa kaupu ja teenuseid ekspordina riigist välja. Nii saadud tulu võimaldab sisse vedada seda, mida enda tarbeks vajame. Praeguses arengufaasis tuleks eelistada investeerimiskaupade sissevedu.

1998. aastal toimunud jooksevkonto negatiivse saldo mõningane vähenemine tulenes peamiselt sellest, et sisenõudluse juurdekasv oli mõnevõrra aeglasem SKP ja välisnõudluse juurdekasvust. Seda põhjustasid majandus-, sh palgakasvu aeglustumine, tööpuuduse suurenemine, tarbimislaenu saamise võimaluste vähenemine jmt asjaolud. Kas või kuivõrd aeglustas nõudluse kasvu püüd suurendada sääste tulevase investeerimise tarbeks, seda on kasutada oleva andmebaasi alusel raske otsustada. Hoiused pankades 1998. a jooksul tervikuna praktiliselt ei suurenenud, kuid 1 mld krooni võrra e 12,6% kasvasid siiski eraisikute deposiidid. See võib anda tunnistust säästlikumast tarbimisest ning moodustada potentsiaalse investeerimisallika tulevikuks. Kuid teades, et kõigil elualadel on pakiline vajadus enam investeerida ning ka muid tarbeid paremini rahuldada, siis ei ole siin põhjust näha probleemi lahendamise kõige peamist suunda. Rõhutan, et sellega ei taha ma alahinnata säästlikkuse tähtsust.

Jooksevkonto saldo tasakaalustamise peamiseks teeks on meiepoolse pakkumise s.o SKP ennakkasv välisnõudlusele vastavate kaupade ja teenuste ekspordi suurendamise kaudu. Probleem on ülimalt terav, tema lahendamine samavõrra keerukas ning sealjuures kaugeltki mitte ainult meie tahtest ja tegevusest sõltuv. 1998. a ei olnud selles osas kahjuks eriti lootustandev, seda eelkõige teenuste ekspordi tagasihoidliku juurdekasvu tõttu. Pidades silmas üldist situatsiooni maailmamajanduses ning muid võimalikke arengutendentse, tuleks praegu ja lähitulevikus näha siin oma tegevuse ja tähelepanu kontsentreerimise üht raskuspunkti. On ju teenuste eksport siiani olnud jooksevkonto peamine tasakaalustaja. Mahult peaaegu poole moodustavad seejuures veoteenused ning viimaste hulgas on omakorda juhtkohal kaubavedu. Viimatinimetatud positsiooni osas vähenesid sissetulekud 1998. aastal rohkem kui veerand miljardi krooni võrra e 4,9%.

Olulist rolli sisenõudluse kujundamisel ja maksebilansi tasakaalustamisel etendab kapitalivoogude liikumise mõjutamine. Selle vajalikkus paistab kõige teravamini silma MB jooksevkonto ja finantskonto võrdlemisel ning finantskontol toimunud muutuste jälgimisel. 1997. a majandusbuumi tagapõhjaks oli lühiajalise raha ulatuslik sissevool, mis konjunktuuri muutudes hakkas liikuma vastupidises suunas. Väikeriigi majandus on niisuguste muutuste suhtes väga tundlik. 1998. aastal aitas olukorda tasakaalustada otseinvesteeringute rekordiline sissevool, millest poole andsid pangandussektorisse kaasatud strateegilised investorid.

Käesoleval aastal on arvestatava tähtsusega Eesti Telekomi müügist saadud raha, millele võib hiljem lisanduda veel mõndagi raudtee, elektrijaamade jmt objektide müügist. Erastamise lähenemisel lõpule hakkab aga niisuguste allikate osatähtsus vähenema. Järelikult sõltub investeerimine jm tarvete parem rahuldamine edaspidi üha rohkem uute kapitalivoogude iseloomust. Oluline koht on selles pangandussektori välislaenudel ja reaalsektori ettevõtete otsesuhtlemisel välisinvestoritega. Seda mõistetavalt mõlemale poolele kasulike, ärieetika nõudeile ja rahvusvahelistele standarditele vastavate lepingute alusel.

Raha liikumisel lõppinvesteerijani on määrav tähtsus äriprojektide suunitlusel ja kvaliteedil. Need peaksid olema rõhutatult suunatud meie kaupade ja teenuste välisnõudluse suurendamisele. Siiani on sellise tegevuse üheks oluliseks suunaks olnud valdavalt nn ostuturistidele mõeldud kaubanduskeskuste rajamine jm sellelaadsed ettevõtmised. Kuid mitmed märgid näitavad, et siin hakkab tekkima ülepakkumine. Kaubandusele orienteeriv, kiiremat ja kergemat kasu taotlev odavama hinna eelis hakkab ka pidevalt vähenema.

Kapitali sisse- ja väljavoolu mõjutab vaba liikumise tingimustes majanduslike huvide ja riskide hindamine. Pikemaajalise raha korral on investori jaoks oluline tunnetada edaspidise tegutsemise perspektiivi. Riiklikul tasandil pole kapitali liikumist märkimisväärselt võimalik suunata.

RAHAVOOGUDE LIIKUMISE MÕJU ON LAI

MB finants- ja jooksevkonto omavaheline suhe (arvesse on jäetud võtmata kapitalikonto praktiliselt väga väike käive ning MB korrigeerimine vigade ja täpsustuste arvel), määrab ära reservide ehk välisvarade muutumise. 1997. aastal kasvasid reservid kiiresti, 1998. aastal oli kasv sisuliselt null. Peamiseks põhjuseks oli eespool nimetatud "kõrgkonjunktuurist" tulenenud rahavoogude liikumine. Tabelis on toodud andmed reservide juurdekasvu kohta nii MB kui ka RIPi järgi. Nendevaheline väike erinevus tuleneb sellest, et RIPi kokkuvõtteis kajastuvad ka krooni kursimuutused, MB andmeis need ei avaldu.

Tulenevalt meie rahasüsteemi ülesehitusest, mõjutab reservide muutumine baasraha (M0) kaudu ka rahaagregaatide muutumist. Rahaagregaatide ja SKP suhe ei ole eriti hüplik. M0 suhe SKPsse oli vaadeldud kolme aasta lõpu seisuga peagu stabiilne, vastavalt 0,12; 0,13 ja 0,12. Sularaha osatähtsuse vähenemise ja kontoraha osatähtsuse suurenemise tulemusel muutus agregaadi sisestruktuur. Põhjuseks oli pangakaartide jm kaasaegsemate maksevormide ja -vahendite ulatuslikum kasutamine ning keskpanga poolt kohustuslike reservide ja likviidsuse kohta seatud kõrgendatud nõuded.

M1 suhet SKPsse (vastavalt 0,24; 0,24 ja 0,20), mõjutas peamiselt agregaadi enda mahu kahanemine, peaasjalikult valitsuse nõudmiseni pangahoiuste vähenemine raha kinnijäämise tõttu pankrotistunud pankadesse 1998. aastal, samuti ka sularaha osatähtsuse langus. M2 ja SKP suhte muutumine (vastavalt 0,35; 0,40 ja 0,36) räägib selle rahaagregaadi suuremast tundlikkusest, sest teda mõjutab rohkem tegureid. 1998. aastal, M1 kaudu üle kandunud mõju tõttu, selle rahaagregaadi absoluutne maht ei suurenenud. Tänu tähtajaliste ja välisvaluutahoiuste kiiremale kasvule muutus aga tema struktuur.

KAKS ÜLDISTAVAMAT LAADI JÄRELDUST

Rahaagregaatide muutumise jälgimine ja nende seosed muude makromajanduslike näitajatega lubavad mõnevõrra täpsustada meie rahasüsteemi kohta käivaid üldtuntud järeldusi.
Esiteks. Baasraha (M0) täielik tagatus konverteeritava välisvaluuta reserviga, selle reservi sõltuvus välismajanduslikust aktiivsusest (MB seisundist), mis on väikeriigi majanduskasvu peamine tegur, seob meie raharingluse tugevasti rahvusvahelise suhtlemisega. Eesti majanduse, sh ka rahasüsteemi kooskõla rahvusvaheliste arengutendentsidega aitab paremini hoida see, kui kurss on seotud võimalikult stabiilse valuutaga. Fikseeritud vahetuskurss, 1999. aastast alates sisuliselt euro suhtes, loob täiendava rahvusvahelise stabiilsusteguri. Ehkki lootused euro tugevamale positsioonile USA dollari suhtes ei ole esimeste kuude jooksul täitunud, on vähemalt eurotsoonis loodud täiendav võimalus valuutariski vähendamiseks.

Riigisiseselt saab raha stabiilsust teatud piires mõjutada pankade rahaloomealane tegevus. Arvutused näitavad, et kõige laiem rahapakkumine (M2) korreleerus alates krooni kasutuselevõtmisest kuni 1997. aastani SKP kasvuga jooksevhindades. Hüppeline kasv toimus 1997. aastal, 1998. aastal aga M2 likviidsusraskuste tekkimise tõttu ei suurenenud. Oma osa etendasid selles Eesti Panga poolt tehtud korrektsioonid, eelkõige likviidsusnõuete karmistamine. See näitab, et keskpank saab ka valuutakomitee põhimõtteid kasutades raharinglust teatud piires mõjutada. Antud näitel piirangute suunas, vajadusel aga loomulikult ka vastassuunas.

Teiseks. Rahapakkumine ei ole seni avaldanud tarbijahinnaindeksile (THI) arvestatavat mõju. Vastutoimet on avaldanud valuutakomitee põhimõtteil rajanev rahasüsteem, keskpanga poolt täiendavalt rakendatud restriktiivsed meetmed ning 1998. aasta keskpaigani ka enamvähem õnnestunud majanduspoliitilised püüdlused vältida üldvalitsuse eelarve ulatuslikuma puudujäägi kujunemist.

THI muutumisel on määrav olnud hindade ühildumine. Kuid hindade rahvusvaheline ühtlustumine ei kesta lõputult. Euroopa võrdlusprogrammi raames tehtud uuringute kohaselt moodustas Eesti hinnatase 1993. aastal 24% arenenud riikide (Austria) hinnatasemest ning krooni ostujõu pariteet oli 27,7%. 1996. aastal olid vastavad näitajad 34,8 ja 39,6%. Sellest möödunud rohkem kui kahe aasta jooksul on, krooni reaalse efektiivse vahetuskursi muutumise järgi otsustades, samasuunaline protsess jätkunud.

Meie hinnaeelised vähenevad. Siseriiklikust vaatekohast tähendab see täiendavat survet palgakasvule. Teravneb vastuolu ühiskonna sotsiaalse nõudluse ja majanduskasvu kiirendamisele orienteeritud nõudmiste vahel. Palgakasv hakkab üha tugevamini mõjutama majanduse põhiproportsioone. Teatavasti moodustavad palgakulud koos sotsiaalkindlustusmaksetega üle 50% SKP suhtes ning ligikaudu poole üldvalitsuse eelarve (riigieelarve, kohalike omavalitsuste eelarved, riiklikud fondid) kuludest koos palgakuludest sõltuvate sotsiaalkuludega. Vastuolu teravik avaldub tarbimisele ja investeerimisele suunatavate sisemiste ressursside vahekorras.

See siirdemajandusele iseloomulik protsess, mis antud arenguetapi lõppfaasis üha tugevneb, on juba praegu endast mitmeti teada andnud. Pean silmas eriti avaliku sektori töötajate palganõudeid, nn laevandussõda, suurenevat konkurentsi rahvusvahelistes allhangetes osalemises jmt. Kuid kahjuks ei ole need signaalid leidnud piisavat teadvustamist arengut mõjutavate teguritena. Mõistetavalt kulgevad objektiivsed protsessid oma rada, kuid need vajavad edasise tegevuse korraldamisel siiski tõsist tähelepanu.

INVESTEERINGUD, INVESTEERINGUD…

Rõhutasin eespool korduvalt juba aksioomina tuntud põhinõuet – kindlustada meie kaupade ja teenuste välisnõudluse ennakkasv. Teisisõnu tähendab see valmidust tõsiseks rahvusvaheliseks konkurentsiks. Kuid tingimused, mida see konkurents, sh püüdlus ühineda Euroopa Liiduga esitab, eeldavad mahukaid investeeringuid. Selleks vajalikud vahendid saadakse majanduskasvust tulenevaist sisemistest võimalustest, täienduseks neile on aga välisraha sissevoolu mitmesugused kanalid.

Seni on sisenõudlus pidevalt ületanud sisepakkumist (SKP). Siirdemajandusele on see iseloomulik ning kõigiti normaalne nähtus. Nõudluse ülekaal, nagu see ilmneb tabelist jt andmetest, oli kõige väiksem (6,5%) 1993. aastal ja kõige suurem (11,5%) 1996. aastal. 1998. a esialgseil andmeil oli vastav näitaja 9,7%. See vahe, kus kesksel kohal on investeeringud, kaetakse välisallikaist. Vastav raha tuleb sisse kas otseinvesteeringutena aktsia- ja osakapitali ning omandiväärtpaberitesse või laenurahana mitmesuguste välislaenude ja võlaväärtpaberite kujul. Laenuraha suurendab meie välisvõlga. Väliskohustusi tervikuna suurendab mõistetavalt ka omanikustumisega kaasnev raha sissevool, kuid sel juhul on tegemist majanduse arenguks soodsama, stabiilsema rahaga.

Aastail 1993-1998 on Eestisse väliskohustustena akumuleeritud 60 mld krooni, sealhulgas otseinvesteeringutena 24,3 mld krooni. Neid arve ja konkreetsete äriühingute omanikeringi jälgides näib nii mõnigi kord olevat põhjendatud küsimus, kes valitseb Eesti majandust. Hiljuti taasiseseisvunud riigi jaoks on see küsimus küll põhimõttelise, kuid nüüdismaailmas toimuva integratsiooni ja kapitali liikumise seisukohalt rohkem teoreetilise tähtsusega. Siinkohal pole ülearune märkida, et ka meie iseseisvuse esimese perioodi lõpuaastail oli suurtööstusse mahutatud tollasest poole miljardi krooni suurusest kapitalist ainult pool rahvuslik kapital.

Taasiseseisvumisjärgsel ajal Eesti kõigi ettevõtlusvormide põhivarasse paigutatud kapitali kogumaht on, SKP järgi otsustades, ligikaudu 75 mld krooni e enam kui veerand sama perioodi SKPst. Nende arvude kõrvutamine tabelis ja eespool toodutega peaks lubama kasvõi ligikaudselt järeldada, kui suur on seni olnud väliskapitali mõju meie majanduskasvule. Kuid just see ei luba võtta päevakorrast maha teisi majanduskasvu ja -proportsioone kujundavaid ja mõjutavaid aktuaalseid küsimusi. Nende hulgas on kindlasti sisemised investeerimisallikad, perspektiivsed investeerimissuunad, kapitalimahutuste suurendamine säästlikuma tarbimise arvel, majanduse proportsioonide stabiliseerimiseks ja korrigeerimiseks vajalikud reservid jmt. Kuid need kõik on juba eraldi teemad.

Raimund Hagelberg