EESTI MAJANDUS 1998. AASTAL

LÜHIÜLEVAADE

Välismajanduskeskkond oli 1998. aastal jätkuvalt ebastabiilne – 1997. aastal alanud Aasia kriisile lisandus Vene kriis. See tähendas Eestile ekspordivõimaluste edasist vähenemist kogu aasta jooksul ja sundis revideerima välisfinantseerimisele rajatud kasvustrateegiat. Toiduainetööstuse eksporditurg kahanes Vene kriisi tõttu minimaalseks. Kiire kasv jätkus ainult ekspordis Euroopa Liidu turgudele, kuid see ei suutnud kompenseerida müügiraskusi mujal ega varasemast vähem optimistlikest tulevikuväljavaateist tulenevat tarbimise langust siseturul. SKP reaalkasv langes 1997. a 11,4%lt esialgsel hinnangul 4%ni, nominaalkasv 24%lt 12%ni.

Varasem välislaenude voog Eestisse asendus otse- ja portfelliinvesteeringutega ning vähenes pankade vahendajaroll. Otseinvesteeringud võimaldasid täielikult rahastada jooksevkonto puudujäägi, mis 1997. a 13%lt alanes 8,6%ni SKP suhtes.

Pidades silmas majanduse kiire kasvu ja välise tasakaalustamatusega kaasnevaid riske, oli valitsus 1997. a teisel poolel alustanud jõulist eelarvekulude piiramist, mis jätkus 1998. a esimese poole lõpuni. Selle tulemuseks olid ülejäägiga üldvalitsuse eelarve ja selle ülejäägi investeerimine välismaale, 1997. aastal loodud majanduse stabiliseerimise reservfondi. 1998. a algul olid äriringkondade tulevikuootused veel küllalt optimistlikud. Seda näitas investeeringunõudluse püsimine 1997. a lõpu kõrgel tasemel, samuti kiire kasv ehituses ja kinnisvaraäris. Sellises olukorras oli valitsussektori säästu suurenemine peamine tegur, mis peatas 1997. aastal alanud jooksevkonto puudujäägi kasvu.

1998. a teisel poolel aga seati makromajandusliku tasakaalu taotlemise asemel eesmärgiks rahastada valitsussektorit varem kavandatud mahus. Oodatust aeglasema majanduskasvu tingimustes tähendas see eelarve puudujäägi tekkimist, mis aasta kokkuvõttes jäi siiski vaid 0,3%le SKP suhtes. Samal ajal suurenes säästmine erasektoris, mis koos investeerimisnõudluse vähenemisega tagas välistasakaalu edasise paranemise.

Aeglustuvale majanduskasvule reageeris tööturg palga kasvutempo languse ja töötuse suuremisega. Kõik töötuse näitajad olid 1998. a lõpul ca 10% kõrgemad kui aasta varem, ehkki ametlikult registreeritud töötute arv ei ületanud 2,5% tööealisest elanikkonnast. Aasta algusele iseloomulik olnud 5-6%line reaalpalga kasv kahanes detsembris 1-2%ni.

KODUMAINE NÕUDLUS

Eratarbimine

Lisaks jooksvatele sissetulekutele on eratarbimine seotud ka tarbimislaenu kättesaadavuse, intressitaseme ja tulevase sissetuleku ootusega. 1998. a majanduskeskkond oli varasemast aastast vähem optimistlik, mõjutades nii ka tarbimisotsuseid. Juba aasta algusest näitas jaekaubanduse läbimüügi kasvutempo pidevat langustendentsi ja alates juulist jäi müügimaht 1997. a omale alla (vt joonis 1). Sellise arenguga oli kooskõlas ka tarbimislaenu jäägi enam kui 20%line vähenemine võrreldes 1997. a lõpuga.

Koos majanduskasvu aeglustumisega hakkas langema ka palkade kasvutempo. Aasta teisel poolel aeglustus nominaalpalga aastane kasv pea kõigis majandusharudes v.a finantsvahendus ja riigivalitsemine. Keskmine nominaalpalk kasvas 1997. aastaga võrreldes ligi 15%, kusjuures reaalpalga kasvutempo jäi vaid veidi väiksemaks 1997. a omast (vastavalt 6,3 ja 7,6%). Keskmisest väiksem oli palgatõus idaekspordist sõltuvail aladel, näiteks kalanduses. Siseturule orienteeritud tegevusaladest vähenes palgakasv kiiresti näiteks kinnisvaraäris, keskmisest aeglasemalt aga põhiliselt avalikke teenuseid pakkuvais harudes, mis on turu muutustest suhteliselt sõltumatud – hariduses, tervishoius, riigikaitses ja riigivalitsemisel. Aeglustunud nominaalpalga kasv ja suurenenud tööpuudus viitavad eratarbimise osatähtsuse vähenemisele SKP suhtes, seda eriti IV kvartalis.

Investeeringud

Kolme esimese kvartali jooksul oli investeerimisaktiivsus jätkuvalt väga suur, mistõttu ka jooksevkonto puudujääk püsis suhteliselt kõrgel tasemel. Üheksa kuu jooksul ulatus investeeringute ja varude osatähtsus SKP suhtes ligi 30%ni. Aasta lõpukuudel langes investeerimisaktiivsus järsult. Seejuures oli tegemist valdavalt erasektori investeeringutega, valitsussektori omad moodustasid analoogiliselt 1997. aastale veidi üle 4% SKP suhtes. Kui vaadelda investeeringute jaotust tegevusalati, siis oli täheldatav töötleva tööstuse osatähtsuse märgatav suurenemine (vt joonis 2). Selle põhjuseks oli ressursside koondumine enam eksportivaisse e kodumaisest nõudlusest vähem sõltuvaisse harudesse. Uute pangalaenude tagasihoidlikum maht ettevõtete investeerimist eriti tuntavalt ei mõjutanud. Keskmiselt finantseerivad ettevõtted üle poole investeeringuist omavahenditest ja vaid viiendiku pangalaenu abil, mistõttu laenumahu vähenemine pärsib investeerimist vähem kui kasumi jm omavahendite kahanemine.

Esialgsel hinnangul jäi sisemaise säästu osatähtsus SKP suhtes 1997. a tasemele, ehkki kvartalite lõikes võis täheldada suuri erinevusi. Valitsussektori säästmise suurenemine I poolaastal asendus II poolaastal vastupidise protsessiga. Sellist suundumust tasakaalustas erasektori säästmise kasv, seda eriti aasta viimastel kuudel.

Avalik sektor

Avalikus sektoris oli 1998. aastal eesmärgiks eelnenud aastast suurem kokkuhoid ja tekkiva ülejäägi paigutamine välismaale. Samuti oli aasta jooksul tekkiva säästu arvel kavas suurendada tulevaste struktuursete reformide rahastamiseks ja makromajanduslike riskide maandamiseks 1997. aastal loodud majanduse stabiliseerimise reservi (1997. aastal suunati sellesse reservi 700 mln kr). Kava kohaselt pidi koondeelarve ülejääk moodustama kuni 2,5% SKP suhtes. Maksukoormus pidi seejuures suurenema vaid 0,5 protsendipunkti, st seatud eesmärgi saavutamine eeldas kulutuste aeglasemat kasvu võrreldes SKPga.

Üksikisiku tulumaksuvaba miinimumsissetuleku samaks jätmine, alkoholi, tubaka ja autokütuse aktsiisi tõstmine ning pakendiaktsiisi kehtestamine tõidki kaasa maksukoormuse suurenemise kavandatud ulatuses (vt tabel 1). Vastutoimet maksukoormuse kasvule avaldas eratarbimise vähenemisest ja väliskaubanduskäibe kasvu peatumisest tulenenud käibemaksu laekumi vähenemine II poolaastal. Nende tendentside tulemusena vähenes kaudsete maksude osatähtsus 1997. a 14%lt 13%ni SKP suhtes.

Tegelikult suudeti seatud eesmärgile jõuda vaid I poolaastal, mil koondeelarve ülejääk ületas 2% SKP suhtes ja toimusid kanded stabiliseerimise reservfondi. Et erasektori väljavaated olid I poolaastal veel optimistlikud ja investeeringud suurenesid kiiremini kui aasta varem, siis ei taganud selline ülejäägi tase veel otsustavat välistasakaalu paranemist, kuigi jooksevkonto puudujäägi suurenemine suudeti ära hoida.

Teisel poolaastal koondeelarve ülejäägi püüdlemisest sisuliselt loobuti. Ühtaegu taotleti valitsussektori kulutusi kavandatud tasemel, ehkki nende suurendamist plaanides oli silmas peetud märksa kiiremat majanduskasvu. Tulemuseks oli valitsussektori kulutuste ennakkasv võrreldes SKPga. Koondeelarve ülejääk muutus kiiresti kasvavaks puudujäägiks: III kvartali 0,7%line puudujääk SKP suhtes suurenes IV kvartalis ligi 5%ni (vt joonis 3). Kulutuste kasv oli eriti kiire detsembris, mil tehti 12% keskvalitsuse kogu aasta jooksevkulutustest. Aasta kokkuvõttes kasvasid eriti kiiresti tarbimisiseloomuga kulutused, st kulutused töötasudele ja kaupade ning teenuste ostmiseks. Nende nominaalkasv ulatus 20%ni (vt joonis 4). Tulusiirded elanikele kasvasid märksa vähem – 11%. Valitsussektori sääst kahanes 1997. a rohkem kui 6%lt ca 4%ni SKP suhtes, kusjuures investeeringud jäid praktiliselt varasema aasta tasemele (4,3% SKP suhtes).

Esimesel poolaastal loodud eelarve ülejääk tarbiti täielikult ära ning aasta kokkuvõttes ületasid kulud tulusid umbes 0,3% SKP suhtes (vt tabel 2). Puudujääk oli kõige suurem keskvalitsuse eelarves, ületades 0,5% SKP suhtes. Kohalike omavalitsuste eelarvete puudujääk oli väiksem (ca 0,2% SKP suhtes). Sotsiaalkindlustuse ja teiste eelarveväliste fondide eelarvete ülejääk oli vaid veidi väiksem keskvalitsuse eelarve puudujäägist. Teisel poolaastal muutus valitsussektor sisemaise nõudluse kasvu aeglustajast selle kiirendajaks ning sisemaise nõudluse kasv oli II poolaastal SKP omast väiksem vaid tänu erasektori investeeringute ja laovarude kasvukiiruse langusele.

Tekkinud puudujääk kaeti täielikult kodumaiseist allikaist: keskvalitsuse oma eelmise perioodi jääkide ja kohalike omavalitsuste oma peamiselt laenude abil. Valitsussektori võlakoormus jäi endiselt madalaks, moodustades vähem kui 7% SKP suhtes, sh keskvalitsuse võlg oli aasta lõpu seisuga ca 4% SKP suhtes.

KODUMAINE PAKKUMINE

Majanduskasv

1998. a lõpus aeglustus majanduskasv tunduvalt ja aastaarvestuses kujunes kasvuks ligikaudu 4%. Kui I poolaastal ulatus SKP reaalkasv 7,5%ni, siis III kvartalis oli see vaid 1,7% ja IV kvartalis nulli lähedal.

Juba 1998. a algul võis majanduskeskkonda hinnata eelmise aasta omast vähem ekspansiivseks, kuid II poolaasta kõige tugevam mõjur oli Vene kriis. Esimesena avaldusid selle tagajärjed töötlevas tööstuses, mille toodangust umbes pool eksporditakse (vt joonis 5). Ekspordituru järsk kadumine tekitas enim probleeme suurimas tööstusharus – toiduainetööstuses, kuna üle 75% eksporditavaist põllumajandussaadustest müüakse idabloki maadele. Siit ka müügimahu 21%line kahanemine II poolaastal võrreldes 1997. a sama ajaga. Toiduainetööstuses kasvasid järsult laovarud, mis olid III kvartali lõpus poole suuremad kui aasta algul. Nende all olevad rahasummad tekitasid täiendavaid finantsprobleeme.

Tööstustoodangu müügi madalseis oli nii absoluutmahu kui ka aastase kasvutempo mõttes oktoobris. Kuigi detsembris töötleva tööstuse toodete müük taas kasvas, jõudes aasta parimate kuude tasemele, olid selle taga vaid puidu- ja elektroonikatööstuse väga head tulemused. Ka aasta kokkuvõttes oli neis harudes reaalkasv kõige suurem. Tegu on harudega, mille eksport oli ja on suunatud lääneturule. Aasta kokkuvõttes oli töötleva tööstuse läbimüügi reaalkasv ca 3%. Varem Venemaale eksporditud toidukaupadele asendusturgu ei leitud ja selle leidmine (vähemalt senises mahus) on ka vähetõenäoline. Seni Venemaale tootnud võimsuste ümberorienteerimine teistele turgudele eeldaks ka strateegiliste välisinvestorite kaasamist ja oleks küllalt pikaajaline protsess.

Muudest tegevusaladest olid üheksa kuu andmeil kõige kiiremini kasvanud ehitus ja veondus (vt tabel 3). Kui III kvartalis suutsid need harud töötleva tööstuse tagasihoidlikku tulemust veel kompenseerida, siis IV kvartalis jätkuvalt edukas veondus ei katnud enam töötleva tööstuse müügi kahanemist ja kasvu seiskumist ehituses. Esimeses kolmes kvartalis väga kiirelt kasvanud ehitusmahud väljendasid mõneti veel aastatagust majandusoptimismi. Viimases kvartalis ehitusmaht kahanes, jäädes alla ka 1997. a lõpu omale. Kuigi aasta algul arvati, et põllumajanduses on langus lõppenud, jätkus ebasoodsa suve ja ekspordimahu kahanemise tõttu tegelikult põllumajandustootmise vähenemine. Negatiivne oli kasvunäitaja 1998. aastal veel kalanduses, energeetikas ja finantsvahenduses.

Aasta kokkuvõttes võib öelda, et SKP loomisel vähenes põllumajanduse ja kaevandavate harude osatähtsus, töötleva töötuse ja teenindussektori osa jäi praktiliselt samaks.

Ka ettevõtete finantsnäitajad viitasid keerukale majandusaastale. Ettevõtete maksude-eelne kasum oli kolme kvartali kokkuvõttes ligikaudu 20% väiksem kui 1997. a samal ajal. Selle põhjuseks oli käibe kasvu vähenemine ning muude kulude (k.a finantskulud ja Eestist ostetavad teenused) suurenemine. Kuigi ettevõtete koondbilansi põhjal ulatusid 1997. a lõpus intressidega võlakohustused 75%ni omakapitalist, võib mõnele ettevõttele hakata võlakohustuste täitmine tulevikus raskusi valmistama.

TÖÖTURG

Eesti rahvaarvu vähenemine algas 1991. aastal ja on jätkunud seniajani. Kõige enam on seda mõjutanud elanikkonna negatiivne loomulik iive ja väljaränne. Aktiivse väljarände kõrgperiood oli aastail 1992-1993, hilisemail aastail on see kahanenud. Samuti hakkas varasem ülepaisutatud tööhõive 90. aastail kiiresti vähenema. Eesti tööjõu-uuringu andmeil oli hõivatute arv 1993. a 708 000lt kahanenud 1998. a II kvartaliks 643 000 inimeseni. Jätkuv väljaränne on vähendanud tööealiste arvu, ühtaegu on osa inimesi tööturult lahkunud.

Kaubaturgude arengutendentsid peegeldusid 1998. aastal ka tööturul. Kuigi aastakeskmine töötuks tunnistatute arv oli 1997. a omast väiksem, erinesid I ja II poolaasta selgelt teineteisest. Alates septembrist ületas töötuse määr 1997. a näitajat (vt joonis 6), samuti aeglustus palgakasv. Nõudluse vähenemine sundis ettevõtteid kulusid kokku hoidma, mis väljendus ka mõningases töötuse kasvus. Samal ajal muutus ettevõtteile kulukamaks ka kapital, kuna nii nominaal- kui reaalintressid püsisid 1998. a teisel poolel kõrgemal, kui eeldati 1997. a lõpus ja veel 1998. a alguseski. Neljanda kvartali tulemused näitasid, et nominaalpalk hakkas kohanema muutunud majandustingimustega, olles detsembris võrreldes 1997. a sama kuuga vaid 5,7% suurem.

VÄLISSEKTOR

Eesti avatud majanduse ning väikese siseturu tingimustes on majanduskasvu mootoriks välissuhtlus. 1998. aastal oli väliskeskkond Eesti jaoks varasemast vähem soodne, mis avaldus eriti pärast augustikuu sündmusi Venemaal.

Eksport

Põhiekspordi kasvutempo aasta lõpus langes, kuid ekspordi maht jäi 1997. a lõpu tasemele. Ühtaegu muutus märkimisväärselt põhiekspordi struktuur – pooleni aasta alguse tasemest kahanenud idasuunalisi (toidukaupade) ekspordivooge kompenseeris Eestis töödeldud masinate ja seadmete väljavedu Soome ja Rootsi, millele oli loodud tugev baas varasemate aastate otseinvesteeringutega (vt joonis 7). 1998. a jooksul toimunud väliskaubanduskäibe kiire languse taustal muutuski väliskaubanduse stabiliseerimise tähtsaks teguriks allahankeil põhinev äri: kui põhiekspordi reaalkasv langes 1997. a 38%lt 1998. aastal 16%ni, siis töötlemiseks sisse toodud kaupade taasväljavedu kasvas ligikaudu 40%. Viimases suurenes pidevalt masinate ja seadmete osatähtsus. Aasta lõpus kasvas Euroopa Liidu riikide osatähtsus kaupade ekspordis rohkem kui kahe kolmandikuni.

Jätkuvalt kiiresti arenes ka teenuste eksport, suurenedes aastaga esialgseil andmeil 19%. Kasvas reisiteenuste osatähtsus kogu teenuste ekspordis. 1998. aastal külastas Eestit varasemast enam välisturiste, samuti peatusid turistid riigis pikemalt ning suurenesid nende siin tehtud kulutused. Jõudsalt arenes ka veoteenuste eksport, mida eriti aasta lõpus mõjutas läbi Eesti toimuva vedelkütuste transiidi suurenemine.

Import

Kaupade ja teenuste import ulatus 1998. aastal 65,5 miljardi kroonini, ületades 1997. a nominaalse mahu 13,5%. Praktiliselt esimest korda suurenes import kodumaisest pakkumisest aeglasemalt ja välispakkumise osatähtsus SKP suhtes kahanes. Sellise arengu taga oli aasta lõpus toimunud sisemaise nõudluse kohandumine muutunud majandustingimustega. Kaubaimport vabaks ringluseks oli IV kvartalis ligi viiendiku võrra väiksem kui aasta varem. Ühtaegu jätkus Eestisse töötlemiseks toodud importkauba mahu kiire kasv. Eriti suur oli töötlemiseks toodud kaupade osatähtsus masinate ja seadmete kaubagrupis, ulatudes 36%ni. See näitab, kui olulised on Eesti tööstuse jaoks Soome ja Rootsi elektroonikatööstusele tehtavad allhanketööd.

Jooksevkonto

Väliskaubanduse puudujääk, mis aasta esimesel poolel oli SKP suhtes vaid veidi varasemast väiksem, hakkas tänu impordi vähenemisele II poolaastal kiiresti kahanema. Eriti kiire muutus toimus IV kvartalis, kui väliskaubanduse puudujääk vähenes 1997. a 28%lt 17%ni SKP suhtes (vt joonis 8). Kui varasemail aastail oli viimane kvartal andnud umbes 40% aastasest jooksevkonto puudujäägist, siis 1998. a IV kvartali näitaja kujunes nii absoluutsuuruse kui suhte poolest III kvartali omast väiksemaks. Impordinõudluse vähenemine ja veoteenuste jätkuvalt kiire kasv vähendasid jooksevkonto puudujäägi aasta kokkuvõttes 8,6%ni SKP suhtes, st aastaga kahanes defitsiit üle 3 protsendipunkti.

Välisfinantseerimine

Välisfinantseerimises toimus nihe otseinvesteeringute osatähtsuse suurenemise ja laenukapitali vähenemise suunas (vt joonis 9). Pankade roll raha vahendajana vähenes, kujunedes oluliselt väiksemaks kui kahel viimasel aastal ning nende kaudu välismaalt Eestisse saabunud rahavoog oli väiksem kui 1% SKP suhtes (vt tabel 4). Seevastu pankade kapitaliseeritus suurenes 1998. aastal oluliselt, millega vähenes nende haavatavus välisšokkide korral: ca 70% Eestisse tehtud investeeringuist tehti finantssektorisse. Kuid see ei muutnud otseinvesteeringute struktuuri majandusharuti. Endiselt on enim otseinvesteeringuid tehtud tööstusse (33%) ja kaubandusse (25%). Kokku oli aasta lõpuks Eestisse tehtud otseinvesteeringuid ca 24,3 mld krooni (ca 1249 USA dollarit elaniku kohta). Otseinvesteeringute sissevoolu osatähtsus SKP suhtes oli viimaste aastate suurim ja jooksevkonto puudujääki finantseeriti (arvestuslikult) täies ulatuses otseinvesteeringutega.

Rööbiti väliskapitali sissevoolu struktuuri muutustega aeglustus ka välisvõlgnevuse kasv. Eesti rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ulatus aasta lõpul -40%ni oodatava SKP suhtes, kusjuures lühiajaline, st alla aastase tähtajaga positsioon oli positiivne, aga pikaajaline positsioon umbes -45% SKP suhtes, peegeldades eelkõige otseinvesteeringute sissevoolu. Otseinvesteeringud on pärit eelkõige samadest riikidest, kes on ka Eesti peamised ekspordipartnerid: üle poole otseinvesteeringuist on tulnud Soomest ja Rootsist. Aasta lõpu seisuga moodustas kogu majanduse netovälisvõlg ca 16% oodatava SKP suhtes. Tagasimaksmisele kuuluvatest kohustustest moodustasid üle 90% erasektori kohustused, avaliku sektori väliskohustused olid minimaalsed – 4,3% SKP suhtes.

INFLATSIOON

1998. aastal olid muutused majanduskeskkonnas küllalt järsud ja mõjutasid märgatavalt ka hindade kohanemist. Aasta kokkuvõttes tõusid tarbijahinnad 8,2%. 1998. a II poolel oli inflatsiooni dünaamika eelmise aastaga võrreldes erinev: kui 1997. a lõpus jäi THI aastakasv mitu kuud järjest 12% lähedale, siis 1998. aastal langes inflatsioonitempo alates augustist kiirenevalt ja novembriks jõudis tarbijahinna aastakasv alla 5%. Ühtmoodi muutusid pea kõik hinnaindeksid (vt joonis 10). Eelkõige andis hindade langustrend tunda aga eksportivates harudes, kus detsembriks langesid hinnad allapoole 1997. a sama kuu taset. See oli tingitud nii majanduskeskkonna kui ka valuutade nominaalkursside muutusest. Aasta lõpus kallines Eesti kroon mitme meie väliskaubanduses kasutatava valuuta suhtes. Enim muutus krooni nominaalkurss USA dollari ja Vene rubla suhtes, kallinedes 1998. a lõpus vastavalt 5 ja 60% (vt joonis 11). Kroon kallines ka Soome marga suhtes.

Eriti ilmekalt näitab hinnakujunduse aluseid avatud sektori hindade muutumine, mida mõjutavad nii impordipakkumine kui ekspordinõudlus, st olukord maailma kaubaturgudel. Teisel poolaastal langesid nii impordi- kui ekspordihinnad ja aastaarvestuses jäi ekspordihindade kasvuks vaid 2,1%.

Hoolimata sellest, et enamik hindu liberaliseeriti Eestis juba 1992. aastal, on meie hinnakujunduses jätkuvalt oluline roll reguleeritavail hindadel, kuna tarbija ostukorvis moodustavad need ligi viiendiku. Aasta esimesel poolel, eriti esimesel kolmel kuul, tõusid reguleeritud hinnad kiiresti elektri, vee jm kommunaalteenuste kallinemise tõttu. Alates juunist hinnatõus aeglustus ja moodustas aasta keskmisena 13,4% (mittereguleeritavad hinnad tõusid 6,4%). Maksupoliitiliste aktsioonide mõju oli võrreldes varasemate aastatega väiksem. Näiteks kütusehindade madalseisu tõttu maailmaturul ja seoses tagasihoidliku sisemaise nõudlusega mootorikütuse aktsiisi tõstmine detsembris bensiini hindu praktiliselt ei mõjutanud.

Eesti hinnataseme muutust väliskaubanduspartnerite suhtes kirjeldab krooni reaalne efektiivne vahetuskurss (REER). 1998. aastal tõusis tarbijahindade järgi arvutatud REER 10,4%, tehes hüppe septembris, mil indeks oli aastaarvestuses enam kui 20% suurem (vt joonis 12). Põhjuseks oli Vene rubla devalveerimine, sest rubla osatähtsus indeksis on ca 10%. Tegelikult kasutatakse Vene rubla väliskaubandustehinguis vaid 1% ulatuses, mistõttu ka REER ei kirjelda päris täpselt tegelikke muutusi. Kokkuvõttes kallines krooni reaalkurss arenenud tööstusriikide valuutade suhtes 8,3%, siirdemajandusriikide valuutade suhtes aga 17%.

Ülaltoodud näitajaid ei saa aga üheselt üle kanda kaupade rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Viimane sõltub ka mitmeist hinnaväliseist tegureist – tootlikkuse kasv, suhteline tööjõukulu, turuosa suurus, administratiivsed piirangud (tollimaksud, kvoodid) jne. Nagu siirdemajanduste puhul ikka, nii on ka Eestis raske hinnata tootlikkuse muutumist. Vene kriisi järel kaotasid Eesti kaubad sealsel turul tõepoolest konkurentsivõime, sest rubla odavnemine on seejärel olnud 2-3 korda kiirem toiduainete hinna kasvust. Kaupade eksport Euroopa Liidu riikidesse kasvas aga nominaalselt ligi 30%, st mitu korda kiiremini kui kallines kroon nende riikide valuutade suhtes. Tootluse kasvule viitab ka SKP rohkem kui 4%line reaalkasv oludes, kus hõive jäi praktiliselt samaks või isegi vähenes.