EESTI FINANTSVAHENDUS 1998. AASTAL

Võrreldes eelnenud aastatega pidurdus finantssüsteemi nominaalnäitajate kasvukiirus 1998. aastal oluliselt. II poolaastal toimus isegi väike langus – kahanes pankade koondbilanss ning vähenes laenukäive. Kõige suurem oli tagasiminek väärtpaberiturul, kus aktsiaturg kujutas endast vaid järelturgu. Käibe järgi omandasid aktsiate asemel juhtrolli võlakirjad ning loodi pretsedent avaliku ettevõtte vabatahtliku noteerimise lõpetamiseks. Liisinguportfelli maht, mis I poolaastal jätkuvalt suurenes, vähenes II poolaastal mõnevõrra. Sisuliselt hääbus investeerimisfondide tegevus ning ilmnesid esimesed probleemid kindlustusseltsides (vt joonis 1).

1998. aastal toimus panganduses ühinemise ja restruktureerimise laine. Neli suuremat panka koondusid kaheks suureks pangandusgrupiks. Liitunud pangad said agentuurilt Moody’s Investors Service võrdse reitingu. Algatati pankrotimenetlus Eesti Maapanga ja EVEA Panga suhtes, kuulutati moratoorium ERA Pangale ning Eesti Pank omandas enamusosaluse Optiva Pangas. Aasta lõpuks tegutses Eestis viis panka ja üks välispanga filiaal. Kogu süsteemi tervendavaks nähtuseks oli Rootsi pankade ja teiste Põhjamaade investorite sisenemine pankade ja kindlustusfirmade omanikeringi, mis kindlustas finantssektori alustugesid ning parandas tulevikuväljavaateid.

1997. aastaga võrreldes muutus kardinaalselt kapitali sissevool finantssektori kaudu. Esimesel poolaastal oli tegemist netoväljavooluga, aasta lõpus kahte suuremasse panka tehtud aktsiainvesteeringud suurendasid aga taas väliskapitali sissevoolu. Tänu aktsiainvesteeringuile ei olnud pankadel probleeme väliskohustuste refinantseerimisega ning järelejäänud tähtajaliste väliskohustuste keskmine tähtaeg pikenes, kuigi rahvusvaheliste finantsturgude suhtumine siirdemajandustesse oli ettevaatlik. Vaatamata erinevatele välisšokkidele, eriti Venemaa finantskriisile, ei täheldatud olulist hinnangute muutust Eesti panganduse ja majanduse suhtes tervikuna. Seda kinnitab Eesti riigireitingu püsimine 1997. aastal saadud tasemel.

Kindlustamaks pangandussüsteemi võimalike sise- ja välisšokkide vastu, jätkas Eesti Pank pangandust reguleeriva normistiku täiendamist. Alates 1998. a juulist rakendatakse kapitali adekvaatsuse, riskikontsentratsiooni ning investeeringute normatiive ka konsolideeritud alusel. Kehtestati uus kapitali adekvaatsuse arvestamise kord, mis kaasab riskide arvestusbaasi täiendavalt ka kauplemisportfellist tuleneva intressi- ja positsiooniriski. Kehtestatud likviidsus- ning kapitalinõuded võimaldasid Eesti pangandussüsteemil valutumalt kohaneda tegevuskeskkonna muutustega ning suurendada riskipuhvreid tuleviku tarvis.

Majandussektorite netopositsioonidest panganduse ja väärtpaberituru suhtes nõrgenes valitsussektori positiivne netopositsioon (vt joonis 2). See oli tingitud koondvalitsuse hoiuste vähenemisest kokku 1 mld krooni võrra. Laenude ja emiteeritud võlakirjade jääk oluliselt ei muutunud. Välissektori positiivne netopositsioon kasvas pangandussektori välisnõuete vähenemise arvel. Seda kasvu tasakaalustas aktsiahindade langusest tulenenud nõuete vähenemine ja emiteeritud võlakirjadega seotud kohustuste kasv. Kuigi elanike hoiused suurenesid aastaga 1 mld kr, kasvas netopositsioon aktsiahindade languse tõttu vaid 0,3 mld krooni. Ettevõtete laenujääk suurenes aastaga 3,8 mld kr võrra. Netopositsiooni muutust tasakaalustas mõningane hoiuste kasv, aktsiahindade langus ja emiteeritud võlakirjade mahu vähenemine. Selle tulemusena suurenes ettevõtete poolt panganduse ja väärtpaberituru kaudu kaasatud vahendite maht kõigest 0,4 mld krooni. Osaliselt kohustusliku reservi baasi laiendamise tulemusena suurenes keskpanga netopositsioon 0,7 mld kr võrra.

PANGANDUS

Pankade varad ja nende kvaliteet

Väliskeskkonna muutus ilmnes pankade kvantitatiivses arengus ligi pooleaastase aegnihkega. 1998. a keskel alanud mahtude langustrend jätkus aasta lõpuni – pankade koondvarad kahanesid II poolaastal 41 mld kroonini ning aastakasvuks kujunes tagasihoidlik 1% (vt joonis 3). Aeglane oli kasv ka konsolideerimisgruppide tasandil, mille bilansimaht moodustas aasta lõpuks 47,9 mld krooni. Antud suundumus iseloomustab finantsvahenduse üldist kokkutõmbumist.

Reaktsioonina pärast 1997. a sügise tõsist likviidsuskriisi vähenesid laenud finantssektorile ning suurenes likviidsete aktivate osatähtsus. Muutunud tingimustega kohanemist peegeldas aasta esimestel kuudel taastunud kriisieelne aktivate struktuur. Uue joonena avaldus I poolaastal kodumaiste finantsinvesteeringute asendumine laenudega ning reaalsektori ettevõtete osatähtsuse suurenemine laenuportfelli struktuuris. Võõrvahendite kasvu pidurdumise tõttu II poolaastal laenukasv sisuliselt peatus ning pankade tegevus oli eelkõige suunatud likviidsuse taastamisele ja säilitamisele. 1998. aasta lõpus moodustas laenuportfell varadest ligi 60% (23,9 mld kr).

Aastaga suurenes välisvaluutalaenude osatähtsus 56%lt 76%ni (vt joonis 4), sellest omakorda Saksa markades antud laenud 85%lt 89%ni. Saksa marga bilansiline positsioon kasvas 9,2 miljardi kroonini. Välisvaluutalaenude kasvu üheks põhjuseks võib pidada ka nende madalamat nominaalintressi võrreldes kroonilaenudega (vahe 1-2 protsendipunkti). Tegu oli pankade teadliku käitumisega, mis oli tingitud välislaenamise kõrgest tasemest (põhiliselt DEM) ning 1997. aastal alguse saanud välispankadega sõlmitud Eesti krooni-Saksa marga forvardtehingute positsioonide katmisest ja puhvrite loomisest tulevikuks.

Avatud sektori osatähtsus laenuportfellis suurenes aastaga 57%lt 63%ni ning ekspordile suunatud sektori osatähtsus 18%lt 22%ni. Suurimatest majandussektoritest säilis usaldus eelkõige tööstuse vastu, mille laenujääk kasvas aasta jooksul stabiilselt. II poolaastal vähenes kaubandusele ja rahandusele antud laenude osatähtsus (vt joonis 5).

Venemaa kriisi vahetu mõju Eesti finantsturgudele oli suhteliselt piiratud, kuna pangandussektori otsene positsioon Venemaal moodustas alla 1% varadest. Ligi poole koondpositsioonist moodustas EVEA Pank, mille varadest 15% olid Venemaa valitsuse poolt emiteeritud eurobondid. Kaudset ohtu pangandusele kujutas Vene turule orienteeritud ettevõtete käibe pidurdumine, mis tekitas probleeme laenude teenindamisel. Vähemalt 30% ulatuses toodangut Venemaale ja teistesse SRÜ riikidesse eksportivate ettevõtete osatähtsus pankade laenuportfellis oli augusti lõpuks 6,9% (1,5 mld kr).

Aasta lõpuks jäid viivislaenud püsima 1,1 mld kr piiresse. Sellest umbes poole moodustasid üle 60päevased viivislaenud (vt joonis 6). Sektoriti kasvasid enim hulgi- ja jaekaubanduse, kalanduse ja tööstuse, st avatud sektori viivislaenud. Kui tööstusele avaldasid mõju muutused sihtturgudel, siis kaubandusele mõjusid eelkõige aastalõpu madalam müügitase ning importkaupade vähenenud tarbimine. Kuigi ettevõtted ja pangad on nii turgude kui ka finantseerimise osas läbi viinud esmase restruktureerimise, ei ole aeglustunud majanduskasvu tingimustes lõppenud surve laenuportfelli kvaliteedile. Ühtaegu suurendasid pangad ka laenuprovisjone, mis kasvasid aastaga 2%lt 4%ni laenuportfellist (koos üldreserviga 4%lt 6,6%ni). Konsolideerimisgruppide lõikes moodustasid pankade ebatõenäoliselt laekuvad nõuded kaks kolmandikku ja nende tütarettevõtete omad ühe kolmandiku kõigist ebatõenäoliselt laekuvaist nõudeist.

II poolaastal jätkus aasta algul alanud väärtpaberiportfelli vähenemine. Aasta lõpuks oli see kahanenud 6,3 miljardi kroonini (vt joonis 7). Oluline kahanemine toimus III kvartalis likviidsete vahendite genereerimiseks ning väärtpaberite järelejäänud väärtuse päästmiseks. Seevastu IV kvartalis, pärast pankade aktsiaemissioone, toimis väärtpaberiportfell likviidsuse paigutamise puhvrina ning tema maht eriti ei muutunud. Krediidiasutuste ja äriühingute nõuete arvel suurenes Saksa markades nomineeritud mitteresidentsete valitsuse võlakirjade osatähtsus. Tähtaegade lõikes paigutati pikaajalisi ressursse ümber lühiajalistesse instrumentidesse.

Võõrvahendid ja omakapital

Muutused majanduskeskkonnas ja surutis finantssektoris avaldasid oma mõju võõrvahendite kaasamisele. Teisel poolaastal toimunud võõrvahendite väljavoolu tõttu vähenes nende maht aasta lõikes 6%. Kui aasta algul eraisikute ja ettevõtete hoiused suurenesid, siis II poolaastal vähenesid kõigi kliendigruppide hoiused ning ootustekohaselt muutus minimaalseks krediidiasutuste osatähtsus. Vaatamata langustrendile suurenesid eraisikute hoiused aastaga 919 ja ettevõtete hoiused 323 mln kr võrra. Pingestunud fiskaalpositsiooni ning likviidsusjuhtimise puudujääkide tõttu vähenesid riigi hoiused panganduses aasta lõpul 1,2 mld krooni (vt joonis 8).

Mitteresidentsete võõrvahendite jääk kahanes aasta jooksul 9,9% (vt joonis 9) ning mitteresidentide osatähtsus koondkohustustes vähenes 37,5%lt 34,3%ni. Suurimaks väljavoolu allikaks olid mitteresidentidest eraettevõtted. Mitteresidentide tähtajalised võõrvahendid kahanesid 741 mln kr võrra. Ühtaegu asendusid kohustused osaliselt aktsiakapitaliga, mis on finantsstabiilsuse seisukohalt tunduvalt suurema tähtsusega. Kapitalisüstid võimaldasid edukalt refinantseerida aeguvad väliskohustused ning nihutada kaugemale järelejäänute tähtaegu. Kohustuste keskmine bilansiline tähtaeg pikenes 1997. a lõpu 21,4 kuult 1998. a lõpuks 27,5 kuuni. Siiski toimus refinantseerimine võrreldes 1997. aastaga ligi 1,5 protsendipunkti kõrgemalt intressitasemelt. Aasta alguses süvenes 1997. a lõpul alanud mitteresidentsete võõrvahendite liikumine laenudest väärtpaberitesse, II poolaastal avaldus aga hoopis vastupidine tendents ning mitteresidentseid võõrvahendeid kaasati pangandusse valdavalt sündikaatlaenudena.

Restruktureerimise käigus jätkus välispankade osaluse suurenemine. Eesti Forekspangast ja Eesti Investeerimispangast moodustati Optiva Pank. Pankade aktsiakapital suurenes kokku 3,1 mld kr võrra. Rootsi pankade investeeringud Hansapanga ja Eesti Ühispanga aktsiatesse tõstsid mitteresidentidest omanike osatähtsuse panganduses ligi 60%ni (vt tabel 1). Koos aktsia- ja omakapitali suurenemisega paranes IV kvartalis tunduvalt ka süsteemi kapitali adekvaatsus, tõustes aastaga 13,5%lt 17%ni. Adekvaatsuse kasvule aitasid kaasa ka seoses likviidsuse muutumisega toimunud nihked riskigruppide struktuuris.

Omakapitali tulukus

1998. aastat iseloomustas muutunud keskkonnale omane märgatav erinevuse kasv pankade tulukuses ning tootluses (vt tabel 2). Omakapitali tulukuse tegureist avaldas suurimat mõju puhastulukuse vähenemine. Tulude mõju antud tegurile on kulude omast suurem ning puhastulukuse langusest ei saa järeldada, nagu oleks kontroll kulude üle tugevasti halvenenud. Kogukulude kasv tulenes valdavalt intressikulu suurenemisest. Teine oluline tegur oli aasta lõpus toimunud varade mahakandmine, mistõttu nõuete ning bilansiväliste kohustuste muutusest tingitud kahjum kasvas 676 mln kroonini.

Hoolimata ligi kahekordsest langusest oli varade tootlikkuse mõju omakapitali tulukusele väheoluline. Varade tootlikkuse languse peamine põhjus peitus finantstehinguist saadud tulu ligi kahe ja poole kordses vähenemises. Teine oluline tegur oli teenustasuna laekunud tulu langus, mis kajastas vähenenud majandusaktiivsust. Finantsinvesteeringuist laekunud tulu ligi kaheksa ja poole kordne vähenemine peegeldab osaliselt pankade ebaõnnestunud finantsstrateegiaid.

Konventsionaalsest pangandustegevusest laekuva intressitulu märkimisväärne vähenemine oli intressi puhasmarginaali ning hinnavahe järsu alanemise peamine põhjus. Antud nihe tulenes peamiselt varade (iseäranis laenude) hinna ning vähemal määral ka tulubaasi kahanemisest. Intressitulu langus olnuks ligi poole suurem, kui Eesti pangandussüsteem poleks saanud märkimisväärset intressitulu tuletistehinguilt. Konsolideerimisgruppide tasemel vähenes intressitulu ja intressikasumi osatähtsus kogutulus.

Institutsionaalne areng

1998. aastal aset leidnud pangandussektori konsolideerumine tähistas uue, seaduspärase etapi algust nii Eesti kui kogu Baltikumi pangandusturu arengus. Samuti iseloomustas see Eesti finantsturgude arengu kooskõlalisust globaalse trendiga, peegeldades üha tihenevat konkurentsi nii panganduses kui finantssektoris laiemalt. 1998. aastal süvenenud tegevuskeskkonna karmistumine tõi ühtlasi esile varem tugevneva konkurentsi tingimustes tehtud majanduslikud ja juhtimisalased väärotsused ning põhjustas juulis-oktoobris kolme panga väljalangemise turult. Omavahel seotud süsteemseiks tegureiks, mis soosisid valede juhtimisotsuste tegemist või võimaldasid neid teha, olid viimaste aastate ekspansiivne areng, kogemuste puudumine tegutsemisel muutuva turu tingimustes, turu vähene läbipaistvus ning omanike nõrk kontroll tegevjuhatuse üle, samuti konkurentsi tihenemine pangandusturul, madal riskide hajutamine ja välisšokid.

Pangandusturu korrastumine sai 1998. aastal alguse 1. juulil välja kuulutatud Eesti Maapanga (turuosa 3%) pankrotist. Pankroti põhjused johtusid Maapanga tegevusprofiilist ja Eesti finantsturgude üldistest suundumustest. Aastail 1996-1997 oli Maapank agressiivselt laiendanud oma tegevust nii klassikalistes pangandusvaldkondades kui ka panga jaoks uutes turusegmentides, eelkõige väärtpaberiturul. Samas jäi panga juhtimisstruktuuride ja sisemiste riskijuhtimis- ning kontrollimehhanismide areng panga arengust maha. Seetõttu ei olnud Maapank sisuliselt ega tehniliselt võimeline konkureerima edukamate universaalpankadega, mis olnuks aga omanike ja juhtkonna valitud strateegia realiseerumise oluliseks eelduseks. Tegevuskeskkonna karmistumine 1997. a lõpus tõi esile Maapanga põhjendamatult suure positsiooni aktsiaturul ning juhtkonna ebareaalse panga laienemisstrateegia. Väärtpaberiportfelli kahjude, laenuportfelli halveneva kvaliteedi ning sisemiste rikkumiste tulemusena muutus panga netoväärtus negatiivseks.

Karmistunud konkurents oli peapõhjuseks Hansapanga ja Eesti Hoiupanga ning Eesti Ühispanga ja Tallinna Panga ühinemise puhul. Samas olid esimesel juhul oluliseks teguriks probleemid Eesti Hoiupanga üldjuhtimises, mis väljendusid tegevjuhtkonna poolt 1997. a aktsiaemissiooni puudutava olulise informatsiooni (nn Daiwa-afäär) avalikustamata jätmises. 13. juulil 1998 kinnitas Eesti Pank Hansapanga ning Hoiupanga ühinemise, mille tulemusena tekkinud panga bilansimaht moodustas juuli lõpu seisuga 46% pangandussüsteemi koondbilansist. Samal päeval kinnitati ka Ühispanga ning Tallinna Panga liitumisleping, mille tulemusena tekkinud krediidiasutuse bilansimaht oli juuli lõpu seisuga 34% koondbilansist. Pärast ühinemiste lõpuleviimist aktiviseerus oluliselt Skandinaavia pankade huvi ühinemiste käigus moodustunud pangagruppide vastu. Esimeses faasis avaldus see Hansapanga aktsiate kokkuostmises Tallinna ja Helsingi börsil. Lõpptulemusena omandas Swedbank 56% Hansapangast ja Skandinaviska Enskilda Banken 32% Eesti Ühispangast.

Lisaks muutunud väliskeskkonnale avaldasid Eesti väikepankadele mõju ka negatiivsed arengutendentsid Venemaal. 1. oktoobril otsustas Eesti Pank algatada EVEA Panga (turuosa 2%) pankrotimenetluse, kuna umbes 15% panga varadest moodustasid Venemaa valitsuse võlakirjad. 6. oktoobril kehtestas Eesti Pank moratooriumi ERA Pangale (2%), kes oli koos sidusettevõtetega omandanud 36%lise osaluse EVEA Pangas. Mõlema panga hoiustajate säästud hüvitati 1. oktoobrist kehtima hakanud Hoiuste Tagamise Fondi seaduse alusel. Eesti Maapanga hoiustajad said valitsuselt kompensatsiooni sama seaduse põhimõtete järgi, kuid kompenseeritud summad olid seadusega ettenähtuist suuremad.

Vähendamaks süsteemset riski ning realiseerimaks Eesti Forekspanga (turuosa 5%) ja Eesti Investeerimispanga (4%) ühinemiskava, omandas Eesti Pank 50% Eesti Forekspangale kuulunud Eesti Investeerimispanga aktsiaist ning ostis nominaalväärtusega täiendava aktsiaemissiooni teel enamuse Eesti Forekspangast. Eesti Panga poolt 58%lise osaluse omandamisel Eesti Investeerimispanga ja Eesti Forekspanga liitumisel moodustunud Optiva Pangas lähtuti Eestis valitud raha- ja panganduspoliitilistest eesmärkidest, vajadusest ennetada võimalikku ebastabiilsust Eesti panganduses ja tugineti seadustes ette nähtud võimalustele. Eesti Pangal on kavas müüa oma osalus Optiva Pangas strateegilisele välisinvestorile nii ruttu, kui seda võimaldavad finantssüsteemi stabiilsuse säilitamise huvid.

VÄÄRTPABERITURG

Võlakirjaturg

Kauplemisaktiivsus võlakirjaturul suurenes pärast tehingumahtude vähenemist Tallinna Väärtpaberibörsil ja aktsiaturul tervikuna. Kuni 1998. aasta novembrini vähenes uusemissioonide maht, kahel viimasel kuul aga elavnes esmasturg tänu Soome ja Rootsi finantsinstitutsioonide Eesti kroonides nomineeritud võlakirjaemissioonidele. Pärast 1997. a lõpus aset leidnud järsku intressitaseme tõusu on kohalikud ettevõtted pidevalt vähendanud finantseerimist võlakirjade abil.

Tänu kuni 3kuulise tähtajaga võlakirjade domineerimisele ja lühiajaliste võlakirjade intressi sõltumisele rahaturu intressitasemest, on võlakirjaturu keskmine intress järginud pankadevahelist laenuintressi (TALIBOR). Kui aasta alguses keskmine intress pidevalt langes, jõudes II kvartali lõpuks 11%ni, siis II poolaastal tõusis keskmine intress 15%ni (vt joonis 10). Kõrgemat krediidireitingut omavate mitteresidentidest emitentide kroonides nomiteeritud võlakirjade intressitase järgis seejuures välja kujunenud intressivahemikke.

Uueks arengujooneks oli võlakirjade järelturu käibe suurenemine. Kui eelnenud aastail ja 1998. a alguses ulatus võlakirjaturu kuukäive 1 mld kroonini, siis alates augustist küündis see 2 mld kroonini (vt joonis 11). Algne käibe kasv tulenes tehinguist Vabariigi Valitsuse pikaajaliste võlakirjadega, 1998. a viimastel kuudel lisandusid mitteresidentide kroonides nomineeritud ja üksikute kohalike ettevõtete võlakirjad. Oluliselt ei muutunud võlakirjade investorite struktuur, kuigi II poolaastal suurenes mitteresidentide osatähtsus 50-60%ni. Välisinvestoreist prevaleerivad Soome, Läti, Austria ning Suurbritannia investorid.

Aktsiaturg

Alates aktsiahindade järsust langusest 1997. a III kvartalis on kauplemisaktiivsus aktsiaturul käibe ja tehingute arvu järgi pidevalt vähenenud. Sellest tulenevalt vähenes aktsiaturu osatähtsus finantsvahenduses (vt tabel 3) ning aktsiaturu kapitalisatsiooni suhe SKPsse langes 1997. a lõpu 29%lt 1998. a lõpuks 14%ni. Kohalike investorite vähene aktiivsus investeerimisel Eesti aktsiaturule on suurendanud mitteresidentide huvi omandada suhteliselt odavalt Eesti ettevõtteid. Rootsi pankade ja mitmete muude Põhjamaade investorite strateegilise iseloomuga investeeringud Eesti ettevõtete aktsiatesse on alates 1998. a augustist oluliselt suurendanud mitteresidentide osatähtsust investorite struktuuris. See kasvas aastaga 42%lt 45%ni. Tulenevalt strateegilise osaluse omandamisest Hansapangas ja Eesti Ühispangas kahe Rootsi panga poolt, suurenes Rootsi investorite osatähtsus mitteresidentide seas 49%ni.

1998. aastat iseloomustas hääbuv kauplemine Tallinna Väärtpaberibörsil. Aktsiate hinnamuutused sõltusid pigem lühiajaliste positsioonide likvideerimisest ning tagatisaktsiate või pikemaajaliste aktsiaportfellis olevate aktsiate müümise intensiivsusest kui börsil noteeritud ettevõtete paranenud tulevikuväljavaateist. Sõltumata hinnatasemest jäi ostuhuvi tugevasti alla müügisurvele. Positsioonide likvideerimine ja kahjumite mahakandmine hakkas läbi saama IV kvartalis, kui turg ilmutas põhja saavutamise märke. Pidev aktsiahindade langus kulmineerus 14. detsembril, kui indeks TALSE langes viimase kahe ja poole aasta madalaimale tasemele – 87 punktini (vt joonis 12). Aastaga langes TALSE 66%.

1998. aastal lisandus Tallinna Väärtpaberibörsile ainult üks ettevõte. Aktsiahinna languse tõttu vähenes mitme seni börsi põhinimekirja kuulunud ettevõtte turuväärtus ning nad paigutati lisanimekirja. Kaubeldavate aktsiate arv vähenes 1998. a teisel poolel 28lt 25ni. Osaliselt peegeldab see finantssektoris aset leidnud ühinemisi ning enamusosaluse omandamist välisinvestorite poolt. Seoses tuumikinvestori muutumisega on mitu ettevõtet esitanud taotluse ettevõtte noteerimine börsil lõpetada. Seni on börsi juhtorganid, pärast seda kui ettevõte on väikeaktsionäridele kompensatsioonivõimalused välja pakkunud, andnud loa aktsiatega kauplemine börsil lõpetada ainult ühele ettevõttele.

MUUD FINANTSVAHENDAJAD

Kindlustus

Võrreldes teiste finantsturu osadega arenes kindlustusturg 1998. aastal endiselt tagasihoidlikult. Kahjukindlustuse brutopreemiate maht kasvas SKPga samas tempos. Kindlustusseltsid kogusid aastaga brutopreemiaid 1,2 mld kr väärtuses (vt jooni 13). Varakindlustuse osas oli kasvu allikaks eraisikute vara-, reisi- ja õnnetusjuhtumikindlustus ning elukindlustuses kapitalikindlustus. 1997. aastaga võrreldes saavutatud 12%line aastakasv tulenes põhiliselt I poolaastal toimunud arengust. Elukindlustuse brutopreemiate maht võrreldes 1997. aastaga aga kahekordistus. Kuid see muutus oli kogu kindlustusturu seisukohalt väheoluline, sest elukindlustuse brutopreemiad moodustasid preemiate kogumahust vähem kui 15%.

Kindlustusturul on omaette probleemiks ettevõtete kasumlikkus, kuna enamik seltse on näidanud 1998. aasta kohta kahjumit. Selle põhjuseks võib lugeda reservide ebaõnnestunud investeerimist, tegevuskulude suuremat kasvu võrreldes brutopreemiatega ning tihedast konkurentsist tulenenud toodete müümist alla omahinna.

Seni üksnes Eesti investoreile kuulunud kindlustusseltsid on alustanud strateegilise välisinvestori otsinguid ning välisosalusega seltsides strateegilist osalust omavad mitteresidentsed kindlustusseltsid on enda osalust suurendanud.

Liising

Surutis kohalikul finantsturul avaldus liisingühingute tegevuses alles 1998. a II poolaastal. Aastaga suurenes liisinguportfell 25%, kusjuures kasv tulenes valdavalt I poolaasta tegevusest. II poolaastal liisinguportfell koos faktooringuga vähenes – juuni lõpu 6,8 miljardilt kroonilt aasta lõpuks 6,5 miljardi kroonini. Uues olukorras on taas suurenenud kapitalirendi osatähtsus (vt joonis 14) ning jätkuvalt on liisitud kaupade struktuuris suurima osatähtsusega autod.

Institutsionaalses arengus oli oluline mitteresidentidele kuuluvate liisingühingute aktiivsuse kasv, mis väljendus ka nende turuosa suurenemises II poolaasta vältel 7%lt 12%ni. Kaks suuremat pangagruppi omavad jätkuvalt ligi 85% liisinguturust.

Investeerimisfondid

Madalseis kohalikul aktsiaturul ja hindade langus naaberriikide aktsiaturgudel vähendas investeerimisfondide koondmahu aastaga 1,5 miljardilt kroonilt 0,4 miljardi kroonini (vt joonis 15). Investeerimisfondid on minetanud oma senise rolli finantsvahenduses. Lisaks põhiliselt aktsiatesse investeerivaile avatud ning kinnistele fondidele langes II poolaastal drastiliselt ka rahaturu- ja intressifondide maht, mis aasta algul oli mõnevõrra kasvanud.

1998. aastal vähenes investeerimisfondide arv 23lt 13ni. Selle üheks põhjuseks oli osa fondide vara puhasväärtuse langemine alla nõutava 5 miljoni krooni. Seetõttu peatas Väärtpaberiinspektsioon nende tegevuse, millele hiljem valdavalt järgnes likvideerimine. Teiseks põhjuseks oli pankade ühinemine, mille järel hakati sulgema teineteist dubleerivaid fonde. Kinnised fondid olid juba varem minetanud oma funktsiooni vähemusaktsiate omandamisega riigiettevõtete erastamisel ning kõik peale ühe fondi on asunud end likvideerima. 1998. a lõpus tegelesid investeerimisfondide haldamisega sisuliselt ainult kolme suurema panga tütarettevõtted.