MAJANDUSPOLIITILISED VALIKUD TEADMISTEPÕHISES ÜHISKONNAS…

Vahur Kraft
Ettekanne Saksa-Eesti akadeemilise nädala ‘Academica’ raames toimuval konverentsil “Teadus ja teadmistepõhine ühiskond”, 27. september 2004

Maailmamajanduses on praegu vägagi ilmselt käimas mõningane paradigma vahetumine – senisest tugevamalt on tulemas teadmistepõhine, innovatsioonipõhine majandus, mille aluseks on otseselt teadmiste loomine, juurutamine ja rakendamine (ehk innovatsioon).

Enamus riike peab väga oluliseks majanduse konkurentsivõime kasvu, eeldades, et suurenenud konkurentsivõime tulemusel luuakse uusi töökohti ja majanduslikku heaolu ning seega saavutatakse üldine majanduskeskkonna paranemine. Teadmistepõhises vabaturumajanduses taandub konkurentsivõime sisuliselt innovatsioonivõimele ehk võimele leida ning säilitada originaalne erisus ning seeläbi kõrget kasumlikkust võimaldav turupositsioon. Homsed ettevõtted peavad olema tänastest innovaatilisemad, tootlikumad ja kasumlikumad ning suunatud kõrgema lisaväärtuse loomisele, sest vastasel juhul ei ole nad kasvavas konkurentsis ja liberaalse majanduse tingimustes jätkusuutlikud.

Teadmistepõhine ühiskond on midagi, mille poole tuleb ja tasub pürgida. Eestis ei ole täna vist kedagi, kes selle ilusa loosungi kahtluse alla seaks… Aga mida tuleks teha selleks, et Eesti saaks ‘teadmistepõhiseks, innovaatiliseks hakata’? Arvan, et kõige ausam vastus oleks, et sellele küsimusele ei ole Eestis senini head vastust. Siinkohal on vajalik korralik majandus(teaduslik) analüüs.

Edasi räägiksin lühidalt sellest MIKS ma nii arvan.

(1) Kõigepealt tahaksin teha lühikese tagasivaade Eesti viimase 15 aasta majanduspoliitikale. Millised on need tegurid, millel põhineb meie senine edu?

Ostujõupariteete arvestav Eesti SKP elaniku kohta on tänase seisuga ligikaudu 46% Euroopa Liidu 25 liikmesmaa keskmisest tasemest. Pärast varasema plaanimajanduse esialgset kohanemist järskude ja ulatuslike tutumajanduslike muudatustega, mis kulmineerus 1995. aasta majanduslangusega, on SKP keskmine aastakasv ületanud 5%. Täna on Eesti SKP ühe elaniku kohta ligikaudu kahe kolmandiku[1] võrra suurem kui 10 aastat tagasi. Läbi kogu üleminekuperioodi on Eesti majanduspoliitika kõrvalekaldumatult toetunud järgmisetele põhimõtetele.

Seega on meile seni edu toonud avatus, konkurentsi soodustamine, paindlikkus ja eelarvedistsipliin.

(2) Millel saab põhineda meie edasine edu?

Tänaseks on üks etapp Eesti majanduse arendamisel edukalt läbitud. Meie rahvusvahelised majanduskontaktid on täna valdavas osas orienteeritud Euroopa Liidule. Ka on Eestist tänaseks saanud Euroopa Liidu liikmesmaa. Ligikaudu 70% Eesti põhiekspordist langes 2003 aastal Euroopa Liidu arvele, lisaks veel Euroopast täiendavaks töötlemiseks ja taasväljaveoks sisseveetavad kaubad. Ligikaudu 85% 2003. aasta otseinvesteeringute sissevoolust tuli Euroopa Liidu arvelt.

Euroopa Liidu, aga seega ka Eesti tulevane majandusedu sõltub sellest, kas Euroopa majandus suudab olla piisavalt paindlik ning konkurentsivõimeline, kas suudetakse kasutada ära ühisraha poolt pakutavaid võimalusi, kas suudetakse luua keskkond, mis säilitab ja isegi suurendab investeeringute juurdevoolu majandusse.

Välisinvesteeringute jätkuvast sissevoolust eriti sõltuva Eesti majanduse jaoks on võimalus ühisraha eelistest täielikult osa saada lähiaja võtmeküsimusi. Eesti valitsussektori eelarve on tasakaalus, ent erasektori finantseerimises püsib arvestatavalt suur puudujääk. See puudujääk tuleb katta välisraha arvelt. Välisinvestorid ning reitinguagentuurid on Eesti majanduse usaldusväärsuse hindamisel arvestanud, et Eesti pürgib euroala riigiks võimalikult kiiresti. Meilt nõutavad intressimarginaalid ning krediidireitingud on seetõttu juba praegu vanade liikmesmaadega võrreldaval tasemel. Seda taset tuleb hoida. Samas on Eesti jaoks väga oluline, et suur ja võimas ühisturg, millega me äsja ühinesime, turg, mille raames toimub ligi 65% EL liikmesmaade väliskaubandusest, toimiks võimalikult tõhusalt ja Euroopas valitseks uuenduslikke ideid soosiv kliima.

Tänase Euroopa Liidu majanduspoliitilised arengusuunised on kokku võetud Lissaboni strateegia põhiseisukohtades. Aastateks 2003-2006 täpsustatud majanduspoliitilised prioriteedid Euroopas on: majanduskasvu edendamine, töökohtade loomine ja riigirahanduse jätkusuutlikkus. Kuigi Lissaboni protsess tervikuna on äärmiselt ulatuslik ning puudutab pea kõiki Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalpoliitika valdkondi, võib – küll ehk mõnel määral lihtsustatult – öelda, et selle tuumaks on turupõhised meetmed majanduskasvu soodustamiseks.

Hiljutine laienemine suurendas Euroopa Liidu pindala ligikaudu neljandiku võrra ja elanikkonda viiendiku võrra. Euroopa Liidu SKPd see laienemine kuigivõrd märkimisväärselt ei suurendanud, küll aga tõi juurde kasvupotentsiaali. See, kas potentsiaalsest kasvust saab ka tegelik kasv, sõltub aga mitmete küllalt keeruliste majanduspoliitiliste probleemide lahendamisest.

Viimastel aastatel on Euroopa majanduskasv olnud ootuspärasest madalam, seda eriti võrreldes USAga. Asjatundjate arvates[2] on Euroopa kasvu pärssinud tootluse suhteliselt nõrk kasv, konkurentidega võrreldes suhteliselt vähem intensiivne tööjõuressursi kasutus ning tööjõuressursi vähenemine seoses elanikkonna jätkuva vananemisega.

Alates 1990ndate aastate keskpaigast on tootluse kasv USAs pidevalt ületanud tootluse kasvu Euroopa Liidus. (Seejuures eelnenud kümnenditel oli olukord vastupidine – Euroopa tootluse kasv ületas USA oma.) Kui USAs leidis 1990ndatel aset tootluse kasvu kiirenemine, siis euroalal, vastupidi, kasv pidurdus – miks nii?

USA kiirem tootluse kasv on eelkõige seotud nn. täistootluse (total factor productivity, TFP) eeliskasvuga, mille põhjuseks peetakse euroalaga võrreldes kõrgemat tootlust infotehnoloogiat ja arvutustehnikat tootvates harudes ning – mis väärib tänase ürituse kontekstis kindlasti eraldi rõhutamist – infotehnoloogiat rakendavates teenustesektorites.

Lisaks tootluse kasvule on ka tööhõive kasv USAs olnud juba 1980ndatest aastatest paremini tasakaalustatud kui Euroopa Liidus. Selle võib küll vähemalt osaliselt kirjutada tööealise elanikkonna kiirema kasvu arvele USAs. Kuid oma rolli on ilmselt mänginud ka liiga kõrge tööjõukulude suhteline tase Euroopas.

Selliste arengute tulemus on kõigiti ootuspärane. 70ndate aastate keskpaigast kuni 90ndate keskpaigani püsis sisetulek elaniku kohta Euroopa Liidus ligikaudu 75% juures USA tasemest. Sealt edasi on see pidevalt langenud. Ligi poole USA ja Euroopa Liidu elaniku sissetulekute erinevusest saab seejuures panna eurooplase lühema tööaja arvele. Kui eurooplane töötab praegu ligikaudu 1500 tundi aastas, siis ameeriklane ligikaudu 1800 tundi.

Euroopa kasvuperspektiivide hindamisel ja võimalike kasvu soodustavate meetmete valimisel on seetõttu oluline leida vastus küsimusele, kellel on õigus: kas neil, kes arvavad, et eurooplase lühem tööaeg väljendab teadlikku ‘ühiskondlikku valikut’, vaba aja eelistamist suuremale sissetulekule, või neil, kes arvavad, et tegemist on töötamist mittesoodustava ning olemasoleva töö võrdsemat jagamist toetava raamistiku eripäraga…

Euroala erinevate majandussektorite tootlikkuse arengu analüüs näitab, et innovaatilisemate ja kiiremini arenevate sektorite osakaalu võimalikult kiirem kasv suurendaks oluliselt tootluse kasvu potentsiaali. Ent innovaatilisemate sektorite eelisarendamine eeldab suuremat paindlikkust – see tähendab turgudele sisenemist takistavate barjääride, hinnakontrollide, jäikade palgaläbirääkimisraamistike ja mõnesuguste tööhõive suurendamisele suunatud meetmete vähendamist. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et struktuurireformidega saaks soodsalt mõjutada tootlust ning samas toetada tööhõive kasvu ja uute töökohtade loomist. Eesti huvides on, et ressursikasutuse suuremale tõhususele suunatud struktuurireformid jätkuksid nii hiljuti liitunud riikides kui vanades Euroopa Liidu liikmesmaades.

Seega peaks meile ka edasises edu tooma ikka seesama avatus, konkurentsi soodustamine, paindlikkus ja eelarvedistsipliin.

(3) Kuidas on lood tõhusamale ressursikasutusele suunatud struktuurireformidega praeguses Eestis?

Viimasel ajal kipub eestlaste seas levima ekslik arvamus, et me oleme juba pikka aega olnud hirmus tublid, reformialtid, meie majandus on avatud, oleme uuenduslikud… ja et nagu polekski enam vaja pingutada. Aga eneseimetlus ei vii edasi – ja edasiminekuruumi paraku siiski on.

Mitmete uuringute tulemused ja ka jooksvad majandusnäitajad viitavad sellele, et hoolimata üldise makromajandusliku raamistiku sarnasusest on Euroopa Liidu liikmesmaade konkurentsivõime vahel siiski suuri erinevusi. Parema konkurentsivõimega riike iseloomustab seejuures majanduse suurem avatus. Seetõttu on jätkuv avatus äsja ka Euroopa Liidu liikmesriigi Eesti majandusele väga oluline.

Optimaalse valuutapiirkonna teooria kohaselt on turgude, eelkõige tööjõuturu paindlikkus ühise rahapoliitika efektiivsuse olulisemaid eeldusi. Kuigi ei saa eitada mõningate regulatiivsete barjääride olemasolu, pärsivad tänases Euroopas tööjõu liikumist erinevate liikmesmaade vahel pigem kultuurilised ja lingvistilised. erinevused. Vaatamata ‘vana’ Euroopa hirmudele pole ulatuslik tööjõu sisseränne uutest liikmesmaadest lähiaastatel kuigi tõenäoline, samuti pole usutav, et oluliselt suureneks tööjõu liikumine seniste liikmesmaade vahel (tööjõu liikumine seniste EL liikmesmaade vahel on hinnanguliselt 6 korda madalam kui USA osariikide vahel[3] ; see jääb ka pärast viimast laienemisvooru ligikaudu 3 korda madalamaks kui USAs). Seetõttu tuleb üleeuroopalise tööjõuturu ebapiisavale paindlikkusele vastukaaluks seada võimalikult efektiivne siseturg, kapitali kõrge mobiilsus ja, mis eriti oluline, siseriikliku tööturu võimalikult suurem paindlikkus.

Näiteks Eesti majandust pärsib üheaegselt nii kõrge töötuse tase kui ka ulatuslik tööjõupuudus. Statistikaameti andmeil on Eestis rohkem kui pooled töötutest olnud tööta kas aasta või rohkem. See on märgiks, et Eestis on tööpuudus struktuurse iseloomuga, st töötute oskused ei vasta töökohtade vajadustele. Struktuurse tööpuuduse vähendamisel on tähtis roll aktiivsetel tööturumeetmetel, kõige olulisem tegur selles on tulemuslik haridus- ja ümberõppesüsteem.

Eestis on praegu käimas kaasaegse pensioni- ja tervisekindlustussüsteemi ülesehitamine. See on valdkond, kus nii vananeva elanikkonnaga Eestis kui Euroopa Liidu ‘vanades’ liikmesmaades, kus elanikkond samuti vananeb, tuleb ilmselt liikuda individualiseeritud panuse suurema tähtsustamise ja suurema tööhõive tagamise suunas. Kuidas seda teha? Eriti olukorras, kus tuleb arvestada, et Eesti tööjõu maksukoormus on jõudnud juba Euroopa Liidu ‘vanade’ liikmesmaade tasemele, samas on Euroopas tööjõu maksukoormus (erinevalt meist) olnud alaneva loomuga.

Euroopa kontekstis on Eesti tööturg senini olnud veel suhteliselt paindlik, töötuskindlustussüsteemi rakendamine, alampalga tõstmine ja tööjõu maksukoormuse tõus muudavad selle edasises jäigemaks. Kui soovime, et majandus kasvaks, oleks siiski vaja tagada võimalikult vabama raamistiku säilimine – muu hulgas ka seetõttu, et nagu mitme riigi negatiivne kogemus on näidanud, on poliitilisi otsuseid, mis tööturu reglementeeritust suurendavad, hiljem raske, kui mitte võimatu tagasi pöörata.

Euroopa Liidus on täna suureks probleemiks eelarveküsimused, seda nii pikaajalise jätkusuutlikkuse valguses – vajaduse tõttu reformida pensioni- ja eriti tervishoiusüsteeme – kui ka 2003. a. halvenenud liikmesriikide eelarvepositsioonide vaatenurgast.

Mis puutub Eestisse, siis meie senine konservatiivne eelarvepoliitika on meie jaoks väga suur konkurentsieelis. Eesti eelarvepoliitika on ja on olnud range ja tasakaalule orienteeritud. Hetkel on Eesti valitsussektori võlakoormus ca 5% SKP suhtes (EL kandidaatriikide madalaim); meie valitsussektori eelarve puudujääk ületas Maastrichti kriteeriumiga lubatud maksimaalse taseme vaid 1999.aastal.

Ent hinnates eelarvetasakaalu nõude tähtsust Eesti edasise konkurentsivõime vaatepunktist tuleb kindlasti arvestada, et pelgalt Maastrichti eelarvekriteeriumi täitmine ei pruugi olla piisav edu pant. Ühtse rahapoliitika tingimustes saab eelarvepoliitikast peamine majanduspoliitiline vahend, mille abil riik saab oma majanduse arengut iseseisvalt mõjutada (näiteks stimuleerida oma majandust aeglase kasvu perioodil). Aga selleks, et neid eelarvepoliitilisi hoobasid oleks ka tegelikult võimalik paindlikult kasutada, peab eelarve olema tasakaalus mite ühel aastal, vaid üle terve majandustsükli – kiire majanduskasvu perioodidel ülejäägis ning majanduslanguse perioodil mitte liiga suures – maksimaalselt kuni 3%ses puudujäägis SKP suhtes.

Kas nii lihtne see ongi? Et kui me jätkame edukaid struktuurireforme, kui me oleme avatud, paindlikud, soodustame konkurentsi ja hoiame eelarve tasakaalus, jõuame ‘õitsva teadmistepõhise majanduse’ ajajärku kunagi niikuinii. Üldjoontes on see tõesti nii. Aga see pole kogu tõde. Lisaks sellele, et teada, mida teha, tuleb teada ka, kuidas teha. Arukalt tegutsedes saavutame edu oluliselt kiiremini ja väiksema ressursikuluga. Mida oleks vaja teada selleks, et arukalt tegutseda?

(4) Eesti edasise majandusarengu üks võtmeküsimusi on tootlikkuse tõus. Tootlikkuse tõusust rääkides tuleb meil tavaliselt esimesena meelde tööstus. Aga võib-olla on muid sektoreid, mille tootlikkuse tõus võiks Eesti majanduse kui terviku seisukohast rohkemgi anda. (Meenutagem kasvõi USAle iseloomulikku IT-põhise teenustesektori olulist rolli üldises tootlikkuse kasvus.) Äkki on tööstusele keskenduv konkurentsivõime hindamine siiski liiga kitsendav? Arvestagem, et tööstus annab nii Eesti kui EL riikide SKPst vaid ligikaudu 20%. Ja võib leida mitmeid näiteid kõrge tootlikkusega riikidest, kus tööstuse roll on tagasihoidlik . Nendele küsimustele ei ole Eestis senini head vastust. Siinkohal on vajalik korralik majandus(teaduslik) analüüs.

**

Eesti ettevõtete investeeringud teadus- ja arendustegevusse pole viimastel aastatel olnud kuigi suured. Kõik on sellega nõus ja sellest tõdemusest on saanud paljude avaliku elu tegelaste jaoks omamoodi “valvefraas”, mida on hea igas olukorras kasutada.

Tõsi, Eesti tervikuna kulutab täna uurimis- ja arendustegevusele kindlasti oluliselt vähem kui Euroopa Liidu Lissaboni strateegias 2010. aastaks ettenähtud tase. Ja Eesti ettevõtete arvele langeb sellestki vaid kolmandik. Samas ei saa jätta mainimata, et Eesti hariduskulutuste tänane tase on üsna eesrindlik – me kulutame haridusele 6-7% SKPst, mis on suurem protsent kui teistes siirderiikides – sarnane tase Soome ja Rootsiga…

Tuleks küsida: kui suured peaksid olema teadus- ja arendustegevusele tehtud kulutused meie majanduse käesolevas arengufaasis? Kui palju oleks meie majandusel kasu sellest, kui need investeeringud oleksid suuremad? Ja mis laadi arendustegevuse kulud on meie majandusarengu seisukohast kõige otstarbekamad – kõrgtehnoloogiliste, maailmas ainulaadsete toodete väljatöötamine või kulutused parima tehnoloogia võimalikult kiireks ja efektiivseks kasutuselevõtuks? Nendele küsimustele ei ole Eestis senini head vastust. Siinkohal on vajalik korralik majandus(teaduslik analüüs).

**

Edasi, kui me eeldame, et teadus- ja arendustegevusse tasub Eestis praegu investeerida, kerkib kohe küsimus, KUST alustada. Vaja on head prognoosi või isegi visiooni: millistel aladel on Eestis piisavalt potentsiaali, et neid tasuks süstemaatiliselt eelisarendada.

Mõningates analüüsides on soovitatud, et Eesti valitsus valmistaks ette ja rakendaks info-, bio- ja materjalitehnoloogia arengut toetavad klastriprogrammid. Samas tegelevad nende valdkondadega ka paljud kõrge ja keskmise sissetulekuga riigid. Kas pole põhjust karta, et tulenevalt Eesti madalast arengutasemest on nende programmide finantseerimise efektiivsus Eestis väiksem kui arenenud riikides? Nendele küsimustele ei ole Eestis senini head vastust. Siinkohal on vajalik korralik majandus(teaduslik) analüüs.

**

Teadus ja arendustegevus on valdkond, kus kodumaise majanduse ja oma riigi keskse vaate kõrval ei saa kuidagi jätta kahe silma vahele Euroopa konteksti. Nimetagem siin ülepiiriliste firmade riskikapitaliinvesteeringute raamatupidamisliku kajastamisega seotud probleeme…

Usutavasti ei jõuta kunagi selleni, et kõikjal Euroopa Liidus panustataks võrdselt rohkesti teadus- ja teadmispõhisesse tegevusse. Aga kas see ongi nii väga oluline – juhul kui on Euroopa kui terviku efektiivsetele teadus- ja arendusinvesteeringutele kaasneb Euroopa liidu tasandil efektiivselt toimiv ühisturg nii toodetele, teenustele kui kapitalile?

Võimalik, et Eestil puudub oma väiksuse tõttu üldse potentsiaal kõrgtehnoloogilise tööstuse arenguks, kuna selleks oleks vaja klastrite teket. Kui meil ka oma kõrgtehnoloogilise tööstuse arendamine õnnestub, kujuneb piisavalt kõrgetasemeline oskusteave välja tõenäolistel vaid vähestel aladel. See muidugi ei tähenda, et arendama peakski ainult üksikuid alasid. Riskide hajutamise põhimõttest lähtudes tasuks teadus- ja arendustegevust toetada siiski üsna laiapõhjaliselt.

Ideaalis näeksin selles teadus- ja teadmispõhiste arenduste valdkonnas samasugust regionaalset koostööd Läänemere-äärsete riikide vahel nagu praegu finantssektori osas edukalt käima lükatud. Tahaksin siinkohal kutsuda üles senisest innukamalt ja tõhusamalt ära kasutama võimalusi, mida pakuvad juba praegu Balti riikidele avatud Põhjamaade rahvusvahelised koostööprogrammid, nagu tipptasemel teadustöötajate ettevalmistamiseks loodud NorFA , mille vahenduse jagatakse igal aasta ligikaudu 40 miljoni Norra krooni väärtuses uuringutoetusi (tõsi küll, näiteks majandusuurijatele polnud NorFa raames minu teada 2004 aastal midagi pakkuda).

Eeskuju võtmist ja ehk ka Balti-Läänemere regioonis järele tegemist vääriks ka Põhjamaade Innovatsioonikeskuse (Nordic Innovation Center) egiidi all tehtav väga konkreetseid ettevõtlusvaldkondi (näiteks kõrgtehnoloogilised tekstiilid, kõrgkvaliteetsete keevisõmbluste ressursisäästlik tootmine) puudutav töö, aga ka 2005 aastal lõpule jõudev Põhjamaade tööstuse- ja arenduspoliitika alane koostööprogramm, mille märksõnadeks on kompetentsus, kapital, eesrindlik tehnoloogia, juurdepääs infole ning ettevõtete läheduses paikneva arendusressursi võimalikult tõhusam ärakasutamine, ja mis on suunatud ettevõtete konkurentsivõime tõstmisele võtmevaldkondades ja strateegilise arendusresssursi kättesaadavuse parandamisele. Selle viimati nimetatud programmi visioon on kokku võetud tõdemuses, et osaletakse “sellise põhjamaise ettevõtluskeskkonna loomises, mis tagab, et meie lapsed, ja lapselapsed, kes on järjest enam orienteeritud rahvusvahelisele ruumile, saaksid ja tahaksid elada, töötada ning rakendada oma loomevõimeid Põhjamaades”.

Samasuguse eesmärgi peaks kindlasti seadma ka Eestis. Arvestagem, et meil on aastal 2030 tööga hõivatud sada tuhat inimest vähem kui täna. Riigi konkurentsivõime hoidmiseks on ülimalt oluline, kas suudame pakkuda piisavalt huvitavat ja hästi tasustatud tööd oma haritud noortele täiskasvanutele. Sellele, kui suur võiks olla meie tulevane ajude siseostu vajadus, tuleks mõelda juba täna. Millised võiksid olla Eesti, Balti ja Läänemere regiooni seisukohast optimaalsed valikud ja raamistikud? Nendele küsimustele ei ole Eestis senini head vastust. Siinkohal on vajalik korralik majandus(teaduslik) analüüs.

**

Kui me võtame üle teiste riikide kogemusi teadmistepõhise ühiskonna arendamisel, siis KELLE kogemusi nimelt üle võtta? Näiteks see, et Soome puhul on tegemist väikeriigiga nagu meie ja liiatigi veel meie naaberriigiga, ei pruugi tähendada, et Põhjanaabrite kogemus meile jäljendamiseks sobib. Arvestada tuleb ka seda, milline on ühes ja teises riigis lähtetase… Võrrelgem kasvõi seda, kui palju kummalgi pool patenditaotlusi esitatakse… [4]

Üks olulisi küsimusi, millele teadus- ja arendustegevuse analüüs peaks vastuse andma, on hinnata, milline on innovatsiooni roll majanduskasvu tegurina majanduse erinevatel arenguetappidel. Kas võiks näiteks eeldada, et selle roll on seda suurem, mida kõrgema tootlikkusega maaga on tegemist?

Milline võiks olla teadus- ja arendustegevuse roll Eestis, kus valdav osa ettevõtteid on väiksesed ja tulutase on laias laastus või veidi alla poole EL ja USA tasemest? Juhul, kui see küsimus jääb vastuseta, võidakse väita, et meie madala tulutaseme juures on esmatähtsad muud tegurid (nt investeeringud põhikapitali, haridusse, õiguskorra tugevdamine jmt) ning teaduse- ja arendustegevuse roll majanduskasvu tegurina on küll suurenev, aga hetkel teisejärgulise tähtsusega. Nendele küsimustele ei ole Eestis senini head vastust. Siinkohal on vajalik korralik majandus(teaduslik) analüüs.

**

(5) Nagu näeme, seostub eelseisva teadmistepõhisele majandusele üleminekuga palju vastamata küsimusi. Ent vastused tuleb leida – ja seejuures õiged, Eesti jaoks sobivad vastused. Eestlasel ei ole muud teed edu saavutamiseks kui oma teadmiste ja oskuste ärakasutamine. Naftamaardlaid, mille arvelt rikastuda, meil Eestis teatavasti pole. Jääb üle olla innovaatiline ja arenemisvalmis.

Viimasel ajal on Eestis teadmistepõhisest majandusest palju räägitud. Seejuures on koorunud välja laialt levinud ja ilmselt ka omajagu alust omav arvamus, et teadmistepõhisus pole päris seesama, mis fundamentaaluuringud ja akadeemiline haridus. Tahtmata vähimalgi määral vastu vaielda neile, kes rõhutavad rakendusuuringute ja tööstustoodangu arendamiseks tehtavate erainvesteeringute tähtsust, ütleksin siinkohal, tänase foorumi eripäras arvestades, siiski paar sõna kvaliteetse akadeemilise hariduse kaitseks.

Kõik need majanduspoliitilised küsimused, mis ma oma eelnenud ettekande vältel esile tõin, eeldavad vastust tippspetsialisti, tippanalüütiku tasemel. Sellisele taseme kinnituseks on tavaliselt doktorikraad. Viimaste aastatega on nii Eesti riigi- kui erasektoris suurenenud nõudlus teaduskraadiga majandusspetsialistide järele. See tendents jätkub suure tõenäosusega ka tulevikus. Tahaksin rõhutada, et majanduse doktoriõpe ei ole vajalik üksnes akadeemilise järjepidevuse tagamisel, vaid küsimuses on tippspetsialistide ettevalmistamine laiemalt.

Eestis pole ülikoole, kus toimub majanduse kraadiõpe, kuigi palju – ja igas neist on suhteliselt vähe kraadiõppureid. On ilmselge, et vajame tihedamat Eestisisest koostööd majandusalade kraadiõppe korraldamisel – nagu see toimib näiteks Soomes, Taanis ja ka Stockholmis, kus kursuste korraldamisel on ühinenud Stockholm School of Economics ja Stockholmi ülikool. Näiteks on Soome leidnud, et on mõttekas koguda kokku 11 Soome ülikooli doktorandid ja neile kõigile korraga loenguid pidada. Mul on hea meel tôdeda, et majandusteaduste doktoriõppe alane koostöö Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel, millele ka keskpank on lubanud omalt poolt õla alla panna, on tänaseks hea alguse saanud. Kutsuksin üles ka teistes valdkondades seda eeskuju järgima!

[1] Jooksvates hindades 4,5 korda, püsihindades – 1,8 korda.
[2] Vt. näit. IMF, ECB
[3] CEC
[4] Patendiameti andmetel jääb Eesti maailmauudsusega toodete ja nende toodete kaitseks väljaantud patentide arvult 100 000 elaniku kohta täna Euroopa Liidu liikmesriikidest maha kuni 50 korda – Soomes esitatakse 100 000 elaniku kohta keskmiselt 40-50 patenditaotlust aastas, Iirimaal 30, Eestis alla ühe taotluse.