Järelevalvatavad ja järelevalvajad
Pangajärelevalve viimine Soome Panga juurde oli hea otsus

Rahaturu avalik järelevalve on Soomes ja teisteski riikides keskendunud kolme valdkonna jälgimisele – krediidiasutused, väärtpaberiturg ja kindlustus. Neil valdkondadel on ühiskonnas eriline tähtsus ning nende järelevalvajatelt eeldatakse erilisi teadmisi, oskusi ja tööviiside valdamist.

Kõigi kolme sektori esimene oluline ühisjoon on see, et nende kaudu kogutakse mitmel eri viisil raha laenutegevuseks, investeeringuteks, säästu- või eriotstarbelise reservina mitmesuguste elujuhtumite ületamiseks ja muuks samalaadseks.

Siinjuures on oluline tagada turvalisus ja välistada oht, et kasusaamise asemel tekib majanduslik kahju. Avalik järelevalve peab tagama avalikkuse usalduse rahaturul toimivate institutsioonide vastu.

Poliitiline otsus

Avalikkuse usalduse tagamise eesmärgid, põhimõtted ja vahendid on tänapäeva ühiskonnas selgelt poliitilised. Seetõttu on loomulik, et nende kohta langetatakse otsuseid seal, kus tehakse muidki poliitilisi ja põhimõttelisi otsuseid, s.o. valitsuses ja parlamendis.

Järelevalve põhimõtteid määravad organid – seaduste tasandil on selleks parlament – kannavad oma otsuste eest poliitilist vastutust. Järelevalvav organ kannab juriidilist täisvastutust oma otsuste, ent ka otsustama jätmiste eest.

Järelevalvaja tegutseb ja teeb oma otsused seadustele tuginedes iseseisvalt, ilma et poliitilistel või muid erihuvisid (special interest) järgivatel ringkondadel oleks õigust neid oma soovi kohaselt muuta. Igapäevasesse järelevalvetegevusse ei või sekkuda ei rahandusministeerium ega ka keskpank. Järelevalve sõltumatus on kõiki rahalisi suhteid vahendavate institutsioonide tegevuse seaduslikkuse jälgimisel teine ühisjoon.

Järelevalve põhjustab kulusid, mida võidakse katta kas järelevalvatavatelt saadavast rahast või riigieelarvest. Soomes saadakse raha järelevalvatavatelt.

Soome viimaste aastakümnete tähsaim kogemus on, et järelevalvamise kulud on murdosa kuludest, mis võiksid tekkida juhul, kui järelevalvega ei suudetaks vältida avalikkuse usalduse kaotust ja finantssüsteemi kriisi.

Järelevalve peab olema tõhus. Tema käsutuses peab olema piisavalt usaldatavat ja värsket informatsiooni, samuti peavad tal olema teadmised ja oskused saadud teabe analüüsimiseks ja sellest johtuvate abinõude rakendamiseks.

Siin avaldub eri valdkondade finantsjärelevalve korraldamise kolmas oluline ühisjoon – eesmärk on omada võimalikult terviklikumat pilti kõigi kolme järelevalvatava valdkonna kohta ning edastada signaalid kiiresti institutsioonidele (keskpank, rahandusministeerium jt), mille ülesandeks on rahaturgu korrigeerivate meetmete rakendamine.

Järelevalve arengutest Soomes

Soomes alustati 19. sajandi teisel poolel sellest, et igasse äripanka määrati riiklik kontrolör (valtion asiamies). See süsteem kaotas ajapikku oma tõhususe: kontrolörid hakkasid üha enam juhinduma kontrollitava panga ärihuvidest.

Aastal 1922 asutati rahandusministeeriumiga halduslikus ühistöös iseseisvalt toimiv pangajärelevalveamet. See süsteem tuli isegi 1930-aastate kriisiaegadest suhteliselt hästi välja.

Teise maailmasõja aegu sai alguse omapärane vaheperiood, mil järelevalve oli täiesti Soome Panga juhtida. 1970. aastail uuendati seadusandlust ja suurendati pangajärelevalveameti töötajaskonda, kasvas ka järelevalvatavate arv. Kuid uuendus jäi poolikuks ning see jättis 1980. aastateks pankade järelevalvesse ohtliku lünga.

Kiiresti laienev väärtpaberiturg oli 1991. aastani täielikult järelevalveta, ei olnud kõiki vajalikke seadusi, pangajärelevalveametil nappis tööjõudu. 1980. aasta lõpul oli ligi 600 äri-, ühistu- ja hoiupanga tegevuse kontrollimiseks paarkümmend pangarevidenti, pangajärelevalveameti kogu töötajaskond piirdus 48 inimesega.

Tõsi, ühis- ja hoiupankadel olid omad poolametlikud järelevalveorganid. Ent need toimisid rohkem pankade huvide kaitsjaina, mistõttu järelevalveamet ei saanud oma käsutusse kõiki vajalikke andmeid. Ka rahandusministeeriumi töötajaskond oli rahaturuga seotud teadmisi-oskusi omavate inimeste poolest vaene.

Järelevalve puudused muutusid seda ilmsemaks, mida rohkem hakkasid pangad oma huvides ära kasutama turu reguleerimise süsteemi likvideerimisega tekkinud uusi võimalusi äritegevuse laiendamiseks.

Enne kui puudused jõuti kõrvaldada, puhkes 1990. aastate pangakriis. Siis tuli ilmsiks, et ühistöö rahandusministeeriumiga vähendas pangajärelevalveameti võimalusi, sellal kui ühendus Soome Pangaga neid suurendas.

Keskpangal on finantsjärelevalvega (Soome keeles rahoitustarkastus – rahastusjärelevalve) rööbitisi ülesandeid; keskpank reguleerib täitevvõimu tasandil turul käibiva raha hinda ja kogust, sellal kui järelevalve keskendub kontrollima turul toimivate majandusüksuste likviidsust.

Nii keskpanga kui järelevalve tegevus on suunatud finantsturu stabiilsuse tagamisele mis tahes konjunktuurimuutuste oludes. Mõlemad kasutavad sama andmestikku – andmete kogumine põhjustab krediidiasutustele täiendavaid kulusid.

Rahastusjärelevalve vajab keskpanga makroanalüüse. Keskpangal omakorda on vaja teada, missugune on tema rakendatud abinõude mõju mikrotasandil.

Töötajaskonna likumine keskpangaga halduslikus ühistöös oleva rahastusjärelevalve ja keskpanga funktsionaalsete osakondade vahel on vabam. Lisaks on rahastusjärelevalve konkurentsivõime töötajate värbamisel keskpanga süsteemis tunduvalt parem kui ministeeriumis.

Keskpanga infrastruktuur on piisavalt suur kandmaks hoolt ka rahastusjärelevalve tarvete rahuldamise eest.

ELi liikmeks olekuga on tekkinud ka uus ühendav tegur – Euroopa Keskpank jälgib nii liikmesmaade keskpankade kui ka rahastusjärelevalvete tegevust. Sünergiaeelised ja neist tekkivad säästud, samuti töö tõhususe suurenemine on ilmne.

Neil põhjustel otsustati Soomes 1993. aastal, et pangajärelevalveamet siirdub rahandusministeeriumi alluvusest Soome Panga iseseisvaks osaks. Et 1991. aastast peale kuulus pangajärelevalveameti ülesannete hulka ka väärtpaberituru järelevalve, muudeti nimi rahastusjärelevalveametiks (rahoitustarkastus). Ümberkorralduste kogemused on olnud siiani tähelepanuväärselt head.