Enesehävituskirg Riigikogus:
Lisaeelarve torpedeerimine laseb põhja Eesti majandusreitingud

Eesti eelarve üldseis oli aastal 1996 -1.9% SKPst, 1997 +2.2%, 1998 -0.2%, 1999 I kv (hinnanguliselt) -8%. Need on meie uskumuse järgi tasakaalustatud Eesti eelarvepoliitika tegelikud tulemused. Seda ajal, mil majandus tervikuna on kasvanud 19.6%! Kuulates ühelt poolt välisinvestorite arvamusi Eesti majanduse kohta ja teisalt menetletava säästueelarve oponente (sealhulgas professori tiitleid kandvaid Olev Raju ja Janno Reiljani), tundub vaidlus eelarvekulude kärpimise vajalikkusest ja detailidest olukorras, kus nii jooksevkonto kui I kvartali eelarve puudujääk on umbes 8% SKPst, enesehävituslikuna.

Aasta alguseks oli Eesti auga välja tulemas majandustsükli langevalt poolelt: intressid alanesid, jooksevkonto defitsiit vähenes, ootused paranesid. Et hiljutistele raskustele "aitasid kaasa" ka probleemid rahvusvahelistel turgudel, polnud see periood kerge ei era- ega valitsussektorile. Ometigi kipume minevikku tagasi. Kas paneme taas erasektori tugevuse proovile?

Usalduse tõus

Pole saladus, et tänaseks 1997. aasta tasemele langenud intresside eest oleme "tänuvõlglased" spekulatsioonide vaibumisele ehk usalduse tõusule. Milline tegur suurimat rolli mängis – stabiliseerunud finantssektor, testiga toime tulnud paindlik erasektor või hoopis vastutustundlikku ja pikemale ajahorisondile suunatud majanduspoliitikat jälginud valitsus – jäägu ajaloo otsustada. Ilmne on, et oleks ükski neist tegureist puudunud, ei oleks intressid seal, kus nad täna on.

Majanduse toimimise määravad endiselt suhteliselt lihtsad seosed; sealhulgas ka eelarve ja jooksevkonto puudujääkide vahelised. Kulutades teenitust rohkem, tuleb vahe säästjalt laenata. Kui riik saab eelarvedefitsiidi katteks laenata kodumaiselt erasektorilt, on lugu lihtsam (kuigi mitte lihtne!). Juhul, kui erasektori kõrge tarbimis- ja investeerimistase säästudel tekkida ei lase, tuleb riigil tervikuna pöörduda välissäästjate poole. Seda on Eesti teinud, kattes kolme viimase aasta jooksul oma vajadusi väliskapitali arvelt 24 miljardi krooni ulatuses. Sel aastal prognoositakse 4-5 miljardi eest "üle" kulutada (jooksevkonto puudujäägi prognoos). See on fakt ja viitab seosele, et jooksevkonto puudujääk sõltub otseselt kodumaiste säästude ja investeeringute vahest.

Riigile tervikuna on jõukohane vaid üks (maksimaalne) tarbimis- ja investeerimistase. Piltlikult on meil üks anum fikseeritud kodumaiste rikkustega (sh säästudega), millest tarbida ja investeerida, ja teine anum väliskapitaliga, mida turud on valmis pakkuma (laenama).

Võib näiteks eeldada, et meid enam ei finantseeritaks, kui jooksevkonto puudujääk on ületanud 15% taseme SKPst. Kui neist anumatest ammutab vaid riik (sh omavalitsused), pole erasektoril sinna asja. Ehk teisisõnu – kui eelarve puudujääk viib maksebilansi puudujäägi taas kõrgustesse, mil välisfinantseerimine kaob, oleme tagasi aastates 1997-98, mil väliskapitali sissevool pidurdus, intressid tõusid ja majanduskasv aeglustus. Ilmselt ei soovi erasektor neid aegu enam tagasi.

Eelmiste aastate suurim makromajanduslik murelaps – jooksevkonto puudujääk – on viimase jooksva aasta jooksul vähenenud just tänu erasektori pingutustele: kui valitsuse tulude-kulude vahe oli 1998. a IV kvartalis paisunud aastaga +1%-lt SKPst -5%-ni, siis erasektoril vähenes see -17% SKPst -0.7 protsendini! Piirates oma nõudlust, võttis erasektor majandustegevuse pidurdumisega raskused (loe: kokkuhoiu) enda kanda. Ja seda ajal, mil järsult muutunud väliskeskkond nõudnuks jätkuvalt valitsussektori kulutuste pidurdamist. Kuid siis tunti juba huvi lähenevate valimiste vastu.

Seega on naiivne loota, et välisfinantseerimise toel saab lõpmatuseni elada. Sest see ei sõltu sellest, kuivõrd tubliks ja targaks me iseennast peame, vaid sellest, mida arvavad rahastajad. Olen nõus Jüri Mõisaga, et pole tähtis, kas välisinvestorite prognoosid või hinnangud on õiged või valed. Seda, kas me Tallinna-Tartu maantee, Muhu silla või Helsinki tunneli ehitamiseks raha saame, otsustavad välisfinantseerijad vaid oma hinnangutele tuginedes. Väidelgem hoopis nendega!

Kodukootud arvamusest sõltumata toimib ka rahvusvahelistel standarditel põhinev statistika. Ühekordselt laekuvat erastamistulu (sh Telekomi) kulutamist käsitletakse seal defitsiidi finantseerimisena ja mitte eelarvetuluna. Ja loomulik on Telekomi rahade kulutamisel üksühene mõju jooksevkonto puudujäägile. Ükskõik, kas kulutada erastamistulud katuste lappimiseks, teede ehituseks või palkadeks.

Kuidas raha peletada

Eesti Pangas ei möödu nädalatki, kui meid ei külastaks välisfinantseerijad, kes Eestisse eelpool loetletud miljardeid on paigutanud. "Millisel moel riik eelarve puudujääki vähendab?", "Millised on abinõud jooksevkonto puudujäägi vähendamiseks?" on küsimused, mille vastu esmajärjekorras huvi tuntakse.

Vastates neile TÜ professori sõnadega (Äripäevas O.Raju: "Jumal tänatud, kui säästueelarvet vastu ei võeta"), peletaksime Eestist ära miljoneid, mis meie majanduskasvu rahastamiseks vaja läheks. Koomilisena tunduks ka Tallinna linnaisade väited, nagu huvitaks investoreid rohkem Tallinna teekate kui riigisektori võlg.

Olemegi ehk napilt kajastanud reitinguagentuuride ja rahvusvaheliste arvamusliidrite hinnanguid Eesti majandusele ja poliitikale.

Olgu siinkohal toodud mõned mõtted. "Eesti reitingut piiravad… välisinvestorite ebastabiilne usaldus majanduse vastu,… kuigi võimud jätkavad ebapopulaarsete, kuid vajalike sammude astumist konservatiivse eelarvepoliitika ja stabiliseerimisreservi loomise kaudu" (reitinguagentuur Standard & Poor’s); "…valitsuse range fiskaapoliitika ja keskpanga rangem pangandusjärelevalve hõlbustasid ka liigkiire majanduskasvu ja välisvõlgade kasvutempo aeglustumist" (Fitch IBCA).

Ehk annavad need ja paljud teised arvamused mõtlemisainet ka igipõlisele diskussioonipartnerile Tiit Vähile, kes viimaste aastate majanduspoliitikat jonnakalt ebaõnnestunud ülejahutamiseks nimetab.

Laenajad on ettevaatlikud

Odavat juurdepääsu välislaenudele ei taga automaatselt ka hetkel madal välisvõla tase. Maailmas ollakse laenamisega ettevaatlikud, eriti pärast mitmeid regionaalseid kriise. Lisaks omatakse head ettekujutust Eesti rahastamisvajadustest lähitulevikus.

Näiteks rahvastiku vananemise tõttu tekkivate aukude täitmiseks pensionisüsteemis – isegi kui me tulevikule käega lüües pensionireformiga algust ei tee. Turu seisukoht võib olla: kui Eesti peab lähitulevikus oma pensioniprobleemidega toime tulemiseks laenama suuri summasid, siis kas ei peaks sellele riigile laenamisse ettevaatlikumalt suhtuma juba täna?

Vahepeal oli tekkimas lootus, et Eesti majanduse stabiliseerumine võiks sel aastal anda võimaluse Eesti riigireitingu – ja sealtkaudu eraettevõtete reitingute – tõstmisele. Kuid nii osa poliitikute kui suurima omavalitsusüksuse Tallinna linnavõimude vastutustundetud plaanid suunavad meid tegevuse pigem olemasolevate reitingute säilitamisele. Kahju.