Euro on uut tüüpi raha
Euro käibeletulekuga kaasnevad muutused nii Euroopa
kui ka muu maailma turgudel on väga põhimõttelist
laadi. Alguse on saanud protsess, mille tähendust võiks
ehk võrrelda paberraha järk-järgulise
kasutuselevõtmisega väärismetallist müntide asemel
17.-19. sajandil.
Kui mõned harvad eküülaadsed erandid välja arvata,
on senini iga vääringut seostatud kindla
väljalaskjariigiga. Nüüd kasutusele tulnud euroraha
puhul seda teha ei saa. Pärast aastani 2002 kestva
üleminekuperioodi lõppu ei jää üheski rahaliidu
liikmesriigis käibele rahvusvaluuta, jääb ainult
"rahvusvaheline" euro. Tunnetuslikud,
õiguslikud – ja ka praktilist laadi probleemid on
niisuguses olukorras vältimatud. Asjahuviline teab, et
Euroliidu riikides on suur osa neist lahendatud aastaid
kestnud ettevalmistusperioodi jooksul. Vähem teatakse
seda, kui palju on euro tuleku eel lühikese ajaga tulnud
uut omandada Eestis, kus alustada sai alles siis, kui
arenenum Euroopa oli omad ettevalmistused juba peaaegu
lõpetanud
Euro ei kaota kõiki probleeme
Oleks väär arvata, et nüüd on euro kasutusele
võetud ja sellega ongi kõik ühisraha probleemid
lahendatud. Euroga kaasnevad omad ohud. Lühidalt
kokkuvõetuna on need järgmised. Ühest küljest
väheneb euro tulekuga küll suuremahuliste
valuutaspekulatsioonide võimalus, teisalt aga suureneb
huvi – seal hulgas ka spekulatiivne huvi –
"mittetavapäraste" valuutade ning neid
valuutasid kasutavate majanduste vastu.
Euro ja eelarve
Euro saab olla vaid sedavõrd tugev, kuivõrd tugev on
eurotsooni kuuluvate riikide majandusjuhtide distsipliin
ja vastutustunne. See tähendab eelkõige (riigi)eelarve
tuludega katmata kulutuste piiramist, mis võib valimiste
eel heldelt lubadusi jagama hajrunud poliitikuile
kõikjal väga raskeks osutuda. Aga tugevat survet
rahaliidu liikmesriikide majanduspoliitilise joone
ühtlustamiseks on tunda muudeski valdkondades. Näitena
võib nimetada sakslaste tungivaid nõudmisi alustada
euroriikide maksupoliitika ühtlustamist.
Paistab, et euro käibeletulekuga on maailma
majandusanalüütikud jälle leidmas uusi huviteemasid.
Ühelt poolt Euroopa Liidus toimuvad protsessid, teisalt
aga hiljutiste Vene ja Brazilia kriiside kogemus, mis
näitas, et mõistliku ja realistliku eelarvepoliitika
puudumisel ei ole abi ei stabiilsest vahetuskursist ega
tõesti hiigelsuurest välisabist, peaksid tagama
(riigi)eelarve temaatika jätkuva püsimise
rahvusvahelise majandusavalikkuse tähelepanu keskmes.
Väikeriigil, kes suuresti sõltub valismajanduslikust
keskkonnast ning kelle majandusliku edenemise seisukohalt
pole kaugeltki ükskõik, "mis teised meist
arvavad", tasuks siit teha enese jaoks üpriski
praktilisi järeldusi.
Euroruum ja erandid
Keskpangani jõudnud tagasiside põhjal tundub praegu,
et Eesti ärimees on euro üllatavalt innukalt omaks
võtnud. Meie üldisemaltki uudendusaldis ärimees on
juba jõudnud kogeda – iga partnerit ei saa siiski
sundida just nimelt eurot vastu võtma . Pilt on ilmselt
mõneti sarnane Soome lahe teisel kaldal valitseva
olukorraga. Kui uskuda Soome majandusväljaandeid, on
põhjanaabrid hädas Rootsi mineva ekspordiga. Rootsi
keskmised ja väikeettevõtted eelistavat euros koostatud
pakkumistele rootsi krooni, smuti olevat probleeme euros
esitatud arvete ja pakkumiste mõistmisega.
On väga hea, et meie ärimehed on valmis euro
kasutamise kogemust otsima. Sest siis, kui Eestist saab
Euroopa Liidu liige, tuleb meil euro kasutuselevõtuga
arvestada niikuinii.
Siinjuures tasub kummutada paar laialt levinud
väärarvamust. Nimelt ei saa euro Eesti krooni asemel
käibesse tulla enne, kui Eestist on saanud euroliidu
liige – vähemasti mitte sel kujul, mis võimaldaks
Eestil kasutada kõiki rahaliidu eeliseid. Ka siis, kui
Eesti on EL liikmeks saanud, et saa ta koheselt
apelleerida kohale rahaliidus. Rahaliidu liikmeks
saamiseks on ette nähtud ooteaeg. Ja veel – kui Eesti
tahab Euroopa Liidu liikmeks saada, ei ole tal võimalik
läbirääkimistel öelda, et vabandage, tahame küll
euroliitu, aga rahaliitu astuda ei soovi. Rahaliitu
kuulumine on ette nähtud baaslepingutega, millega
kaasaegne Euroopa Liit on moodustatud. Teades, kui
vaevaliselt ja pikaldaselt need lepingud on sündinud, on
väga ebatõenäoline, et neid Eesti liikmeksvõtmise
nimel ümber tegema hakataks. Erandliku õiguse rahaliitu
soovi korral mitte astuda on saanud vaid paar riiki
(Inglismaa, Taani), kes olid Maastrichti leppe koostamise
ajal juba Euroopa Liidu Liikmed ning said enesele välja
kaubeldud erandid lisaprotokollidena nii-öelda
lepingusse sisse kirjutada.
Mis see kõik "tavalisele inimesele" korda
läheb?
Praegu maksab pudel Coca- Colat Belgias peaaegu kaks
korda nii palju kui Prantsusmaal. Ka paljude teiste
kaupade, näiteks filmirulli hinnad kõiguvad riigiti
väga suures ulatuses. Euro kasutuselevõtt tähendab muu
hulgas kadu sellistele hinnaerinevustele. Rahvusvahelise
audiitorfirma KPMG värsketest uuringuandmetest selgub,
et kaks kolmandikku Euroopa suurfirmasid rakendab oma
toodetud kaupadele ja teenustele erinevates Euroopa
riikides erinevaid hindu. Madalaima ja kõrgeima hinna
vahe on keskmiselt 57%. Nendestsamadest firmadest 86%
arvab, et euro tulekuga hakkavad hinnavahed vähenema –
ning seejuures hindade üldise alanemise, mitte aga
hinnatõusu suunas.
Euro tulekuga saab tavainimene paremad võimalused
hindade võrdlemiseks. Toodete ja teenuste hinnasiltidel,
pakkumistes ja mujal tuleb hinnad näidata paralleelselt
nii rahvusvaluutas kui euros. Parem teave võimaldab
tarbijaorganisatsioonidel end tõhusamalt maksma panna.
Eurotsoon tähendab fikseeritud vahetuskursse,
Eurokomisjoni tungivat soovitust loobuda eurovaluutade
omavahelisel konverteerimisel teenustasu võtmisest, ning
siit tulenevat konverteerimiskulude ning
riskikindlustuskulude vähenemist. Eurotsoon tähendab
eelarvedistsipliini ja inflatsiooni ohjamist. Eurotsoon
tähendab (tõenäoliselt allapoole suunas) ühtlustuvaid
laenuintresse; eurotsoon tähendab uut reservvaluutat,
eurotsoon tähendab üht maailma suurimat ja
ostujõulisemat turgu, mis meelitab ligi investeeringuid
väljastpoolt. Nendele eeldustele tuginedes võib oodata
majanduse kasvu – ja siit tulenevat tarbimise kasvu.
See kõik tuleb. Ent senini, ühisraha käibeloleku
esimese kolme nädalaga ei ole nn. tavaline inimene
eurost ei suuremaid probleeme ega suuremat kasu
tunnetanud. Ka rahaliidu liikmesriikides saab euro suure
osa elanike jaoks "tõsiasjaks" alles 1.
Jaanuarist 2002, mil tulevad käibele euro pangatähed ja
mündid. Senini käibib euro arverahana – seega, euro
pangaarve saab avada ning eurohoiuse samuti. 11 Euroopa
Liidu riigi üleminek eurole ei takistal Eestit
jätkamast senist valuutakomiteel ja fikseeritud
vahetuskursil põhinevat rahapoliitikat. Võib arvata, et
paljud ei ole tähelegi pannud, et tegelikult on Eesti
krooni vahetuskurss selle aasta algusest kahekorselt
fikseeritud. On jäänud senine fikseeritud kurss Saksa
marga suhtes 1 Saksa mark=8 Eesti krooni; lisandunud on
fikseeritud kurss euro suhtes 1euro =15,6466 Eesti
krooni.
Eesti kroon püsib käibes veel pikki aastaid. Ent
ilmselt ei jää tulemata ka aeg, mil meil on otstarbekam
oma rahvusvaluutast loobuda. See hetk saab kindlasti
olema valus. Rahvusvaluuta on pea kõikides riikides osa
rahvuslikust identiteedist ning sellest hoiab kinni nii
sakslane, prantslane kui eestlane. Euroliidu
liikmesmaades on leitud, et ühtsesse rahasüsteemi
kuuluvalt ühtselt suurelt majandusruumilt loodetava
majandusliku kasu nimel võib mõnd viimase paarisaja
aastaga kinnistunud rahvusliku identiteedi elementi
muuta. Eriti kui vastutasuks saadakse
konkurentsivõmelisem majandus, väiksem tööpuudus ning
kõrgem elatustase.
