Eesti Panga tähtsus ei vähene, vaid suureneb

Eesti euroliitu astumise võimalus on asunud teooria tasandilt argielu mõjutama. Seetõttu on esile kerkinud huvitavaid mõtteid Eesti Panga tulevasest rollist. Arutelu vääristamiseks on saabunud aeg pakkuda ka teadmisi sellest, kuidas juhitakse rahasüsteemi riikides, mis on juba euroliidu liikmed.

Keskpangata eurotsoonis olla ei saa – näiteks Luksemburgis loodi keskpank alles 1998. aastal nimelt Euroopa keskpankade süsteemis osalemiseks, sest ta oli ainus Euroopa Liidu riik, kus varem oma keskpanka polnud. Viimase aastaaruande andmetel töötab Luksemburgi keskpangas 211 inimest, 80 vähem kui Eesti Pangas.

Eesti Panga tänaseid ülesandeid võib julgesti võrrelda tüüpilise eurotsooni liikmepanga omadega. Siia kuulub sularaha emiteerimine ja raharingluse juhtimine, maksesüsteemi arendamine ja haldamine, välisreservide hoidmine, krediidiasutuste järelevalve ja loomulikult rahapoliitika kujundamine.

Kuigi teistel põhjustel kui tüüpilisel eurotsooni keskpangal, tuleb ka Eesti Pangal (valuutakomiteest tulenevate teadlike kitsenduste tõttu) jälgida oma rahapoliitika kujundamisel piiranguid. Eurotsooniga ühinedes jääb neid piiranguid võib-olla isegi vähemaks kui praegu. Üks on aga kindel: ajaks, mil meil avaneb võimalus osaleda kogu euroruumi puudutavate otsuste tegemisel, peab tõusma meie analüüsi ja oskuste maht ning tase.

Väikeste riikide keskpankade rahvusvaheline mõju kasvab

Vaatame näiteks avaturutehinguid – keskpankade tegevust täiendava raha ringlusse paiskamiseks või kokkukorjamiseks – , mida tehakse enamasti väärtpaberite ostu-müügi, repotehingute vms vormis. Nendega seoses räägitakse euroliidus palju baasintressimäärast, diskontomäärast ja muudest samalaadsetest intressimääradest. Eestis neid praegu ei tunta, sest valuutakomiteel põhinev rahapoliitika seda laadi operatsioone ei nõua. Eurotsoonis osalemiseks tuleb Eesti keskpankuritel seetõttu täiendavaid oskusi omandada. Täiendavate töötajate juurdevõtmiseks lisaks olemasolevale 290 inimesele praegustes oludes aga võimalusi ei ole.

Eurosüsteemiga ühinenud keskpankade ülesanded ja tööjaotuse määrab Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga (EKP) põhikiri. Selle põhikirja kohaselt on EKP omanikud liikmesriikide keskpangad. Iga keskpanga osalus EKP kapitalis määratakse vastavalt sisemajanduse kogutoodangule ja rahvaarvule.

Osaluse arvutamise alusele vaatamata kasvab väikeste riikide keskpankade rahvusvaheline mõju eurosüsteemiga liitudes. Lisaks rahvuslike keskpanga presidentide koostööle EKP nõukogus osalevad liikmesriikide keskpankade spetsialistid EKP igapäevases töös.

Seega langetab EKP rahapoliitilisi otsuseid ja viib need ellu liikmesriikide keskpankade vahendusel. Viimane vahetab oma rahapoliitika kujundaja kitsalt rahvusliku rolli osalemise vastu Euroopa Liidu ühisotsuste langetamisel. Poliitika elluviija roll Eesti Panga jaoks säilib ja suureneb.

Keskpanga ja valitsuse vastasseis on loomulik

Aga keskpankadel on loomulikult ka muid olulisi ülesandeid. Näiteks haldavad nad nii oma kui ka Euroopa Keskpanga välisreserve ja teevad tehinguid valuutaturul. Liikmesriikide keskpangad täidavad kõiki tavapärasele keskpangale omaseid maksesüsteemide, sularaha emissiooni ja statistika kogumisega seotud ülesandeid. Eurosüsteemi liikmesriikide keskpangad võivad täita ka ülesandeid, mis tulenevad rahvuslikust seadusandlusest. Siin on olulisemaks finantssektori järelevalve, mis on liikmesmaade korraldada ja mida paljudes maades teostavad keskpangad.

Eesti Pank täidab talle tänapäevase keskpangana ühiskonnas usaldatud rolli hästi ja euroopalikult. Üks märk sellest on – nii ootamatu kui see esmapilgul ei tundu – aeg-ajalt esilekerkivad erimeelsused, mida meil on olnud eranditult kõigi valitsustega. Keskpank peab kõrvalt saadud rahapoliitilistele näpunäidetele vaatamata keskenduma täielikult oma pikaajalisele põhiülesandele – hinnastabiilsuse tagamisele.

Keskpanga ja valitsuse vastandumine on teadlikult EL-i alusdokumentidesse sisse kirjutatud. Nii on saavutatakse majanduse kui terviku seisukohalt optimaalne tulemus. Nüüdisaegne majandusteaduslik mõte pole seni suutnud pakkuda välja paremat mehhanismi stabiilsete hindade ja pikemat aega jätkuva majanduskasvu tagamiseks.