JA EURO TULEB…

Eestis pole ükski poliitiline jõud euro kasutuselevõtu ideed vaidlustanud.

VAHUR KRAFT, Eesti Panga president

Pea sama kindlalt kui tuntud romaani pealkirjas väidetakse, et päike tõuseb (milles me iga päev veendume), võivad eestimaalased kindlad olla, et ükskord tuleb euro niikuinii. Muidugi juhul, kui eestimaalased otsustavad, et riik saab Euroopa Liidu liikmeks.

Heameelt teeb tõsiasi, et Eestis pole ükski poliitiline jõud ega majandusringkond euro kasutuselevõtu ideed vaidlustanud. Lahtiseks jääb vaid ajaline piir ja osaliselt teostuse valik, mille ümber üha enam diskuteeritakse, kuigi sageli kitsas sfääris ja põhiküsimusi unustades. Et Euroopa majandus- ja rahaliiduga (EMU) liitumine mõjutab kogu riiki pikas perspektiivis, siis mida enam on sisulisi vaidlusi nii Eestis kui ka väljaspool, seda parem.

Hea juhus

Esitaksin Eesti Panga põhiseisukohad. Põhjus, miks keskpank on veendunud euro-tsooniga liitumise pooldaja, on lihtne. Eesti rahapoliitika põhieesmärk on pikaajalise hinnastabiilsuse saavutamine ja säilitamine, et tagada majanduse jätkuv areng. See on rahapoliitika lõppeesmärk ka euro-tsoonis. Lisaks on Eesti-suguse avatud majandusega väikeriigi puhul hinnastabiilsus igal juhul seotud vahetuskursi stabiilsusega, mille positiivsust näitab senine praktika ehk krooni seotus Saksa margaga.

Seega on euro-tsooni minek Eestile unikaalne võimalus tagada majandus- ja rahapoliitika põhieesmärkide täitmine pika ajaperioodi jooksul ja efektiivselt. Eesti Pank ei ole ega saa olla euro-vastane. Vastupidi – nii head ajaloolist juhust ei tohi kasutamata jätta. Siit tuleneb otseselt veelgi laiem poliitiline järeldus: Eesti Panga hinnangul on ühinemine ELiga ja sealtkaudu osalemine majandus- ja rahaliidus Eestile kasulik ja otstarbekas. See ühinemine ei saa ega tohi samas olla ainult formaalne seaduste ühildamine ja formaalsete normatiivide täitmine, vaid ühiskond tervikuna peab muutustega kaasa minema.

Aeg-ajalt kostvatest väidetest, nagu kardaks Eesti Pank euro tulekut, kuna keskpanga tähtsus väheneks, pole ammu midagi rumalamat kuulnud. Selleks, et asja tegeliku olemust mõista, tasuks heita pilk Euroopa keskpankade süsteemi struktuurile ja selle erinevate osade, sh rahvuslike keskpankade ülesannetele.

Kui Eesti ikka on võimeline ELiga ühinema, on avatud loomulik, kolmeetapiline tee EMUsse. Seda näebki Eesti Pank strateegilise valikuna ja püsib lootus, et rahaliiduga ühinemist näeb samamoodi ka valitsus (on seda ametlikult deklareerinud). See tähendab, et pärast ELi liikmeks saamist osaleb Eesti alguses EMU majanduspoliitika ühistes koordineerimisprotseduurides ning seejärel täidab kahe aasta jooksul vahetuskursimehhanismi tingimusi. Ja loomulikult pole euro-tsooniga liitumine võimalik ilma Eesti ulatusliku nominaalse ja tegeliku ühildumiseta ELiga.

Just siit tuleneb kõiki huvitav ajaperspektiiv – millal euro Eestis kasutusele tuleb. Kuna me lähtume loomulikust arengust, ei tule see enne aastat 2005, arvestusega, et ELi liikmeks saadakse plaanitud 2003. aastal.

Eestis ja välisajakirjanduses kõlavad üleskutsed kiirest ja ühepoolsest euroseerimisest pole Eesti Panga hinnangul praegu teostatavad, kuna riske kaaludes jäävad võimalikud eelised määramatuse varju. Ühepoolse euroseerimise plusse nähakse eeskätt võimalikus intressitaseme alanemises (tänu devalvatsiooniriski kadumisele), majanduse läbipaistvuse kasvus, konventeerimiskulude kadumises ja sammus, mis paneb maailma taas Eestist rääkima.

On kindel, et euroseerimine pole lahendus peamiste makroriskide seisukohalt. Ja kuna intresside alanemine sõltub eeskätt välisilma arvamusest, võib tulemus olla vastupidine. Sest devalveerimisrisk tuleneb riigiriskist, mitte vastupidi, ja isegi euro kasutuselevõtt ei päästa riigi tehtavate ebaadekvaatsete majanduspoliitiliste otsuste ohust. Konventeerimiskulusid on aga Eesti kaubanduspartnereid ja valuutaregulatsiooni arvestades juba praegu võimalik vähendada.

Valmidus rahaliiduks

Euro-tsoonis käsitatakse rahapoliitikat ühishuvina, mida omavahel kooskõlastatakse. Seda ei taha kiire euroseerimise toetajad tunnistada. Kui Eesti euro enneaegselt ja ühepoolselt kasutusele võtab, arvestamata kõikide rahaliidu liikmete arvamusega, pole meil pikka pidu. Meenutaksin siinjuures, et ka 1992. aastal enne rahareformi läbiviimist sai Eesti Pank küsimusele krooni ja Saksa marga sidumisest küll formaalse, aga positiivse vastuse Saksa Liidupangalt.

Kindlasti ei ole nõusoleku saamisel probleemiks eurobürokraatide vastuseis edumeelsetele ideedele. Vastupidi – ühepoolse sammuga näitame, et Eestis pole euro-tsooni ideed mõistetudki. Maastrichti kriteeriumid ei ole formaalsed numbrid, vaid kokkulepitud mõõt hindamaks majandus- ja rahapoliitilise ühishuvi järgimist liikmesmaades. Kui me isegi sellest aru ei taha saada, siis ei ole me Eestile euroseerimisest palju enam kasu toovaks rahaliiduks ilmselt valmis.

Eelöeldu ei tähenda kaugeltki seda, et paari aasta pärast ei või just euroseerimine saada võimaluseks, mille kaudu Eesti saab Euroopa majandus- ja rahaliidu täisliikmeks. Seda aga vaid juhul, kui on saavutatud üldine kokkulepe ning riskid Eesti jaoks vähenenud miinimumini.

Milline on Eesti rahapoliitika euroliiduga ühinemiseni. Eesti pragune rahapoliitiline valik – fikseeritud kursiga valuutakomitee süsteem – on kooskõlas enne euro-tsooniga ühinemist nõutava vahetuskursi stabiilsuse nõuetega ning ka vahetuskursside mitmekesisuse lubatavusega kuni ühinemiseni.

Tegelikkuses on Eesti valuutakomitee kasutamise tõttu juba harjunud rahaliidu tingimustega, kus rahapoliitikat käsitatakse ühise huvina ning antakse endale aru, et majanduse ette kerkivaid probleeme pole võimalik lahendada vahetuskursi- ja rahapoliitika abil. Eesti jaoks on avatud ja me ise oleme soovinud käia loomulikku teed EMUsse. Seetõttu puudub vajadus ennetavateks sammudeks, mis pole ei majanduslikult ega poliitiliselt põhjendatud.

Lõpetuseks tahaksin soovida kõigile kannatust ja tugevat töötahet, et mõne aasta pärast oleksime Euroopa täieõiguslik ühisrahamaa. Euro ei ole eesmärk omaette, vaid vahend Eesti edaspidise kiire arengu kindlustamiseks.