| Avaleht » Publikatsioonid » Seeriate kaupa » Majanduspoliitilised artiklid » Varasemad » 2005 » Kas Hansapank on nüüd surnud? |
|
|
Kas Hansapank on nüüd surnud?Vahur Kraft Kas meie rahvusliku panganduse lipulaevaks peetud Hansapank on nüüd surnud? Kindlasti mitte. Kas Hansapank muutub? Mingil määral kindlasti. Aga veel olulisem kui ühe panga – olgugi et suure – omanikeringi ja juhtkonna muutus on Eesti jaoks küsimus, kuidas mõjutab toimunu meie finantssektorit tervikuna. Euroopa killustunud finantsturgude lõimumine on vältimatu – juhtub see siis veidi varem või hiljem. Kui killustatus jätkub, muutuvad Euroopa finantsvahendajad üleilmses konkurentsivõitluses autsaideriteks. Põhja- ja Baltimaad kuuluvad tänapäevase finantssektori arendamisel Euroopa suunanäitajate hulka. Kogu Läänemere regiooni katva võrgustiku loomisel tegid otsa lahti Rootsi Nordbanken ja Soome Merita pank oma liitumisega. Järgnenud on Põhja- ja Baltimaade väärtpaberibörside lõimumine OMX-i egiidi all, mis omab ja opereerib lisaks Tallinna Börsile ka börse Taanis, Rootsis, Soomes, Lätis ja Leedus. Oma pangavõrgu on loonud ka SEB. Samalaadseid näiteid leiab mujaltki. Euroopa finantsasutuste koduturg on varasemast laiem ja see kajastub ka finantsettevõtete suuruse kasvus. Piiriüleste finantsteenuste kasutamine laieneb. Eesti panganduskeskkond tegi 2004. aastal läbi olulise muutuse – võeti kasutusele EL-i ühtse tegevuslitsentsi põhimõte. Nüüdseks on finantsinspektsioonile esitatud juba enam kui 40 sooviavaldust piiriüleste pangateenuste osutamiseks. Just sellises taustsüsteemis tulebki hinnata Hansapanga vähemusaktsionäridele tehtud ülevõtmispakkumist. Muutub konservatiivsemaks Finantsstabiilsuse seisukohast on oluline, et panga riskiprofiil võib muutuda. Nagu Swedbanki juhid kinnitavad, on emapanga valmisolek aidata raskustesse sattunud tütarpanka 100-protsendilise osaluse puhul suurem. Arvestades seda, et Hansapanga emapank Swedbank on Rootsi pangandusturul tuntud oma konservatiivsuse poolest (siin ei tohi unustada ka kogemusi Skandinaavia kunagistest pangakriisidest), võib eeldada, et Hansapank muutub vähem agressiivseks ja väheneb ka orienteeritus tarbimislaenudele. Kuid kas mõne juhtkonnaliikme lahkumise järel ametisse jäävad ja asemele tulevad uued juhid, sealhulgas ka keskastmejuhid, on piisavalt motiveeritud ja valmis tagama panga edasist arengut? Viimastest uudistest võib lugeda välja, et see on nii. Riske tuleb hajutada Hansapanga aktsia oli siiani meie turul enim kaubeldav väärtpaber. Tegemist oli tüüpilise “tärkava turu” aktsiaga, mille riskitaseme viisid investorite silmis suhteliselt madalale usaldusväärne omanik ning Eesti selgelt väljaöeldud kavatsus võimalikult kiiresti euroalaga liituda (mis annab märku stabiilsusetaotlusest riiklikul tasandil). Ilma nende mõjuriteta oleks selle aktsia hinnaliikumine ilmselt olnud mõnevõrra teistsugune. Jätkusuutliku väärtpaberituru areng ei tohi ja ei saa siiski sõltuda ühest kaubeldavast instrumendist. Pärast Aasia kriisi 1997. aastal ei ole Tallinna väärtpaberibörsile lisandunud ühtegi uut aktsiat. Aktsiaturg on ometi olemas selleks, et pakkuda ettevõtetele võimalust kaasata täiendavaid finantsvahendeid – ent miks ei ole seda viimase kaheksa aasta jooksul kordagi kasutatud? See on omaniku otsus. Temale on tähtis, et turg, kus ta oma ettevõtte aktsiad noteerib, oleks piisavalt sügav ja jätkusuutlik. Kas selline turg saaks olla 1,3 miljoni elanikuga riigis? Kui kaubeldavate väärtpaberite nimistu on liiga lühike, ei saa investor oma portfelli riske parimagi tahtmise juures ainuüksi koduturul hajutada ning tal tuleb soetada ka välismaiseid väärtpabereid. Tegelikult on seda teinud suur osa eestlastest – kõik need, kes säästavad II samba pensionifondi. Meie säästud suurenevad, kuigi ehk mitte nii kiiresti nagu sooviksime, ja kogu raha riskivabalt Eestisse paigutada poleks kuidagi võimalik. Tõhusalt toimiva väärtpaberituruna saab Tallinna börsi tulevikuks olla üksnes võimalikult ulatuslik lõimumine ühtse Põhja- ja Baltimaade ning hiljem ka üleeuroopalise väärtpaberituru infrastruktuuriga. Nii saab emitent pakkuda oma väärtpaberit suuremale hulgale investoritele – ja investoril on ligipääs suuremale hulgale väärtpaberitele. Ja veel – uuringute andmetele tõstaks Euroopa Liidu aktsia- ja võlakirjaturgude täielik lõimumine EL-i (ja seeläbi ka EL-i liikmesmaa Eesti) SKP-d vähemasti ühe protsendipunkti võrra. Eesti huvides on Euroopa finantsturu lõimumist kõigiti toetada. Regionaalne koostöö on Euroopa majanduse jaoks äärmiselt oluline tulevikustrateegia. Mida võidab tavaklient? |