Uued tondijutud täiskasvanuile

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Eestlane on alalhoidlik ja võtab hirmutusi tihtilugu tõsisemalt, kui tegelikult vaja. Seda on ka varmalt ära kasutatud. Mäletame selgelt, milliseid musti stsenaariume visandati Euroopa Liidu eelsetes debattides ning milliste hinnatõusudega hirmutati meid liitumise eel. Nüüd, aasta-poolteist hiljem peame nentima, et hirmutamise ainsaks tulemuseks oli asjatu stress ning see, et nii mõnigi varus “mustadeks päevadeks” kraami, mida ta tegelikult ei vaja.

Hirm konkurentsi pärast
Üheks hirmutajate lemmikteemaks oli suur konkurents Euroopa Liidu sees, mis ei jäta arenguruumi meie eksportijatele ning põhjustab kokkuvõttes töötuse suurenemist ja üldise elatustaseme langust. Nüüd näeme hoopis kaubavahetuse hoogustumist ning liitumise järel on kaubaekspordi kasvutempo kiirenenud umbes 10 protsendilt 2003. aastal üle 18 protsendi mais-detsembris 2004.

Kaupade väljaveo kiire kasv tähendab ka hõive kasvu ja töötuse vähenemist. Eelmise aasta lõpuks alanes töötus 8,5 protsendini, mis on vaid 0,5 protsendipunkti võrra suurem kui “vanas” Euroopa Liidus keskmiselt.

Seni on majanduse kasv põhinenud nii uute töötajate kui ka täiendava kapitali kaasamisel. Ei saa välistada, et juba lähiajal oleme olukorras, kus kõik soovijad on töö leidnud ning majanduse areng hakkab tuginema olemasolevate töötajate paremale ärakasutamisele ja kapitali juurdekasvule. Näiteks Hiiumaal, Läänemaal, Saaremaal ja Tartumaal on töötuse määr langenud 4-6 protsendini ja võib küsida, kas seal enam ongi alanemisruumi.

Euro toob hinnatõusu?
Eesti võtab lähiaastatel kasutusele Euroopa ühisraha euro ning juba praegu levib avalikkuses uus hirm, et see toob kaasa suure hinnatõusu. Eestlaste eurole üleminekuga kaasnevas hinnatõusukartuses ei ole midagi erandlikku – sama hoiak valitseb ka teistes uutes ELi liikmesmaades ning valitses enne eurole üleminekut praegustes vanades euroala riikides. Millest sellise hirmu levik, kui statistika näitab, et euroala riikides ei toimunud pärast ühisraha kasutusele võtmist mingisugust erakordset inflatsiooni kiirenemist?

Üks põhjus on see, et enne ühisraha kasutuselevõtmist 2002. aastal levisid Euroopa meedias arvamused, et kaupmehed kasutavad vääringumuutust ära ja tõstavad järsult kaupade hindu. Kuigi kaupmehed käitusid üldjoontes ausalt ning üldist hinnatõusu ei toimunud, jäi see hirm inimestes elama ning igasugust loomulikku hinnamuutust tunnetati teravamalt.

Lumepalliefekt
Euroopas võrsunud hirmulood ja linnalegendid mõjutavad nüüd uusi eurole üleminejaid. Nii on minulegi räägitud lugusid, et Itaalias tõusid hinnad päevapealt kahekordseks. See ei saa olla tõsi, sest põhjust, miks hinnad peaksid eurole üleminekul tõusma, pole.

Teoreetiliselt võib seda tüüpi rahavahetuse puhul tekkida küll ajutine hinnasurve, kuid pikemas perspektiivis ei ole hinnataseme tõusuks alust. On vaid ajutised kulutused, mis on seotud näiteks uute hindade kujundamise ja hinnasiltide asendamisega (nn menüükulud), töötajate koolitusega, mitmes valuutas arveldamisega paralleelkäibe perioodil ning vajadusel ka uue tarkvara soetamisega.

Põhjus, miks inimesed tunnetasid hinnatõusu suuremana, oli eelkõige psühholoogiline. Rahvusvaheline meedia oli valvas raporteerima üksikute hindade kasvust, mis võimendas arvamust, et kõik hinnad on tõusnud – ja seda nimelt euro kasutuselevõtu tõttu. Sellest, et paljud hinnad langesid, ei kirjutatud. Tekkis omalaadne lumepalliefekt, kus avalikkusse söödetud hinnatõusuhirm kuhjus ning inimene tunnetas üksikute hindade muutust teravamalt, kui ta tegi seda varem.

Vaidlused, kas eurosularaha käibeletulek tõi kaasa olulise hinnatõusu või mitte, on tihtilugu põhjustatud sellest, et ühed räägivad üksikute toodete hindadest, teised jälle hindade üldisest tasemest.

Inflatsioon loomulik
Inflatsioon on loomulik majandusprotsess. Uuringute põhjal muutub iga kuu keskmiselt 9 protsenti hindadest, sh 7 protsenti hindadest tõuseb. Seega on normaalne, et ka jaanuaris 2007 kasvavad mõnede igapäevakaupade hinnad. Nendel hinnamuutustel pole aga enamikul juhtudel seost uue vääringu kasutuselevõtmisega.

Euroala kogemus näitab, et hinnatõusu tunnetati suuremana riikides, kus elanikke oli euro-sularaha käibeletulekust vähem informeeritud. Soomes, kus 75% elanikkonnast leidis, et neid teavitati piisavalt, oli tunnetuslik inflatsioon kõige väiksem. Kreekas, kus kõigest 42% inimestest leidis, et neid teavitati piisavalt, oli tunnetatav inflatsioon kõige kõrgem.

Hinnatõusumehhanisme ja hinnatõusu tajumist puudutavat teavitamist ja harimist tuleb Eestis lähiaastatel üsna tõsiselt võtta. Kindlasti alustavad sellealast teavitamist ühisraha projektiga tegelevad ametkonnad, kuid oluline roll on ka meedial. Loodan, et inimesed ei võta värvikaid hinnatõusulugusid liiga tõsiselt, kuna tõenäoliselt on nendes juttudes rohkem emotsioone kui tõde.