Alampalga tõstmine suurendab töötust

Marit Hinnosaar
Eesti Panga majandusuuringute osakonna analüütik
Tairi Rõõm
Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna juhtivspetsialist

Nagu enamikus ELiga liituvais riikides, on ka Eestis viimaseil aastail alampalka märgatavalt tõstetud. Kui 1997. aastal moodustas alampalk 23,6 protsenti keskmisest palgast, siis eelmisel aastal oli see 30,1 ning käesolevaks aastaks on prognoositud 33,5 protsenti. Alampalga kiire tõus keskmise palga suhtes jätkub tõenäoliselt ka lähiaastatel. Põhjuseks ametiühingute ja tööandjate esindajate pikaajaline kokkulepe, mille kohaselt alampalka järk-järgult suurendatakse, kuni see moodustab 2008. aastaks 41 protsenti keskmisest palgast.

Ettevõtete tööjõukulud kasvavad
Alampalga tõstmise eesmärk on vähendada palkade ebavõrdsust ja allpool vaesuspiiri elavate leibkondade osakaalu. Samas aga tuleb alampalka tõstes arvesse võtta, et selle tagajärjel võivad osad töötajad töö kaotada.

Kui alampalka tõstetakse, siis suurenevad ettevõtete tööjõukulud. Kompenseerimaks tööjõukulude kasvu, on tööandjad sunnitud töötajaid vallandama, et konkurentsis püsida. Tulemuseks on see, et osale töötajatest, kelle heaolu parandamiseks alampalka tõstetakse, tehakse sellega hoopis karuteene.

Alampalk moonutab tööturgu
Kuna alampalga tõstmise mõju töötajate heaolule ei ole sugugi üheselt positiivne, tekib küsimus, kas selline tõstmine, mis peaks eelkõige olema vaesuse vähendamisele suunatud meede, täidab oma eesmärki. Leidmaks sellele küsimusele vastust, viisid käesoleva artikli autorid läbi uuringu, et hinnata alampalga suurenemise mõju Eesti tööturule 1990. aastate teisel poolel.

Uuringu tulemusel leiti, et alampalga tõus vähendas nende töötajate hõivet, kelle palkasid pidid tööandjad tõstma, kui alampalk suurenes. Sellised töötajad moodustasid 1990. aastate teisel poolel keskeltläbi viis protsenti töötajaskonnast. Kõigi teiste palgagruppide hõivele (kaasa arvatud need töötajad, kelle töötasud jäid alampalgast madalamaks) alampalga tõstmine statistiliselt olulist mõju ei avaldanud.

Lisaks sellele selgus uuringust, et vaatamata kiirele alampalga tõusule tasustamise ebavõrdsus 1990. aastate teisel poolel ei vähenenud.

Uuringu tulemused olid ootuspärased, võttes arvesse, et Eestis on olukord tööturul pingeline eelkõige madalapalgaliste töötajate jaoks. Statistikaameti andmete kohaselt ületas põhiharidusega elanikkonna seas – st nende töötajate seas, kes traditsiooniliselt kandideerivad madalapalgalistele kohtadele – tööpuuduse määr eelmisel aastal 20 protsenti. Samas oli kõrgharidusega töötajate hulgas tööpuuduse määr ligi neli korda madalam.

Sellele, et alampalk Eesti tööturgu moonutab, viitab ka asjaolu, et vastavalt Eesti tööjõu-uuringu andmetele oleks osa töötutest nõus tööle asuma alampalgast väiksema tasu eest. Kui alampalk oleks juba 2001. aastal moodustanud 41 protsenti keskmisest palgast, siis oleks tervelt kolmandik töötuist olnud nõus sellest madalama palga eest tööle minema.

See, et alampalga tõusu tagajärjel küll madalapalgaliste töötajate hõive vähenes, samas aga nende palgad ei kasvanud kiiremini kui teistes sektorites, annab alust arvata, et vaesuse vähendajana on alampalk olnud ebaefektiivne meede.

Tootlikkus peab suurenema
Arvesse võttes, et alampalk peaks ka lähiaastatel samas tempos suurenema kui siiani, tekib mitu küsimust.

Esiteks, kuidas vähendada sellega kaasnevat negatiivset mõju hõivele, st millised meetmed aitaksid suurendada palgaskaala alumise osa töötajate tootlikkust?

Teiseks, kuidas tagada madalapalgaliste töötajate õiglasem tasustamine, ilma et sellega kaasneks nõudluse vähenemist nende tööjõu järele?

Efektiivsed majanduspoliitilised vahendid, mis aitaksid tootlikkust tõsta, peaksid olema suunatud inimkapitali suurendamisele. Inimkapital suureneb tööstaazhi kasvu ja haridustaseme tõusu läbi.

Näiteks aitaksid tootlikkust tõsta aktiivsed tööturupoliitika meetmed, mis suurendaksid tööotsingute tõhusust, ning madala haridustasemega töötajate koolituse toetamine. Kui tööturg on efektiivne, siis kaasneb tootlikkuse suurenemisega palgatõus.

Kui eesmärgiks on vähendada vaesust, see tähendab suurendada töötasusid palgaskaala alumises osas, ilma et sellega kaasneks madalapalgaliste töötajate hõive vähenemine, siis selleks on kõige efektiivsem vahend vähendada madalapalgaliste töötajate maksukoormust.

Kavandatav tulumaksureform, mille käigus järgneva kolme aasta jooksul suurendatakse maksuvaba miinimumi 2000 kroonini kuus ning samaaegselt vähendatakse tulumaksu määra, seda rolli ka täidab. Eeskätt väheneb madalapalgaliste maksukoormus tulumaksuvaba miinimumi tõstmise tõttu.

Maksukoormuse vähendamise eelis võrreldes alampalga tõstmisega on see, et töötajaile tagatakse suurem palk, samas aga ei põhjusta palgatõus ettevõtete tööjõukulude kasvu. Selle poliitilise meetme miinuseks tuleb lugeda aga seda, et palgatõus jääb riigi, mitte ettevõtete kanda, mistõttu suureneb oht riigieelarve tasakaalule.

Maksureform tagaks palgatõusu
Sellisel juhul, kui keskmine brutopalk kasvab järgmise kolme aasta jooksul viis protsenti aastas ning tulumaksureform praegu plaanitaval kujul ellu viiakse, siis suureneb maksukoormuse vähenemise tagajärjel alampalga saajate netopalk 29 protsenti.

Kui lisaks tulumaksureformile tõstetakse ka alampalka keskmise palga suhtes, siis annavad mõlemad reformid kokku madalapalgalistele palgalisa 44 protsenti.

Kuna plaanitav tulumaksureform tagab ka ilma alampalka tõstmata madalapalgalistele märgatava palgatõusu, võiks kaaluda alampalga tõstmise edasilükkamist.

Eesti rahvastiku kiiret vananemist arvesse võttes tuleks senisest enam tähelepanu pöörata poliitilistele meetmetele, mis aitavad hõivet suurendada, ning vältida meetmete rakendamist, mille tagajärjel hõive väheneb.