“Euroga või eurota: Eesti aastal 2010”

Andres Lipstok
Eesti Panga president

Tere päevast, lugupeetud daamid ja härrad

Tänan teid, et leidsite sel kiirel ajal paar vaba tundi, et mõelda Euroopa Liidu, euro ja Eesti majanduspoliitika küsimustele. Tänase töise seminariga tähistame ka Eesti krooni 14. aastapäeva. Nagu asepresident Sutt oma avasõnades mainis, on meil plaanis korraldada tänavu veel mõned arupidamised Euroopa Liidu ja euro üle ning seda erinevatest vaatenurkadest. Seega loodan, et meie tänane arutelu euro ja Euroopaga seotud küsimuste üle ei jää viimaseks sel aastal.

Tahaksin oma sõnavõtus esitada mõned tähelepanekud euroala laienemise kohta Eesti Panga seisukohast. Euro kui Euroopa ühisraha on lahutamatult seotud Euroopa Liidu põhialuste ja väljavaadetega. Seetõttu räägin esmalt ühest konkreetsest tegurist, mis mõjutab meie ühise Euroopa kujunemist ning jätkan siis euro teemaga.

President Lennart Meri ütles ühes 1991. aastal peetud kõnes, et Euroopa ei ole mitte maailmajagu, vaid “programm”, “filosoofiline, eetiline, poliitiline, majanduslik programm”. Ta kirjeldas Euroopat kui protsessi, millel on küll oma algus, kindel suund ja kiirus, kuid lõpp-punkt puudub. Ja presidendil oli muidugi õigus. Oma põhiolemuselt on Euroopa protsess läbi ajaloo kulgenud üksikult üldisele, eraldatuselt ühinemisele, eelmiselt tasemelt järgmisele. See kulg ei ole lineaarne. Viimase kahe tuhande aasta jooksul on selle protsessi kiirus muutunud, on vaheldunud tõmbe- ja tõukejõud. Kuid Euroopa kui programmi alused on aastasadade ja -tuhandete jooksul jäänud muutumatuks.

Rooma kui Euroopa kujunemise esmane mõjutegur

Ma arvan, et Euroopa protsessi algust määratledes on kõige kindlam alustada Rooma riigist, mis hõlmas oma hiilgeajal kogu tolleaegset läänemaailma. Pax Romana tõi tavalistele inimestele kaasa enneolematu heaolu. Ühtsed reeglid ja halduskord tagasid turvalise kaubavahetuse, mis võimaldas provintsidel spetsialiseeruda ja niiviisi kasutada oma suhtelisi eeliseid. Impeeriumi siseturg tugines ühisele tollipiirile. Keisri poolt vermitav raha käibis kogu riigis ning tõstis oluliselt majandustehingute kiirust ja efektiivsust. Pärast impeeriumi hukku aga ühine majandusruum lagunes. Erinevate hinnangute kohaselt kulus seejärel kuni kaheksasada aastat, enne kui Euroopa elanike keskmine reaalne sissetulek ja elukvaliteet jõudsid Rooma ajal valitsenud tasemele. Rooma ajalugu on suurepärane näide sellest, kui kiiresti keeruline süsteem võib laguneda ning kui raske on seda hiljem taastada.

Kokkuvõttes, pärast viimase Lääne-Rooma keisri kukutamist aastal 476 on Mandri-Euroopa tuhande viiesaja aasta jooksul – kas teadlikult või alateadlikult – otsinud Roomaga võrreldavat Euroopa ideed. Ühised põhimõtted peavad ületama kitsad riigi- ja hõimupiirid ning taastama endise hiilguse ja turvatunde. Kuid teiselt poolt on tänapäeva Euroopa idee mõeldamatu ka paljususeta, tema olemasolu tugineb Euroopa rahvaste ja riikide erinevusele. Nagu Hegeli Absoluudi mõistes, ühinevad ka Euroopa idees üldine ja üksik niimoodi, et pinge nende vahel püsib.

Euro mõte meie argipäevas

Tulles pärast liigagi pikka sissejuhatust tänapäeva Eesti raha- ja majanduspoliitika põhiprobleemi juurde, on minu meelest asjakohane esitada lihtne küsimus: “Miks on Eestil vaja eurot ja milline on see hind, mida me oleme euro eest valmis maksma?” Vastus sellele on põhimõtteline. Eesti ühines Euroopa Liiduga, sest me tahame omaks võtta Euroopa filosoofilise, eetilise ja poliitilise programmi. Euroopa Liidu liikmestaatus on Eesti turvalisuse peamine alus, kuna see seob meid Euroopa Liidu ühisturu ja õigusruumiga. Selles kontekstis on euro kasutuselevõtt lahutamatu osa Eesti majandus- ja finantspoliitilisest turvalisusest, kuna see ühendab meid Euroopa Liidu rahasüsteemiga.

Miks euro lisab usaldust Eesti majanduse vastu? Ühelt poolt kõrvaldab euro kasutuselevõtt lõplikult vahetuskursiriski. Väheneb oht, et riik hakkab mingil hetkel oma ebaõigeid majanduspoliitilisi otsuseid rahastama krooni väärtuse muutmise kaudu. Eestis tundub see võimalus küll kaduvväike, kuid välisanalüütikud vaatavad meie olukorda laiemas rahvusvahelises kontekstis. Maailmas on näiteid nii rikkamatest kui vaesematest riikidest, kelle fikseeritud vahetuskurss ei pea majandusraskuste ilmnedes ja riigi tulude kahanedes survetele vastu. Kui vahetuskursirisk kaob, suureneb ka usaldus Eesti finantssektori vastu, sest valuutakriisid toovad sageli kaasa ka panganduskriisi. Enamik Eesti pangalaenudest on seotud euroga. Vahetuskursi muutudes kannataks oluliselt perede suutlikkus laenu tagasi maksta.

Tehniliselt võttes on euro kasu rahas mõõdetav. Nii näiteks vähenevad pärast euro kasutuselevõttu rahavahetuse kulutused aastas ca 400 miljonit krooni ehk 0,2 protsenti SKPst. Kuid euro tegelik kasu on Eesti riigile ja majandusele muidugi võrreldamatult suurem. Kõige tähtsam on see, et suureneb üldine usaldus Eesti majanduspoliitika ja -arengu vastu. Konkreetselt väljendub finantsturgude usaldus rahvusvaheliste reitinguagentuuride poolt Eestile antud krediidireitingutes, mis omakorda mõjutavad Eesti intressitaset, kuid võivad mõjutada Eestisse tulevate investeeringute hulka. Näiteks aastatel 1998-2001 moodustasid finantskonto kaudu Eestisse tehtud välisinvesteeringud 6-8 protsenti SKPst. Pärast seda, kui kõik suuremad reitinguagentuurid tõstsid aastatel 2001-2002 Eesti reitingu esmakordselt kõrgeimale, A-tasemele, kasvasid Eestisse tehtud investeeringud ligi 12 protsendini SKPst. On vist ütlematagi selge, et selline muutus tähendab sadu miljoneid lisakroone investeeringuteks ja töökohtade loomiseks.

Viimastel aastatel on meie reitingut mõjutanud kaks vastandlikku tegurit. Ühelt poolt on Eesti, vaatamata kiirele kasvule, A-reitinguga riikide hulgas suhteliselt vaene. Meie majanduse kogutoodang inimese kohta on teistest sama krediidikõlbulikkusega riikidest madalam. Teisalt kompenseerib Eesti väiksema sissetuleku oodatav liitumine euroalaga, mis oluliselt toetab Eesti majanduse ja valitsuse usaldusväärsust.

Lisaks vahetuskursiriski kadumisele toob euroala liikmelisus kaasa veel tihedama majanduspoliitilise koostöö Euroopa Liiduga. Eesti ja teiste liikmesriikide lähenemis- ja stabiilsusprogrammide iga-aastased ühisarutelud Brüsselis on vajalikud, et Eestis säiliks pikaajalist arengut toetav eelarvepoliitika. Hoolimata stabiilsuse- ja kasvupakti tähtsuse üle peetavast diskussioonist, arvestavad ka suured liikmesriigid eelarvet planeerides Euroopa Komisjoni ja teiste Euroopa maade seisukohti.

Tasub tähele panna, et enne stabiilsuse- ja kasvupakti jõustamist oli riikide eelarve puudujääk kehva majanduskasvu aastatel märksa suurem kui nüüd. Näiteks 90-ndate keskel oli Itaalia eelarve puudujääk stabiilselt üle 7 protsendi SKPst, Prantsusmaal üle 5 protsendi ja praeguse euroala kogupuudujääk oli 1996. aastal 4,3 protsenti SKPst. Täna püüdlevad need riigid kindlalt Euroopa Liidu esitatud eelarvetasakaalu nõuete täitmise poole.

Eeldusel, et Eesti majanduspoliitika senine joon jätkub, ei tohiks euro kasutuselevõtu lühiajaline edasilükkumine tekitada majanduses tagasilööke. Ühisrahale üleminek aastal 2008, mis on praegu Eesti valitsuse ja keskpanga ühine eesmärk, tähendab lühiajalist viivitust. Praeguse seisuga on vähetõenäoline, et see põhjustaks otsest majanduskriisi ja viiks väliskapitali sissevoolu pidurdumise või väljavooluni. Välisinvestorid ja reitinguagentuurid on esialgu krooni jätkumisega oma tänastesse otsustes juba arvestanud ning Rootsi investoritel on tinglikult, tänu nende endi 2003. aasta euroreferendumi “ei”-le selles vallas kogemus olemas. Kuid on päris selge, et määramatuse kasv suurendab ka riske.

Euro kasutuselevõtu mõju reitinguagentuuridele ilmnes selgelt kõigest mõni nädal tagasi – pärast seda, kui Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank avaldasid lähenemisaruanded Sloveenia ja Leedu kohta. Standard & Poor’s tõstis Sloveenia reitingut kohe ühe pügala võrra. Leedul seevastu võeti ära reitingu tõstmise positiivne väljavaade. Kohe suurenes ka tähelepanu jooksevkonto puudujäägi suuruse vastu, mis tavapäraselt on üks olulisemaid vahetuskursipoliitika tugevuse näitajaid. Kõik see kinnitab, kuivõrd oluline on ka Eesti jaoks euroalaga ühinemise selge perspektiiv.

Euro viibimine tähendab eelkõige seda, et Eesti majanduse haavatavus on suurem, kui see oleks europiirkonna liikmena. Üleilmne majanduslik masendus või ootamatud ðokid maailma finantsturgudel võivad Eestit krooni tingimustes tabada raskemalt kui euroala liikmena – suurtel majandustel oleks oma majas korraloomisega piisavalt tegemist ning väikeste hädad jääksid tähelepanuta.

Kui eurole üleminek lükkub kauemaks edasi, suurenevad ka riskid, sest see võib halvimal juhul tekitada nii kodu- kui ka välisinvestorites tõsiseid küsimusi Eesti majanduspoliitika sobivuse kohta.

Kuidas mõjutab euro edasilükkumine majandust? Lühiajaline viibimine vähendab Eesti Panga hinnangul SKP kasvu viie aasta jooksul ühe protsendipunkti võrra. Pikaajaline edasilükkumine tähendab viie aasta kokkuvõttes juba kümme protsendipunkti väiksemat majanduskasvu. Investeeringutes annaksid tunda kõrgenenud riskipreemiad, mis vähendaksid kapitalimahutusi viie aasta jooksul kokku ligi 70 protsendipunkti võrra.

Seega, sõltuvalt meie edukusest eurorindel, võib meie majandus järgmise kümnendi alguseks vägagi erinevalt areneda. Positiivse stsenaariumi korral võib eeldada, et “hea ilm” jätkub ning euro lühiajalise edasilükkumise mõjud ilmnevad vaid veidi kõrgemates intressides. Halvema stsenaariumi korral tuleb arvestada “jaheda ilmaga”, kus majandusmõjudega kaasnevad sotsiaalsed ja psühholoogilised ilmingud.

Euroala laienemise väljavaated

Tuleb mainida, et rahapoliitilises mõttes ei muuda euroalaga ühinemine Eesti majandust kuigivõrd. Euro suhtes fikseeritud vahetuskurss tähendab, et meie intressitaset on juba 14 aastat määranud algul Saksamaa Liidupank ja nüüd Euroopa Keskpank. Nagu valuutakomitee süsteemis, on ka euroala liikmena majanduspoliitika peamine eesmärk kasutada ära võimalusi, mis tugev ja usaldusväärne rahapoliitika on loonud.

Millised on euroala laienemise praegused väljavaated? Me oleme viimase poole aasta sihikindla tööga saavutanud olulisi tulemusi. Võin kindlasti öelda, et meie partnerid Euroopa Komisjonis ja Euroopa Keskpangas on mitmele põhimõttelisele euroala laienemise küsimusele pööranud senisest enam tähelepanu. Arusaam Maastrichti kriteeriumide tegelikust majanduspoliitilisest sisust on uute liikmesriikide kontekstis täna kindlasti põhjalikum kui veel aasta tagasi. Kuid me peame oma tööd jätkama senisest veelgi intensiivsemalt, sest euroala laienemist tuleb vaadata ka Euroopa Liidu kui terviku seisukohalt. Siin ei ole aga kõik asjad kaugeltki selged.

Euroopa Liidu kordaläinud laienemise järel on Vana Mandri kohal puhunud murelikud tuuled. Euroopa Liidu põhiseadusleppe referendumid Prantsusmaal ja Hollandis olid eelkõige poliitilise mõõtmega, kuid debattides ei mindud mööda ka ühisrahast. Leppe vastased süüdistasid eurot elu kallinemises ning sotsiaalsetes hädades, kritiseerides ka Euroopa Keskpanga tegevust. Rahvaküsitluste eitavad tulemused mõjusid kindlasti halvasti euroala laienemisele, sest toetus Euroopa ideele vähenes. Ühisraha vaatenurgast teeb muret ka euroala aeglane majanduskasv ja suurte riikide eelarveprobleemid. Itaalia koalitsioonipartei Lega Nord esitas lausa üleskutse, et riik peaks liiri uuesti käibele võtma. Turud ei võtnud seda küll tõsiselt, kuid poliitilises plaanis see eurot kindlasti ei aidanud.

Arvatavad põhimõttelised poliitilised ja majanduspoliitilised erimeelsused ei tule samuti euroala laienemisele kasuks. Finantsperspektiivi ja energiaprobleemide kõrval pole euroala laienemisele üleliia tähelepanu osutatud, välja arvatud viimastel kuudel.

Mõnes mõttes on “Uus Euroopa” Euroopa Liidu jaoks üleilmastumise “kohalik versioon” ja põhjustab seega ka sarnaseid hirme. “Uuest Euroopast” teatakse vähe ning vaatamata meie ettekujutusele, et Eesti on jõudnud Euroopa kaardile, ei teata meist kuigi palju. Meie jaoks tähendab see suuremat vajadust tutvustada oma rahapoliitika eripärasid ja seisukohti rahvusvahelisel areenil. Üldine lähtekoht on meil tugev. Tänu valuutakomitee süsteemile on Eesti kogemus, kuidas ühises valuutapiirkonnas toime tulla, pikem kui enamikul euroala riikidel.

Sloveenia sai 2007. aasta 1. jaanuaril ühinemiseks rohelise tule. Kõiki nõudeid täitva, Kesk- ja Ida-Euroopa kõrgeima elatustasemega riigi puhul on see igati loogiline. Sloveenia vastuvõtmine euroalasse kinnitatakse ametlikult eeldatavasti juunis ja juulis Euroopa Ülemkogul ja ECOFINis. Kuivõrd võetakse nendel foorumitel aasta teisel poolel jutuks euroala laienemise põhimõtted, näitab aeg. Nagu ütles eile Riigikogus esinenud Euroopa Parlamendi president hr Borrell, arutab ka Euroopa Parlament täna ettekannet eurotsooni laiendamise kohta ning Borrelli sõnul on see ühtaegu nii tehniline kui ka poliitiline küsimus.

Eestil on reaalne väljavaade olla eurokõlbulik 2007. aasta kevad-suvel. Euroopa Komisjoni, rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognoosi kohaselt suudab Eesti selleks ajaks täita ainsa meile problemaatilise, inflatsioonikriteeriumi. Positiivne otsus 2007. aasta suvel lubaks meil ühisraha käibele võtta 1. jaanuaril 2008.

Eelarvepoliitikast

Enne lõpetust tahaksin peatuda veel Eesti riigieelarvel. Möödunud aasta ligi kümneprotsendiline majanduskasv ületas märgatavalt Eesti keskmise perspektiivi kasvuvõimet, kusjuures kasv kiirenes põhiliselt kinnisvarasektori toel. Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi majandusprognoosid on eeldanud, et kasv aeglustub lähiaastatel mõnevõrra. Käesoleva aasta esimeste kuude majandusnäitajad lubavad siiski oletada, et ülikiire kasv jätkub, eelkõige väga tugeva sisenõudluse – tarbimise ja investeeringute – toel.

Sisenõudluse hoogsa kasvuga kaasnevate riskide kahandamisel on peamine roll valitsuse ja keskpanga poliitilistel otsustel. Valitsus peab vältima eelarvepositsiooni nõrgenemist nii 2006. kui 2007. aastal. Kuigi Eesti majandus sõltub paljuski maailmamajanduse arengust, on riigi osatähtsus meie kogumajanduses küllaltki suur. Ka riigi kulutuste kasv ei ole viimastel aastatel olnud väike.

Samal ajal võivad Eesti majanduse keskmisest kiirem kasv ja hinnatõus suurendada välispartnerite skeptilist suhtumist Eesti majanduspoliitika efektiivsusesse, seda lähema aasta jooksul valmivaid lähenemisaruandeid silmas pidades.

Kokkuvõttes tuleb jätkata senist majanduspoliitilist joont ja euro kasutuselevõtu ettevalmistusi. Muu hulgas on eriti oluline, et Eesti valitsus hoiaks eelarve vähemalt samas suures ülejäägis kui eelmisel aastal – tänavu tähendaks see ca kolme miljardi kroonist ülejääki. Samuti ei tohi eelmise aasta ülejääki suunata niigi kiiresti kasvava sisenõudluse suurendamiseks. Selline lähenemine on kooskõlas ka Euroopa Liidu teiste liikmesriikide poolt meile 2006. aasta alguses antud soovitustega.

Lõpetuseks

Kuigi Eesti vastuvõtmisele Euroopa Majandus- ja Rahaliitu ehk euroalasse annavad rohelise tule Euroopa Liidu valitsusjuhid ja rahandusministrid, on eurole üleminek eelkõige Eesti poliitika ja majanduse vallas otsustajate kätes. Pole põhjust liialt loota, et näiteks Maastrichti inflatsioonikriteeriumi tõlgendus muutub Eestile soodsamaks. Või et Eesti kui edukas majanduse reformija võetakse vastu vanade teenete eest. Või et hiljemalt mõne aasta pärast võetakse Balti riigid niikuinii üheskoos rahaliitu.

Kõige kindlam on võtta suund Maastrichti nõuete täitmisele, pidades seda majanduspoliitiliselt kõige kaalukamaks eesmärgiks. Kui me oleme ise valmis ja vastame kriteeriumidele, on raske Eestile punast tuld näidata.

Praegu on eurofooris vilkuv kollane. Mis värviks see ümber lülitub, näitavad lähimad aastad.