PEAMISED SUUNDUMUSED EESTI MAJANDUSES 1998. JA 1999. AASTAL

Teesid ettekandele Eesti Panga pressikonverentsil 26. jaanuaril 1999

Eesti Panga asepresident Peter Lõhmus

Eesti Pank on oma tegevuse kavandamisel pidevalt suurendanud pikaajalise ehk strateegilise planeerimise rolli. Strateegilise kavandamise suunda alustades lähtusime küllalt kitsalt panganduse ja rahapoliitilise raamistiku aspektist – protsess oli Eesti Panga keskne. Aasta-aastalt tunnetame üha enam vajadust sellise alusdokumendi järele, mis püstitab pikemaajalised majanduspoliitilised eesmärgid kogu majandusele. Selline kava ei tohi olla pelgalt prognoos võimalike arengute kohta, vaid alus lühemaajaliste sammude kavandamiseks. Ilma sellise aluseta võib kergesti kaotada silme eest pikemaajalise sihi, eriti sellisel vastuolulisel aastal nagu 1998.

Strateegiline arengukava näeb ette olemasoleva, valuutanõukogul baseeruva rahapoliitika jätkumist Eesti krooni ning Saksa marga ja euro vahel fikseeritud kursiga. Väga tugev finantssektor on konservatiivse fiskaalpoliitika kõrval Eesti stabiilse majanduskasvu tingimusteta eelduseks, selle tähtsust suurendab veelgi jätkuvalt ebastabiilne väliskeskkond.

TAGASIVAADE 1998. AASTALE

  Viimase aja sündmused on näidanud, et Eesti majanduse ülesehitus on piisavalt tugev ja paindlik, et pidada vastu välisšokkidele. See on ka omadus, mida euro-piirkond ootab oma liikmesriikidelt. Nii mõnigi 1998. aasta majandusnäitaja kujuneb ilmselt väga lähedaseks 1997. aasta lõpul prognoositule. Areng I ja II poolaastal toimus erineva kiirusega. I poolaasta 7,4 protsendine SKP reaalkasv alanes IV kvartalis tõenäoselt nulli lähedale. THI langes I poolaasta rohkem kui 10 protsendilt 6,5 protsendini II poolaastal. Ka maksebilanss näitab tõenäoliselt oodatust suuremat paranemist alles aasta lõpukuudel ja jooksevkonto defitsiidi näitaja muutub aasta kokkuvõttes ühekohaliseks (~9%).

  Arvamus, et madalseis tööstuses järgneb kohe nn Vene kriisile pidas paika: tööstustoodangu müügi madalseisu ajaks jäi nii müügi absoluutmahu kui ka aastase kasvutempo mõttes oktoober. Kuigi detsembris toimus töötleva tööstuse läbimüügi järsk kasv, (reaalselt 1997. aasta detsembriga võrreldes 7,2%) ja müügi absoluutsumma oli ligilähedane 1998. aasta parimate kuude omale, oli selle taga vaid puidutööstuse erakordselt hea tulemus. Aasta kokkuvõttes jäi töötleva tööstuse läbimüügi reaalkasv 2,9% tasemele. Keskmisest kiiremini on nii aasta kokkuvõttes kui ka lõpukuudel arenenud puidutöötlemine ja aparaadiehitus, st need harud, mille eksport oli juba varem suunatud lääneturule. Varem Venemaale eksporditud toidukaupadele pole asendusturgu leitud ja selle leidmine (vähemalt senises mahus) on ka vähetõenäoline. Seega võib oodata tööstuses üpris suuri struktuurimuutusi.

  Aasta näitas ka seda, et selliste kiirete muutuste toimudes ei pruugi statistilise aparatuuri kohandamine tegelikule elule järele jõuda. Näiteks on meil kaks THI korvi, endise järgi oli möödunud aasta keskmine THI 10,6% ja uuema järgi 8,2%. Siit tuleneb loogiline järeldus, et ka 1999. aasta ootusi tuleb uue korvi järgi kohandada (st muudel võrdsetel tingimustel ca 7% asemel 5%).

  Pangandussektori kapitaliseeritus paranes seoses strateegiliste investorite kaasamisega. Ilmselt võib teatava mööndusega väita, et 1998. aasta lõpul paranesid Eesti jaoks mõnevõrra ka rahvusvahelised krediiditingimused. Saadud ressursid olid peamiselt orienteeritud varasemate lühiajaliste kohustuste refinantseerimisele, reservide täiendamisele ning ilmselt ka Eesti-välistele projektidele.

EESTI MAJANDUS 1999. AASTAL

  1999. aasta majandusarengule avaldavad peamist mõju järgmised välistegurid:

(i) Venemaa kriisi järelmõju aasta esimesel poolel;
(ii) Lääne-suunalise ekspordi edasine areng;
(iii) Välisfinantseerimise hind ja maht.

Majanduse ‘ettevaatlikult optimistlik’ arengustsenaarium (s.o kuni 4% majanduskasv) toetub eeldusele, et (i) avaldab aasta esimesel poolel majandusele suhteliselt marginaalset mõju; (ii) jääb baasstsenaariumi suhtes neutraalseks ja (iii) muutub aasta jooksul positiivsemas suunas, arvestades muuhulgas jätkuvat infrastruktuuri erastamist. Kokkuvõttes peegeldab väliskeskkonna selline areng prognoosi, mille kohaselt null-kasv või kerge langus aasta esimesel poolel asendub kiirema kasvuga käesoleva aasta III ja IV kvartalis.

  1998. aasta lõpul aset leidnud suhteline stabiliseerumine laenuturul võib olla ajutine, sest reaalmajanduse olukord jääb endiselt pingeliseks. Seejuures väärib uue trendina märkimist varasemast järsem reaalintresside tõus suhteliselt muutumatute nominaalintresside juures. Peale alaneva inflatsioonitempo suurendab reaalintresside (resp. laenuteeninduskulude osatähtsuse kasvu kuludes) probleemi võimalik käibe ja kasumi juurdekasvutempode peatumine või isegi alanemine käesoleva aasta I poolaastal.

  1999. aasta majanduskasv sõltub seega eelkõige Eesti ekspordivõimest Lääne turgudele, mis omakorda sõltub Lääne-Euroopa majanduskasvust. Jooksevkonto defitsiidi liigjärsu kohandumise vältimiseks ning erasektori struktuursete reformide (investeeringud) läbiviimiseks vajab Eesti endiselt väliskapitali sissevoolu nii 1999.a. kui keskmises perspektiivis. Välismaiste otseinvesteeringute sissevool on ka olulisemaid allikaid ettevõtete omakapitali suurendamiseks. Ettevõtluse kapitaliseerituse tõstmine on omakorda peamine arengufaktor pärast 1997.a. ülikiirele kasvule järgnenud stabiliseerumist laenuturul.

  Üleminekumajanduse üheks olulisemaks stabiilsuse indikaatoriks peetakse riigi eelarvepoliitikat. Hoolimata positiivse märgiga koondnumbritest ning stabilisatsioonireservi loomisest kujutab kahe viimase aasta akumuleeritud koondeelarve ülejääk (1997-1998 aastal vastavalt 2.1% ja orienteeruvalt 0.5%) suhteliselt väikest numbrit võrreldes perioodi reaalse majanduskasvuga (vastavalt 11.4% ja 4-5%) ja jooksevkonto defitsiidiga.

  Käesoleva aasta eelarve lõplik variant valmis siiski optimistliku stsenaariumi põhjal. Alanud aasta arengud peaks valitsust sundima negatiivse lisaeelarve päevakorda võtma lähitulevikus. Pikemaajalist arengut ning hädavajalikke kulukaid reforme silmas pidades ei saa heaks kiita ühekordsete riigivara võõrandamisest laekuvate tulude lülitamist eelarvetulude hulka – loodetavasti jäävad olemasolevad võõrandamise tulusid kasutavad kulukirjed viimasteks. Võimalik maksukoormuse alandamine on võimalik ainult riigi praeguste kulutuste olulise kärpimise korral.

  Arvestades lõdvenenud eelarvepoliitikat ning siiski veel suurt jooksevkonto defitsiiti paneb Eesti Pank endiselt suurt rõhku pangandussektori rahvusvahelistest standarditest kõrgematele nõuetele, kaasa arvatud kodumaistele likviidsuspuhvritele. Paralleelselt toimub olemasoleva raamistiku muutmine "turukesksemaks". Sellega tahame jätkuvalt ebastabiilse maailmamajanduse ning suure jooksevkonto defitsiidi taustal säilitada Eesti majanduse, sh finantssektori usaldusväärsust, kindlustades vajalikul määral välisinvesteeringute (eriti otseinvesteeringute) sissevoolu, intressimäärade kiiremat kohandumist ning finantssektori arenemiseks vajalike ressursside kasvu.

  Laiemas plaanis peab Eesti eelarvepoliitika kujundamine olema pikema ajahorisondiga, kui seda on üks eelarveaasta. See tähendab nii eelarvepoliitika kui teiste olulisemate majanduspoliitiliste valikute põhjalikumat käsitlemist Euroopa Liiduga koostöös tehtava keskpika majandusprogrammi raames. Sellisel juhul hõlmaks planeerimishorisont keskmiselt kolm aastat. Pikem planeerimishorisont ja sisulisem lähenemine eelarve- ja ka muudele majanduspoliitilistele küsimustele tuleneb muu hulgas sellest, et nn esmase stabiliseerumisperioodi lõpp tähendab majanduspoliitiliste valikute muuutumist keerukamaks.

  Pikema ajahorisondi eelarvepoliitikat silmas pidades tuleb veel kord rõhutada, et eelarve oluline ülejääk käesoleval ja veelgi enam järgnevatel aastatel on edasise stabiilse majanduskasvu ja reaalsissetulekute tõusu tingimusteta eeldus. Ühest küljest peab riik jätkuvalt suurendama vajalikku reservi olukorraks, kus järsk välistingimuste muutus teeb erasektorile võimatuks välisinvesteeringute kaasamise. Teisalt peab riik tagama rahaliste vahendite olemasolu hädavajalike struktuuri muutuste, eelkõige pensionireformi läbiviimiseks lähiaastatel.

  Senine majanduspoliitika on viinud Eesti nn üleminekuriikide "majandusedetabelite" etteotsa; seda ka riigile antud reitingute osas. Reeglitel baseeruv rahapoliitika ning suhteliselt konservatiivne eelarvepoliitika on võimaldanud valitsusel ja keskpangal keskenduda majanduse institutsionaalsele ülesehitusele. Jätkuvalt stabiilne ekspordi kasv Lääne-Euroopasse on näidanud, et Eesti reaalsektor on kohandunud Euroopa konkurentsi tingimustega. Pole kahtlust, et see on Eestile suureks eeliseks ühinemisel Euroopa Liiduga, mille liikmestaatus teravdab piiride kadumise kaudu konkurentsisurvet veelgi.

  Valimisvõitluse käigus kõlavate majandusteemaliste loosungite tähtsust ei tohi kindlasti üle hinnata. Ometi võivad üdini positiivsed lubadused jätta mulje, et majandusreformid on möödas ning aeg on efektiivsuse ja konkurentsivõime suurendamisele suunatud kontseptsioonidest loobuda. Majanduse restruktureerumine – ressursside suundumine harudesse, kus omatakse suhtelist eelist – jätkub. Suurte infrastruktuuriettevõtete erastamine, pensionireform ja üldine avaliku sektori reform on alles algstaadiumis. Nende kiire ja efektiivne läbiviimine on aga edasise majanduskasvu ja Eesti konkurentsivõime tõstmise eelduseks.

  Paljud majandust puudutavad valimisplatvormid keskenduvad vaid eraldiseisvatele – kontekstist väljavõetud – probleemidele, hõlmamata süsteemi kui tervikut. Valimiste eel tõstatuvad teistest enam tulupoliitilised aspektid: keskmise palga kasv üldse või mingil kutsealal, keskmise pensioni ja palga vahekord, muutused tulumaksu määrades ning struktuuris jne. Selliste lubaduste juures on tarvis teada, kas silmas on peetud pikaajalist arengut või ainult valimiste aastat. Viimasel juhul on kõige tõenäosem, et lühiajaline kiire tulude kasv asendub endisest aeglasemaga pikemas perspektiivis.