EESTI FINANTSSTABIILSUSE VÕTMESÕNAD EUROOPA RAHASÜSTEEMI INTEGRATSIOONI VALGUSES

Uue ja elujõulise finantsstruktuuri väljatöötamisel on Eesti tegutsemispoliitika eesmärgid koosnenud teatud põhikomponentidest, millega oleme püüdnud siduda oma strateegilist tegevust. Kõige üldisemalt on nendeks võtmesõnadeks (1) eraomandi tekkimise ja vastutuse vajadus, (2) vaba konkurents ja liberaalne kapitali liikumine, (3) dünaamiline konsolideerimine ja (4) rahvusvaheline integratsioon. See poliitika on püüdnud saavutada seatud eesmärke, toetudes rahvusvaheliselt tunnustatud järelevalvestandarditele ja reeglitel põhinevale makromajanduspoliitikale.

Allpool püüan täpsemalt määratleda meie mõtteid ja kogemusi antud teemal kolmes alajaotuses, milleks on pangandussektor, muud finantsvahendajad ja rahanduse infrastruktuur.

PANGANDUSSEKTOR

Finantsturud ja eriti Eesti pangandussektor on viimasel kümnendil läbinud märkimisväärse arengu. Muutused, seda nii teenuste kvaliteedi kui ka äritegevuse mahu osas, on olnud vägagi tähelepanuväärsed. Näiteks on pangandussektori varade kasv SKP suhtes suurenenud 1994. a 35%lt käesoleva aasta lõpuks rohkem kui 60%ni. Kuigi restruktureerimisprotsess on aeg-ajalt olnud raske nii turul osalejatele kui ka poliitika kujundajatele, on see riigi majandusele tervikuna mõjunud üsnagi positiivselt. Meie kõige tähtsamad kogemused restruktureerimise vallas on alljärgnevad.

Eduka reorganiseerimise esimeseks tähtsaks sammuks oli tõeliste eraomanike poolt juhitava pangandussektori kujundamine. Eestis kujunes erasektor nii tänu uute elujõuliste institutsioonide tekkimisele kui ka endiste sotsialistlike pankade otsesele erastamisele. Põhiliselt jõudis see lõpule aastatel 1994-1995.

See muutus ei aidanud täiustada mitte üksnes ettevõtete juhtimist ja riskide haldamise süsteemi. Erasektori domineerimine turul oli eelduseks ka hästi toimiva pangandussüsteemi järgmise tähtsa komponendi – konsolideerimise jaoks. Luues aluspõhja, mis hõlbustas ühendamist, toimis samas ka takistusena tihti probleeme tekitavatele poliitilistele sekkumistele pangandussektorisse. Tänase päeva seisuga võime kindlalt väita, et peaaegu kogu pangandussektori restruktureerimine on lõpule viidud. Järgmise etapi rõhuasetus on seatud efektiivsuse parandamisele ja pangateenuste töökindluse tõusule.

Samasugust tähtsust omas ka kohene kapitali liikumise liberaliseerimine. See ei toonud mitte ainult kaasa välismaist konkurentsi, vaid kiirendas ka pangandussektori integratsiooni rahvusvaheliste finantssüsteemidega. Hetkel on Eesti pangandussektor peaaegu täismahus sulandunud Skandinaavia-Balti pangandusühiskonda, see tähendab Euroopa pangandusühiskonda. Kaks kõige tähtsamat kommertspanka katavad üle 80% mõnest turusegmendist ning üle 50% neist pankadest kuulub Skandinaavia pangandusgruppidele; suuruselt neljas pangaasutus on aga kolmanda Soome-Rootsi pangandusgrupi filiaal.

Lisaks on veel oluline märkida sedagi, et selline rahvusvaheline ühinemine ei ole toimunud Eesti pankade poolt vaadates passiivselt. Juba arengu algstaadiumis sundis ümbritsev keskkond Eesti panku mitmekesistama oma tegevust ka rahvusvahelisel tasandil. Ja praegu, omandistruktuuride muutumise tõttu, on see arvestatav ühinemine kiirenenud mitte ainult olemasolevates majandustegevuse valdkondades, vaid laieneb ka uutele aladele. Kõige huvitavam näide siinkohal puudutab pankade varade haldamist, kus nende investeeringuportfellid on juba pikemat aega paigutatud erinevatesse likviidsetesse välisvaradesse ja rahvusvahelised võlaturud on olnud neile tähtsaks likviidsuse allikaks.

Lisaks eraomandusele ja kapitali liberaalsele liikumisele ei tohiks kahe silma vahele jätta ka regulatiivset ja rahapoliitilist keskkonda ning nende rolli pangandussektori arengus. Selleks, et oleks tagatud pangandussektori lähenemine hästi integreerunud Euroopa turule, oleks parem, kui ei järelevalvetegevus ega makromajanduspoliitilised signaalid ei oleks selle eesmärgi saavutamisel üksteisele vasturääkivad.

Esiteks, meie kogemus näitab selgelt, et kindlustamaks finantssüsteemi stabiilsust väikeses avatud majanduses, on vaja arvesse võtta muutusi rahvusvahelisel finantsmaastikul enne turgude formaalset liitumist. Seetõttu on selge, et Euroopa regulatiivse keskkonna areng omab erilist tähtsust meie avatud majanduse seisukohalt. Meie poliitika ongi kavandatud nii, et seda tuleb hinnata ranges kooskõlas selle põhiprintsiibiga.

Sellist lähenemist iseloomustab rahvusvaheliselt tunnustatud usaldatavusnormatiivide ja muude sarnaste regulatsioonide kehtestamine, mis on väldanud juba mitu aastat. Tegelikult oleme me mõnel puhul järginud isegi karmimaid nõudeid, näiteks alates 1997. aastast püsib omakapitali suuruse nõue minimaalselt 10% tasemel. See on olnud vajalik, kuna ta on vastavuses ajutiselt kõrgemate makro- ja mikromajanduse riskidega, mis on üleminekumajanduste puhul vältimatud.

Samamoodi on viimase aasta jooksul astutud märkimisväärseid samme Euroopa nõuetele vastava regulatiivse keskkonna suunas meie seadusandluse ja järelevalvepraktika vallas.

Täna me võime väita, et krediidiasutusi puudutavad seadused ja määrused on täielikult sulandunud acquis communitaireivastavate osadega, nagu hiljuti kinnitati Euroopa Komisjoni ja Eesti võimude kahepoolsel sõelumiskohtumisel. Järjest süvenev järelevalveorganisatsioonide koostöö nii piirkondlikul kui ka Euroopa tasandil, mida tugevdab ülalmainitud ühisomandi teke, võimaldab meil veelgi enam tunda end Euroopa pangandusühiskonna osana.

Teiseks, valuutakomitee-tüüpi reeglitel põhineva rahapoliitika kasutamine ja juhindumine konservatiivsest fiskaalpoliitikast on mänginud selles kiires arengus ja ühinemisprotsessis suurt osa. Selline poliitika on nii avalikkusele kui ka pangandussektorile selgeks teinud, et nende äri edukus on ennekõike nende endi kätes ning riskantsed kapitaliseerimisstrateegiad või halb likviidsuse organiseerimine ei ole pikaajalises perspektiivis jätkusuutlikud. See selgus on omakorda meie valitud poliitika edu nurgakiviks. Vastasel korral oleks intressimäärade muutumise paindlikkus ja teiste turupõhiste automaatsete stabilisaatorite tõhusus olnud olulisel määral piiratud näiteks läinudaastase Venemaa kriisi ajal.

MUUD FINANTSVAHENDAJAD

Võtmesõnadel nagu tõhus pangajärelevalve, kapitali vaba liikumine ning suurenev rahvusvaheline integratsioon on olnud tähtis roll mitte ainult pangandussektori integreerumises vaid ka teistes Eesti finantssüsteemi tegevusvaldkondades. See on olnud iseäranis hädavajalik selleks, et rahvusvahelised kapitalivood saaksid täita kaalukat osa Eesti majanduse arendamisel ja rahapoliitika stabiilsuse säilitamisel.

Viimase kolme aasta jooksul on Eesti finantsturgude ülejäänud osad teinud märkimisväärseid edusamme ja nende roll finantsstruktuurides on järk-järgult kasvanud.

Siiski, erinevalt olukorrast paljudes teistes riikides ning tänu tugevale fiskaalpoliitikale, ei peegelda selline areng riigiväärtpaberite turu ülevõimu, kuna fiskaalne ettevaatlikkus on limiteerinud riigipoolset laenamist. See tähendab, et Eesti väärtpaberiturul domineerib ikka veel aktsiaturg ning et võlakirjaturg on arenenud mõõdukamalt, põhinedes erasektori instrumentidel ja vajadustel.

Oma kogemuste põhjal võime öelda, et väärtpaberituru instrumentide struktuur ei ole tingimata see kõige tähtsam tegur, mis määrab turu arengu. Väikese ja avatud majandusega ühiskonna jaoks nagu meil, on nendeks võtmesõnadeks pigem rahvusvaheline usaldusväärsus, mis on saavutatud rahvusvaheliste standardite juurutamisega, ja piirkondlik integratsioon mitte ainult turgude järelevalve vaid ka ärijuhtimise viiside abil. Seetõttu, sarnaselt pangandusturule, on meie arusaam, et konkurentsivõimeliste turuosaliste oskusteabe korrapärane areng ning, mis veelgi tähtsam, "tõelise" likviidsuse loomine väärtpaberiturgudel, ei ole võimalik ilma nende eeltingimusteta. Esimesed sammud Põhjamaade ja Balti riikide väärtpaberiturgude integreerumise suunas on juba astutud, kuid tõenäoliselt rohkem on tõenäoliselt veel teha.

MAKSESÜSTEEM

Minu ettekande kolmas osa puudutab maksesüsteemi arengut Eestis.

Praegune pankadevaheline maksesüsteem loodi 1992. aastal ning antud süsteemi põhieesmärk oli luua usaldusväärne infrastruktuuri Eesti kroonides tehtavatele maksetele. Lisaks väikemaksetele kasutatakse maksesüsteemi ka väärtpaberitehinguteks ja pankadevahelise rahaturu operatsioonideks. Täieõiguslike kvalifitseeritud kasutajate hulka kuuluvad keskpank, krediidiasutused ning väärtpaberite keskdepositoorium.

Kaks aastat tagasi alustas Eesti Pank uue pankadevahelise makse- ja arveldussüsteemi loomist. Uue süsteemi eesmärk on parandada raharingluse efektiivsust, vähendada lühema arveldustsükli abil tehinguriski ning tagada kaasaegne ja usaldusväärne infrastruktuur, mis toetaks finantsvahenduse arengut. Uued süsteemid, mis hakkavad täies mahus tööle 2000. aasta lõpuks, on vastavuses Euroopa Liidu nõuetega. Reaalajaline brutoarveldussüsteem ühendatakse TARGET liidesega ning teine alasüsteem – tähtajaline netoarveldussüsteem on mõeldud väikemaksete töötlemiseks.

Ja nagu eelpool, ei ole ka siin üllatav seista silmitsi analoogiliste järeldustega. Selleks, et suurendada nende reformide tõhusust nii kvaliteedi kui tasuvuse seisukohalt, peaks selline väike riik nagu meie oma vaatama väljapoole, et leida säästlikke lahendusi nii sularahata arveldamise kui ka väärtpaberitehingute osas. See teema muutub järjest aktuaalsemaks, kuna põhilised majandustegevuse valdkonnad jätkavad ühinemist üle Euroopa riigipiiride. Antud küsimusele tuleb rahalist ühinemist ettevalmistava perioodi jooksul pöörata erilist tähelepanu.

KOKKUVÕTE

Strateegia püstitamisel oleme alati lähtunud sellest, et regionaalne integratsioon, mis avab finantsturud ja võtab omaks rahvusvahelise finantsseadusandluse, ei ole mitte ainult möödapääsmatu areng, vaid see soodustab ka majandusarengut.

Seetõttu iga järgnev samm, mis on suunatud finantsvahenduse aktiviseerimisele, ei peaks mitte ainult passiivselt omaks võtma kohaliku ja Euroopa panganduse integreerumist, vaid seda ka aktiivselt toetama.

Ilma integratsioonita, mis aitab levitada erialast oskusteavet ning loob võimalusi piisavaks riskide hajutamiseks, on õige konsolideerimine ja finantsturva mõeldamatud. See on omakorda üheks võtmeks väikeste riikide rahalisele stabiilsusele nii enne kui ka pärast integreerumist Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga.