Üleminekumajandustes loob rahapoliitika valik ülemineku põhitingimused varasest staadiumist alates. Rahapoliitiline stabiilsus on üks olulisemaid eeldusi edukateks reformideks majanduspoliitika muudes valdkondades. Vaadates täna tagasi üheksakümnendate aastate algusesse, iseloomustavad seda perioodi kõige paremini kõrge inflatsioon, ressursside ebaefektiivne paigutus ning suur erinevus arenenud riikide ja üleminekumajanduste tootlikkuse vahel. Seetõttu oleme arvamusel, et rahapoliitika valik üleminekumajanduses peab silmas pidama pikaajalisi eesmärke saavutamaks ühildumist arenenud maailmaga, mitte tasandama vaid lühiajalisi hälbeid.

Ülaltoodu kehtib eriti väikeste avatud majanduste kohta, sest väikese siseturu ja kapitali kõrge mobiilsuse tõttu on enamuse 90ndate aastate vältel olnud võimalused rahapoliitilisi arenguid mõjutada küllaltki piiratud. Kaudseks tõestuseks sellele on fakt, et enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike on 90ndate aastate vältel ühel või teisel viisil järginud nominaalsetele ankrutele tuginevat rahapoliitikat. See tähendab, et Kesk-Euroopas on rahapoliitilistes valikutes otseselt või kaudselt domineerinud vahetuskurss kui (vahe)eesmärk hinnastabiilsuse saavutamisel. Eesti valik valuutakomitee kasuks viitab nii usaldusväärse ja läbipaistva rahapoliitika otsingutele kui ka vajadusele luua tugev aluspõhi majandusreformide tarbeks. Valuutakomitee valiku sobivust fikseeritud kursiga võrreldes on kinnitanud ka kaks pingelist aastat (1997-1998) rahvusvahelistel finantsturgudel, sest valuutakomitee pakub rohkem kaitset spekulatiivsete survete vastu kui traditsionaalne fikseeritud kurss.

Veel kord kaheksa aastat tagasi valuutakomitee algusaastatesse minnes: kas meie eelistused on tänaseks muutunud? Üheksakümnendate alguses oli valuutakomitee põhiseesmärgiks kehtestada vahetuskursi põhine stabiliseerimispoliitika. Tänase päeva seisuga, pärast Aasia ja Venemaa kriise, on rahapoliitika strateegia keskseks ideeks järk-järguline majanduse ühtlustamine Euroopa Liidu tasemega. Meie arusaama kohaselt on valuutakomitee jätkuvalt otstarbekohane, kuigi eesmärgid on aja jooksul mõnevõrra muutunud.

Valuutakomiteede taassünd pärast Teist maailmasõda ei toimunud ortodoksses vormis, st need olid pigem valuutakomiteele sarnanevad süsteemid. See kehtib ka Eesti puhul, kuigi Eesti valuutakomitee on olemuselt ortodokssem võrreldes Argentiina või Hongkongi omaga. Nimetatud näited viitavad muuhulgas ka sellele, et valuutakomitee sobib mitte ainult siirdemajandustele.

Eesti valuutakomitee põhineb osadel klassikalistel valuutakomitee põhimõtetel, nagu keskpanga siseriiklike kohustuste täielik tagatus ja keeld finantseerida eelarvedefitsiiti ning puuduvad ka diskretsionaarsed rahapoliitika vahendid. Et süsteem saaks efektiivselt töötada, peab see olema avatud kapitali liikumisele ja integreeritud rahvusvaheliste finantsturgudega. See tähendab muuhulgas ka seda, et laiem likviidsuse juhtimine ei piirdu ainult siseturuga. Järelikult on avatus valuutakomitee efektiivse töötamise põhieeldus ning seetõttu soodustab valuutakomitee integreerumist rahvusvaheliste finantsturgudega, Eesti puhul eriti Euroopa turgudega. Sellest lähtuvalt vastab valuutakomitee finantsturgude edasise integreerumise trendile Euroopas.Nimetatud teemat käsitleme detailsemalt meie teises ettekandes finantsstruktuuridest.

Eesti rahapoliitika on alati olnud suunatudrahapoliitilise stabiilsuse säilitamisele. Valuutakomitee korral sõltuvad intressimäärad turgudest ning eriti kehtib see väikeste avatud majanduste kohta. Sellistes tingimustes – turgude avatus, kapitali vaba liikumine ja väike sisemaine rahaturg – on diskretsionaarne rahapoliitika, mis vähendaks intressimäärade kõikumisi, suhteliselt keerukas. Seetõttu, loobudes rahapoliitilisest autonoomiast valuutakomitee raames, saime vastutasuks stabiilsuse. Euroopa Keskpanga rahapoliitika meetmed mõjutavad Eesti monetaarkeskkonda Saksa margaga seotuse läbi, st sisuliselt seotuse läbi Euroopa Liidu euroga. Euroopa Keskpanga poolne monetaarkeskkonna muutmine ei ole vastuolus Eesti sisemaise monetaarkeskkonna arengutega, sest Euroopa Liidu osa Eesti väliskaubanduses on ca 70%. See tähendab, et pole võimalik olla fundamentaalselt teises majandustsüklis võrreldes Euroopa Liiduga. Teisisõnu, optimaalse valuutapiirkonna tingimused on Eesti jaoks järjest enam täidetud.

Eesti valuutakomitee "inflatsiooniajalugu" on kooskõlas valuutakomitee eeldatava toimega: tarbijahinnaindeksi kasv 1999. aastal on umbes 4%, mis on madalam kui paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ning seetõttu pole otsene inflatsioonijuhtimine päevakorral. Inflatsiooni juhtimist valuutakomitee tingimustes võib kirjeldada kui hinnastabiilsuse tagamist läbi valuutakursi stabiilsuse tagamise, sest väikestes avatud majandustes sõltub hindade areng valdavalt välismõjudest. Valuutakomitee süsteemi tulemuseks on järjepidev ja selge signaal turgudele rahapoliitika järjepidevusest. Tuginedes rahapoliitilisele sõltumatusele valitsusest, toetab valuutakomitee palga- ja hinnadistsipliini, vähendades seega võimalikke inflatsiooniootusi. Samas ei tähenda see aga, nagu oleks hinnataseme ja struktuuride ühtlustamine Euroopa Liiduga lõpule jõudnud. Teisisõnu, lähiaastatel on Eestis oodata veidi kõrgemat inflatsioonitaset kui eurotsoonis.

Inflatsioon ja intressimäärad. Eesti suuremad hinnatõusud ja muutused suhteliste hindade struktuuris on olnud riigi majandusarengu osaks perioodil, mil hinnastruktuur on järk-järgult ühtlustunud arenenud riikide omadega. Hinnaühtlustumise võtmeks on tootlikkuse erinevuse vähenemine Eesti ja arenenud riikide vahel. Pikaajalised intressimäärad jäävad eurotsooni riikidega võrreldes kõrgemaks tulenevalt rahvusvaheliste turgude hinnangutest krediidiriskide erinevustele Eesti ja Euroopa Liidu maade vahel. Valuutakomitee usaldusväärsuse näitajatena on sisemaised erinevused rahvusvaluuta ja ankurvaluuta intresside vahel alati olnud madalad (100-200 baaspunkti), välja arvatud spekulatiivsete välissurvete ajal 1997. aasta oktoobris-novembris ja 1998. aastal pärast Venemaa kriisi.

Reaalne majanduskasv on olnud kohane arenevale majandusele alates aastast 1995, kõrgeim näitaja – 10% – saavutati 1997. aastal. See ei kehti 1999. aasta alguse kohta, mil toimus lühike langusperiood kaheaastase tormilise kasvu järel; osalt oli see tingitud ka majanduskasvu pidurdumisest Euroopas. Esimese täispika majandustsükli jooksul (1994-1999) oli majandusaktiivsus kasvumäärade osas märkimisväärselt muutlik. Suures osas on see tingitud Eesti majanduse väiksusest ja avatusest. Samal ajal tõestas rahapoliitika valik veel kord oma elujõulisust, sest ta läbis edukalt oma esimese testi rahvusvaheliste turgude krahhiperioodil ning 1999. aasta lõpus on majanduses jälle võimalik näha kasvutendentsi. Tuleb ka märkida, et viimase kahe aasta jooksul on välistasakaal oluliselt paranenud ja välisvõlg on isegi kahanenud, moodustades täna ~10% SKP suhtes. Samas on riigieelarve seis halvenenud ning prognoositav puudujääk moodustab 1999. aastal SKP suhtes ligi 4,5%. Automaatsete stabilisaatorite tõttu, mis on omased valuutakomiteele, on kohanemisprotsessid kiiremad kui traditsioonilise fikseeritud vahetuskursi puhul ning see omakorda selgitab majandusaktiivsuse suurt kõikumist viimaste aastate jooksul. Samas on majanduse kiire kohanemisvõime täpselt see, mis on vajalik Euroopa Liiduga ühinemiseks ja hilisemaks liitumiseks ühtse valuutatsooniga.

Kopenhaageni kriteeriumid. Euroopa Komisjoni arvamuse kohaselt on Eestis toimiv turumajandus ning me oleme keskmises perspektiivis võimelised toime tulema konkurentsisurvega Euroopa Liidus. Selle saavutamises on olulist osa mänginud valuutakomiteel põhinev rahapoliitika, mis on abiks olnud majanduse reaalsel ühildumisel. Oleme arvamusel, et valuutakomitee toetab jätkuvalt majanduse ühtlustumist Euroopa Liidu standarditega. Samuti arvame, et see on kooskõlas Euroopa Keskpanga lähenemisviiside pluralismiga vahetuskursi ja rahapoliitika valiku osas ühinemiseelsel perioodil. Samuti jätab see ruumi vajalike institutsionaalsete muudatuste jaoks, et saavutada kooskõla eurotsooni rahapoliitika operatsioonilise raamistikuga enne ühinemist Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga.

Viimastel aastatel on Eesti teinud olulisi edusamme oma seadusandluse harmoniseerimiseks Euroopa Liidu seadusandlusega. Mis puutub Euroopa Majandus- ja Rahaliitu, siis põhitingimused selleks on täidetud, st seadusandlus on üldjoontes kooskõlas Euroopa Majandus- ja Rahaliidu kolmanda staadiumi ideoloogiaga.

See tähendab, et avaliku sektori või valitsuse otsene finantseerimine ja avaliku sektori privilegeeritud juurdepääs finantsinstitutsioonidele on keelustatud, mis vastab ELi nõuetele. Samuti on täidetud ka keskpanga sõltumatuse nõue. Mis puutub fiskaalpoliitikasse, siis valuutakomitee korral on fiskaalpoliitika makromajandusliku stabiilsuse saavutamise põhiinstrumendiks. Fiskaaltasakaalu säilitamine keskmises perspektiivis täidab seega kahte eesmärki, kuna valuutakomitee korral on fiskaaltasakaal vajalik valuutanõukogu usaldusväärsuse kindlustamiseks, mis on samaaegselt kooskõlas Euroopa Majandus- ja Rahaliidu nõudmistega fiskaaltasakaalu osas. Vahetuskursi küsimustes ei ole olulisi probleeme ette näha. Fikseeritud vahetuskursi ja valuutakomitee kaudu, mis kehtivad alates 1992. aastast, täidab Eesti vahetuskursimehhanismi II versiooni (ERM-2) nõudmised juba täna, sest valuutakomiteed saab tõlgendada vahetuskursimehhanismi osana koos lubatava 0%lise kõikumisvahemikuga. See tähendab, et põhimõtteliselt on meie süsteem kooskõlas vahetuskursimehhanismiga, sest see sisaldab fikseeritud vahetuskurssi ja automaatseid piiramatuid interventsioone valuutaturul. Meie arvates tugineb valuutakomitee samadele alustele kui vahetuskursimehhanism; lisaks on see meie hinnangul üldjoontes kooskõlas vahetuskursi poliitika käsitlemisega ühise huvina (matter of common interest).

Maksete ja kapitali vabal liikumisel on elimineeritud kõik piirangud, mis puudutavad jooksevkonto tehinguid ja ülekandeid. Finantskonto tehingud on liberaliseeritud, sest see on valuutakomitee efektiivse funktsioneerimise eelduseks. Alles jäänud lahendamata probleemid on väiksema tähtsusega. Uue, Euroopa Liidu nõuetele vastava pankadevahelise maksesüsteemi loomine on käivitunud.

Ühinemiseelsesse perioodi jäävad ülesanded sisaldavad seadusandluse täiustamist ja mõnede ülaltoodud probleemide detailsemat lahendamist. Kokkuvõtteks: lähtudes Eesti läbirääkimispositsioonist Euroopa Majandus- ja Rahaliidu seadusandluse osas, on Eesti Euroopa Liiduga ühinemisel valmis vajalikul määral täitma Euroopa Majandus- ja Rahaliitu vastuvõtmise tingimusi.

Kokkuvõtteks

Eesti on olnud tihedalt seotud Euroopa Liiduga juba seitse aastat läbi kaubandussuhete Euroopa Liidu riikidega, valuutakursi seotuse Saksa marga/euroga ja majanduskeskkonna avatuse.

Selle perioodi makromajanduspoliitika oli suunatud fikseeritud valuutakursirežiimi efektiivsele toimimisele.

Lõpetuseks tuleb rõhutada, et kooskõlas Euroopa Keskpanga lähenemisviiside pluralismiga on valuutanõukogul põhinev süsteem sobiv rahapoliitika raamistik Euroopa Liiduga ühinemise eelseks perioodiks.