Vahur Kraft
Eesti Panga president

Sissejuhatav kõne Eesti Panga 80. aastapäevale pühendatud teaduskonverentsil "Keskpanga roll majanduses"

Lugupeetud härra president, austatud külalised ja Eesti Panga töötajad! Daamid ja härrad!

Eesti Panga presidendina on mul hea meel märkida kõrgetasemelist ja suurearvulist osavõttu meie aastapäevakonverentsist. Ning tervitada Teid kõiki siin, Estonia kontserdisaalis. Ajalooline hoone, milles me hetkel viibime, on tuntud kui Eesti riikluse, vaimsuse ja kultuuri sümbol. Samasugust sümboolsust ja traditsiooni õhkub täiel määral ka hoonetekompleksist, mis asub üle tänava ja kus praktiliselt kogu oma aktiivse tegevusaja vältel on paiknenud Eesti Vabariigi keskpank – Eesti Pank.

Põhiseaduse 111 paragrahviga on Eesti Pangale pandud kohustus korraldada raharinglust ja seista hea riigi vääringu stabiilsuse eest. Sellest suurest kohustusest lähtuvalt oleme sõnastanud ka keskpanga missiooni: rakendada kõiki meie käsutuses olevaid meetmeid, tugevdamaks nii siseriikliku kui rahvusvahelist usaldust Eesti raha ja rahasüsteemi stabiilsuse ja terviklikkuse vastu. Me lähtume sellest missioonist ka edaspidi, arvestades seejuures olulisel määral ajaloolist kogemust.

KAHEKSAKÜMMEND ÕPETLIKKU AASTAT

Täna, kaheksakümmend aastat tagasi, võib-olla just praegusel hetkel, tehti esimene kanne, Eesti Panga põhikapitali kanne, panga pearaamatusse ja võeti vastu esimene summa jooksvale arvele. Seega oli 3. mai 1919 tegelikuks Panga uste avamise päevaks.

Seda, et Eesti riigi ja Eesti Panga ajalugu on teineteisega tihedalt läbi põimunud ja ka fakti, et areneva majanduse funktsioneerimiseks on vaja keskpanka, näitab tõsiasi, et aasta pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist – 24. veebruaril 1919. aastal kinnitati Eesti Panga põhikiri. Eesti esimene rahandusminister ja Eesti Panga direktor Juhan Kukk kirjutas toimunu kohta järgmist: "Kui Ajutine Valitsus vabariigi väljakuulutamise aastapäeval, erakorralise, võib öelda isegi piduliku koosoleku päevakorda võttis Eesti Panga põhikirja kinnitamise, siis tahtis ta sellega eriti alla kriipsutada loodava asutuse tähtsust ja ülesandeid".

Eesti Pank asutati rasketes, sõjaaja tingimustes aktsiapangana, kuid aktsiaid müüa ei õnnestunud ning panga ainuomanikuks ja suunajaks jäi Vabariigi Valitsus. "Tolleaegset Eesti Panka kujutati nii kaootilise rahanduse- ja vääringuküsimuste korraldajana ja valitsuse fiskaalagendina – maksude vastuvõtmise ja riigisummade valitsemise alal – kui ka asutusena, kelle kaudu pidi teostuma agoniseeruva majanduse taastamine," on kirjutanud kaasaegsed.

See sisemine konflikt Eesti Panga tegevuses läbib kogu tema arengulugu esimestel, majanduslikult äärmiselt keerukatel aastatel, kandes endaga finantskriisi alget. Nagu näha, kerkis juba siis küsimus: kas keskpank on üldse võimeline efektiivselt tegutsema, kui ta sõltub täitevvõimust?

Kriisist väljumiseks alustati kahekümnendate aastate keskel ulatusliku reformipaketi ettevalmistamist koos Rahvasteliiduga. Raha- ja pangareform ise, mis paljuski kõrvaldas senised kitsaskohad, teostus aastatel 1927-1928. Esimese sammuna muudeti Eesti Pank iseseisvaks ja piiratud funktsioonidega emissioonipangaks. Panga esmaülesandeks jäi raha väärtuse kindlustamine raharingluse ja lühiajalise krediidimahu korraldamise ja reguleerimise kaudu. Valitsusele kuulunud aktsiate müümisega muutus Eesti Pank ka tegelikkuses aktsiapangaks ning otsene täitevvõimu kontroll ja seoses sellega ka vajadus eelistada päevapoliitilisi huve perspektiivsetele kadus.

Reformide teisel aastal toimunud rahareformi käigus kehtestati Eestis seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon, mis võrdsustati ühe Rootsi krooniga. Juba varem kehtestatud, kuid mitte realiseerunud krooni kullastandard sai reaalse katte. Krooni usaldusväärsuse tagamiseks kohustus Eesti Pank kroone välisraha vastu ümber vahetama. Eelpool nimetatud meetmed aitasid olulisel määral taastada eestlaste usalduse kodumaise panga- ja rahasektori vastu ning tugevdasid kokkuvõttes Eesti majandust.

Ülemaailmne majanduskriis kolmekümnendate aastate alguses viis ka Eesti olukorda, mille tõttu 1933. aastal kroon devalveeriti. Peamisteks põhjusteks oli Inglismaa loobumine kullastandardist ja sellele järgnenud naelsterlingi kursi langus ning Eesti enda mitte just kõige adekvaatsem majanduspoliitika. Pärast devalveerimist fikseeriti krooni kurss naelsterlingi suhtes tasemel 1 <= = 18,35 Ekr.

Kohase majandus- ja rahapoliitika abil suutis keskpank järgnevatel aastatel hoida krooni kursi stabiilsena. Sellega kindlustas Eesti Pank oma autoriteedi ühiskonnas, mille majanduslik areng kuni kolmekümnendate aastate lõpuni oli jõudsalt tõusuteel. Eespool öeldu aitab meil paremini mõista protsesse, mis toimusid Eesti Panga ja Eesti raha ümber enne võõrvõimu sekkumist meie rahva ja riigi ellu.

Võõra võimu all

Pärast Eesti annekteerimist 1940. aasta juunis natsionaliseeriti ühena esimestest ka Eesti Pank. Natsionaliseerimise aluseks oli Riigivolikogu vastav deklaratsioon ja Johannes Varese valitsuse otsus. Valitsus võttis vastu ka mitmeid salajasi otsuseid, mille eesmärk oli täita võõrvõimu korraldus Eesti kulla- ja valuutareservide üleandmiseks Nõukogude Liidule.

Kõik need korraldused oli ebaseaduslikud, sest Eesti Panga põhikirja 46. paragrahvi kohaselt ei olnud valitsusel ega tema asutustel õigust anda Pangale peale põhikirjas ettenähtute mingeid korraldusi. Pangapoolset õigustatud tähelepanujuhtimist ei võetud arvesse, kuid toimima hakkasid rahvusvahelised kaitsemehhanismid, mis pidurdasid käimalükatud protsessi.

Peaaegu viiekümne aasta jooksul üritas Nõukogude Liit aktiivselt Eesti Panga vara omastada, kuid peamiselt tänu Ameerika Ühendriikide vastuseisule jäid keskpanga poolt lääneriikidesse deponeeritud kullavarud, peale ühe erandi, puutumata. Samuti kukkusid läbi Nõukogude Liidu püüdlused võtta üle Eesti Panga aktsiad Rahvusvahelises Arvelduspangas (Bank for International Settlements).

Pikka aega oli Eesti pangandus vaid osake Nõukogude Liidu väändunud raha- ja pangandussüsteemist ning iseseisev keskpank kui institutsioon puudus Eestis täielikult.

Keskpanga taasloomine

Üheksakümnendate aastate alguses alustas juba taasloodud Eesti Pank ise tegevust oma kullavarude tagasisaamiseks. Suurbritanniasse deponeeritud kulla tagastas Briti valitsus 1992. aasta kevadel, sama aasta juunis taastati Eesti Panga kui asutajaliikme õigused ja kohustused Rahvusvahelises Arvelduste Pangas ning Rootsi Riigipank maksis seal deponeeritud kulla Eestile välja sama aasta suvel, pärast rahareformi. Olen veendunud, et võitlus Eesti Panga välisvarade kaitse ja tagasisaamise eest olid Eesti riigile põhjapaneva tähtsusega nii keskpanga kui rahasüsteemi taastamisel.

Pärast viiekümneaastast vaheaega alustas Eesti Pank 1. jaanuaril 1990 taas tööd. Alustas küllaltki omapärastes tingimustes – kahes toakeses ja ajal, mil polnud veel taastatud Eesti omariiklus ning Eestis tegutses veel teinegi keskpank. Ent viimast asjaolu võib käsitleda ajaloo paradoksina. Ettevalmistused tulevasteks muutusteks, eeskätt rahasüsteemis, algasid praktiliselt kohe, kuigi esialgset ideed – minna oma rahale üle juba sama aasta lõpuks, teostada ei õnnestunud. Ühtaegu algas Eesti Panga kui oraganisatsiooni taasülesehitamine, mida tuli teha praktiliselt nullist.

Oma rahasüsteemi loomine hakkas hoopis teises tempos liikuma 1991. aasta 20. augustist, kui oli taastatud Eesti riiklik iseseisvus — peamine eeldus iseseisva rahasüsteemi käivitamiseks. Eesti Pangas alustati töid rahareformi kõigi kontseptuaalsete, strateegiliste, taktikaliste ja tehniliste küsimuste lahendamiseks, eesmärgiga viia reform läbi 1992. aasta I poolaastal. Nagu juba öeldud, hakati aktiivselt moodustama kattevara taassündivale Eesti kroonile – seda nii kulla tagasitaotlemise teel kui ka näiteks valuutareservina Eesti Panga bilanssi eraldatud metsa reservlankide näol. Tõsi, metsa eraldamine kattevaraks oli rohkem seotud vajaliku emotsionaalse tausta loomisega.

Rahareformi läbiviimine

1992. aasta 20. juuni hommikul kell 4 algas rahareform. Eesti kroon tunnistati ainsaks seaduslikult käibivaks maksevahendiks ning rahapoliitika aluseks võeti fikseeritud vahetuskursi poliitika valuutakomitee raamistikus. Eesti krooni ametlikuks suhteks Saksa margaga määrati kaheksa ühele, mis kehtib tänaseni. Kullast ja välisrahast moodustus kroonile vajalik kattevara. See daatum tähendas Eestile majandusliku iseseisvuse tegelikku taastamist.

Edukas rahareform ja rahva usalduse saavutamine Eesti krooni suhtes lõid paljuski aluse Eesti edasisele majanduslikule tõusule läbi järgnevate struktuursete reformide ning andsid keskpangale head eeldused teistegi kitsaskohtade lahendamiseks. Pean silmas eeskätt reformijärgsete aastate ümberkujundusi nõukoguliku pärandi tõttu probleemses pangandussüsteemis.

Pidevalt jätkus Eesti Panga organisatoorne arendamine, keskpanga struktuur hakkas üha enam sarnanema sellega, mis vastab keskpanga ette seatud ülesannetele: tagada krooni stabiilsus, pangasüsteemi stabiilne areng, makse- ja arveldussüsteemide tegevus ning ühiskonna varustamine sularahaga.

Keskpanga roll ja tähendus ühiskonnas

Uuenev Eesti Pank vajas tegevuse edukaks korraldamiseks varasemast oluliselt erinevat seadusandlikku baasi. 18. mail 1993. aastal võttis Riigikogu ühel häälel vastu Eesti Panga seaduse, demonstreerides sellega erinevate poliitliste jõudude üksmeelt niivõrd olulises küsimuses.

Sellega sai seadusandliku vormistuse Eesti Panga kui põhiseadusliku institutsiooni iseseisvus ja sõltumatus. Seadusele vastava Eesti Panga põhikirja kehtestas Eesti Panga nõukogu sama aasta 23. novembril ning seda muudeti oluliselt 3. septembril 1996. aastal. Nii muudatused seaduses, põhikiri kui nende rakendamine tegelikkuses andsid Eesti Pangale võimaluse teostada aktiivselt valitud poliitkat. Just keskpanga tegevus viimastel aastatel on see, mis on meile andnud väärilise koha Eesti ühiskonnas.

Nagu näha, on Eesti Panga ajaloost nii mõndagi märkimisväärset üle võtta: näiteks oskus keerukates situatsioonides otsusekindlalt ja kartmatult käituda. Just see võimaldas viia läbi rahareformi 1927.-28. aastal ning 1992. aastal, pärast Eesti Panga taasloomist. Neid seisukohti püüame jälgida tänagi. Meie eesmärk on ühiskonna teenimine tervikuna. Seetõttu on kitsalt päevapoliitilised huvid meile võõrad ja vajadusel oleme teinud ka otsuseid, mis esmapilgul tunduvad rasked ning on mõnigi kord ebapopulaarsed.

EESTI PANK MAJANDUSELU SUUNAJANA

Lõpetades siinkohal Eesti Panga tegevuse kajastamise ajaloolisest vaatevinklist vaatleksin keskpanga tänast päeva ja tulevikku läbi meie konverentsi teemade. Valisime tänase kokkusaamise teemaks: "Keskpanga roll majanduses". Kasutan siinkohal ära võimaluse ja teen järgnevalt sissejuhatuse teemadesse, mis kujunevad hiljem paneeldiskussioonide arutlusobjektiks.

Keskpank ühiskonna (m)uutjana

Millist kohta siis täidab tänapäevane keskpank ühe riigi majanduselus? Maailmas on erinevaid lahendusi küll majanduse mõjutamise tehnikate osas, kuid suuresti üksmeelel ollakse selles, et keskpankade roll majanduselu suunajana on äärmiselt suur. Nii on see olnud ja on ka Eestis, kuigi iga keskpank maailmas on unikaalne ja täidab oma rolli erinevalt.

Olen kindel, et veidi vähem kui seitse aastat tagasi tehtud rahapoliitiline valik valuutakomitee ja fikseeritud vahetuskursi kasuks on üks töökindlamaid mootoreid, mis tõstis Eesti edukaimate siirdemajandusriikide hulka. Esimese olulise punktina nimetaksin seetõttu ühiskonna usaldust Eesti Panga tehtud otsuste suhtes.

Rahapoliitiline valik ja selle hilisem elluviimine kujunes elanikkonna silmis peamiseks testiks kogu Eesti reformipoliitkale. Kuna meie plaanid edukalt teostusid, võttis ühiskond kergemini omaks järgnevad sammud, mis majandusreformide vallas astuti. Eesti Pank esines sellel teel paljuski reformide katalüsaatorina, kelle pakutud edasiviivad ja radikaalsed ideed on tunnustust leidnud nii Eestis kui ka kaugemal.

Majandusideoloogia suunaja

Teise olulise punktina nimetaksin ideoloogilist tausta. Rahapoliitika, mis põhineb valuutakomiteel ja fikseeritud vahetuskursil, muutus Eesti majanduspoliitilise ideoloogia suunajaks. Eesti-suguse väikese ja avatud majandusega riigi jaoks tundub süsteem oma lihtsuselt ja läbipaistvuselt optimaalne. Seda on ilmekalt tõestanud viimased paar aastat, kui 1997. aasta sügisel läbis meie rahapoliitika eduka testi välisspekulatsioonide suhtes ning eelmisel aastal pidas vastu kiiretele muudatustele pangandussüsteemis ja välismõjudele reaalsektoris.

Tegelikult on siingi järeldus laiem: rahapoliitika on peamiseks toeks Eesti üldisele majanduspoliitilisele ideoloogiale. Viimase võime kokku võtta sõnadega: avatud, oma võimalusi arvestav, turuosaliste enesedistsipliini nõudev, läbipaistev ja seega inimestele lihtsalt mõistetav.

Otsusekindlus on edu alus

Keskpankuritele vajalike iseloomuomaduste kohta on üks Euroopa keskpangajuhte öelnud: "Me oleme nagu vahukoor – mida rohkem meid klopitakse, seda kõvemaks me läheme."

Need sõnad iseloomustavad hästi kolmandat suunda, mida Eesti Pank on näidanud majandusele tervikuna. Ma mõtlen siin otsusekindlust probleemide lahendamisel ja uute võimaluste pakkumist. Eeskätt puudutab see muudatusi, mis on viimase viie aasta jooksul keskpanga juhtimisel toimunud Eesti pangandussüsteemis tervikuna. Keerukas pärand pani meid valiku ette: kas püüda probleemide teket edasi lükata või tegutseda resoluutselt ja plaanipäraselt pikemat perspektiivi silmas pidades. Valisime teise variandi ja ma olen kindel, et see on õige.

Parimaks näiteks siin on endise NSV Liidu Hoiukassade kohaliku süsteemi ümberkujundamine kaasaegseks Hoiupangaks. Analoogilist edukat kogemust on keeruline leida tervest Kesk- ja Ida-Euroopast. Mõne aastaga õnnestus endine süsteem, mille tegevuses oli vähe ühist majandustõdedega, muuta tegutsevaks kommertsstruktuuriks.

Keskpanga otsused pankade omakapitali tõstmise kohta rahvusvaheliselt nõutavale tasemele (nii mõnigi kord rahvusvahelistest nõuetest karmimate usaldatavusnormatiivide kehtestamine) krediidiasutustele ja tegus pangajärelevalve on Eesti pangandussüsteemi muutnud usaldusväärseks partneriks oma klientidele. Vajadusel on Eesti Pank vastu võtnud radikaalseid ja päevapoliitikast sõltumatuid otsuseid, mis, nagu täna näha, on andnud sellise tulemuse, mida ükski siirdemajandusriik häbenema ei pea. Selline otsusekindlus ja perspektiivitunnetus on meie arvates juurdumas kogu majanduses tervikuna.

Siin võib teha kokkuvõtliku järelduse. Keskpanga esimene tähtis roll üleminekumajandusega riigis seisneb paljuski just kogu ühiskonna ning majanduses osalejate käitumishoiakute kujundamises ja vanade mõttemallide murdmises. See on suur erinevus võrreldes nende riikide keskpankadega, kes tegutsevad stabiilsetes ja demokraatlike traditsioonidega maades. Eesti Pangale on selle ülesande täitmine viimasel kümnendil olnud jõukohane. Paradoksaalselt ehk paljuski tänu asjaolule, et meil tuli oma tegevust alustada nullist.

Loomulikult tuleb siinjuures märkida, et keskpanga ülesanded ja võimalused riigi majanduselu suunata muutuvad ajas oluliselt. Seda oleme järjepidevalt täheldanud ka oma igapäevatöös. See mida tehti mõned aastad tagasi, pole kaugeltki piisav uutes tingimustes.

Keskpankade funktsioon on ajas muutuv. Tänapäeval peavad keskpangad rohkem silmas pidama süsteemi stabiilsust, kuigi järelevalve teostamine kommertspankade üle muutub keerukamaks seoses finantsasutuste vaheliste suhete arenguga. Teisalt on rahastabiilsuse saavutamiseks tarvilik üha enam usaldada turge, otseseid meetodeid saab turul põhinevas maailmas üha vähem kasutada. See omakorda nõuab keskpanga suuremat iseseisvust ja sellest tulenevat aruandmist ühiskonna ees.

KESKPANK VALUUTAKOMITEE TINGIMUSTES

Kõik keskpangad vastutavad suuremal või vähemal määral raha- ja vahetuskursipoliitika kujundamise ja elluviimise eest. Nagu varem öeldud on Eesti oma eripärast (eeskätt väiksusest, avatusest ja ressursipiirangutest) lähtuvalt valinud rahasüsteemiks valuutakomitee põhimõtetel tugineva fikseeritud vahetuskursi süsteemi.

Samas on selge, et fikseeritud vahetuskursi poliitika, eriti koos valuutakomitee põhimõtete järgmisega seab tavapärasest rangemad piirid rahasüsteemi operatsionaalsele raamistikule. Võib isegi püstitada küsimuse, kuivõrd on valuutakomiteed kasutav keskpank võimeline otseselt mõjutama nii raha- kui majanduspoliitikat tervikuna?

Rahapoliitiline arsenal

Meie arsenal on võrreldes teisi rahapoliitikaid kasutavate keskpankadega, kelle käsutuses on ka avaturuoperatsioonid ja võimalus krediiditurgu lühiajaliselt mõjutada, mõneti kitsam. Kuid kindlasti pole need võimalused kaugeltki olematud ja lubavad senist kogemust hinnates Eesti Pangal aktiivselt suunata liikumist soovitud suunas. Ent näiteks seadusandlikud "kitsendused" on teisest küljest meie tugevus, mis selgelt piiravad võimalust teha nii-öelda vale valikut. Lisaks näitab Eesti Panga kogemus, et valuutakomitee usaldusväärsuse tagamine ja efektiivne toimimine nõuab tugevat analüütilist baasi ja saadud järelduste arusaadavat tutvustamist avalikkusele.

Ma püüan siinjuures vältida üldsõnalisust ja vaadelda probleemide võimalikku lahendust konkreetse näite baasil. See on pärit lähiminevikust. 1997. aasta alguses, mil Eesti majanduse liigkiirest, enam kui 11 protsendilisest kasvust tingitud ohumärgid alles hakkasid ilmnema, seisis Eesti Panga ees küsimus, milliseid vahendeid kasutada, et tagada kogu pangandussüsteemi vastupanuvõime võimaliku kriisi korral.

Meie poolt kasutatud meetmed hõlmasid erinevaid valdkondi. Alates sammudest, mida Eesti Pank astus pangandussüsteemi tasakaalustatud arengu tagamiseks ning mis seisnesid nii kapitali adekvaatsuse miinimummäära tõstmises, likviidsuspuhvrite suurendamises, kui laenukasvu piiramises lühiajaliste meetmetega ning pikemaajalistes sammudes pankade kapitaliseerituse tõstmiseks.

Teisalt pidasime pidevalt konsultatsioone Vabariigi Valitsusega ning töötasime välja rea konkreetseid samme ülejäägiga eelarvepoliitika rakendamiseks ja struktuursete reformide jätkamiseks. Ning kolmandaks, kuid mitte väheoluliseks pidasime majandusagentide ulatuslikku informeerimist kujuneda võivast olukorrast ja nii-öelda pinnase ettevalmistamist rakendatavate majanduspoliitiliste otsuste toetuseks.

Kaks aastat hiljem võib öelda, et toona seatud esmased ülesanded õnnestus keskpanga käsutuses olevaid erinevaid vahendeid kasutades täita. Kuigi majanduse kohanemisprotsess pole veel kaugeltki lõppenud, võib väita, et vähemalt esimesed tõsisemad väliskeskkonnast tingitud löögid suutsime pehmendada. Ühtaegu õnnestus viia ka ettevõtluskeskkonda teadmine, et muutuvad tingimused nõuavad paindlikku ja adekvaatset reaktsiooni, mis ei tohi vastuollu minna majanduse põhitõdedega.

Siit edasi minnes tahan rõhutada, et Eesti Panga tegevuses riigi majandusprotsesside suunajana on oluline osa just raha- ja majanduspoliitilisel analüüsil ning saadud tulemuste kõige laialdasemal tutvustamisel. Ja seda erinevate ühiskonnagruppide seas: alates reakodanikust ja lõpetades Vabariigi Valitsuse ning Riigikogu liikmetega.

MAJANDUSPOLIITILISED EESMÄRGID

Siinkohal on kohane rääkida ka nendest majandus- ja rahapoliitilistest eesmärkidest, mida Eesti Pank lähiajal oluliseks peab.

Eesti majanduse areng viimastel aastatel kinnitab, et maailma mastaabis olulised sündmused avaldavad meile nii otsest kui kaudset mõju. Laiemas plaanis võib öelda, et 1998. aasta oli testiks kogu Eesti majandusele, mitte ainult finantssüsteemile. Selles valguses pidi möödunud aasta andma vastuse küsimusele, kas rakendatud meetmed suunavad Eesti majanduse jätkusuutlikumale arenguteele. Teele, mida iseloomustavad mõõdukam kasvutempo, kahanev jooksevkonto puudujääk, lühiajalise välisvõlgnevuse vähenemine ja konservatiivne eelarvepoliitika. Praeguseks on selge, et kavandatud majanduspoliitika osutus põhijoontes edukaks.

Eelmise aasta positiivseteks arengujoonteks võime lugeda Eesti jooksevkonto puudujäägi märgatavat kahanemist 12 protsendilt 8,6 protsendini SKP suhtes, inflatsioonitempo alanemist esmakordselt ühekohalise arvu ehk 8,2 protsendini aasta keskmisena ja lühiajalise välisvõlgnevuse mõningast vähenemist. Majanduse liigkiire kasvutempo pidurdumine osutus, osalt tänu Vene kriisile, isegi liiga järsuks – 11,4 protsendilt 4 protsendini. Sellele vaatamata õnnestus Eesti majandusel väljuda 1997. aasta buumist suhteliselt edukalt.

Ka käesoleval aastal jätkub kohanemine muutunud majandustingimustega. Makromajanduslikud riskid ei realiseerunud küll musta stsenaariumina, kuid nad pole praeguseks kaugeltki möödas. Eriti kui arvestada, et Eestil puudub varasem kogemus, mil viisil buumi järel üle minna stabiilsemale ja jätkusuutlikumale kasvule.

Me oleme nüüd kogenud, et peale kasvufaaside esinevad majanduses ka seisaku ja languse perioodid. Me testisime eelarvepoliitika mõjuvõimsust välistasakaalu parendamisel ning kogesime hindade ja tööjõuturu suhteliselt suurt paindlikkust. See annab meile aluse vaadata Eesti majanduse tulevikku optimistlikult, eeldades muidugi seda, et adekvaatne majanduspoliitika jätkub. Me võime küll diskuteerida näiteks euro kiire kasutuselevõtu üle enne Euroopa Rahaliiduga ühinemist. Kindalsti ei oleks see aga imerohi, mis vabastaks meid vajadusest ja kohustusest asjakohast majanduspoliitikat kujundada.

Valitsussektori vastutustunne

Eesti majanduspoliitiline põhiprobleem 1999 aastal on, nagu paaril eelnevalgi: säilitada jätkusuutlikku kasvutempot tagav usaldus majanduse vastu tervikuna. See aitab kaasa usalduse tugevnemisele finantssüsteemi vastu ja on aluseks intressimäärade alanemisele. Eesmärgi saavutamine eeldab jooksevkonto puudujäägi senisest madalamat taset.

Selle saab tagada eelkõige siis, kui säilib distsipliin ja vastutustunne valitsussektoris. Ebarealistliku eelarvepoliitika korral on välisinvestorite usaldus üpris kiire kaduma. Käesoleva aasta eelarve kulude poolt tuleb vähendada, et saavutada minimaalne eelarvepuudujääk. Muidugi võiks ka vastupidist mõelda – tõsta maksukoormust ning suurendada riigi kulutuste osa majanduses. Sellega tuleks aga väga ettevaatlik olla: Eesti arengutaseme kohta ei ole maksukoormus ja valitsuse kulutused sugugi väikesed ja on paaril viimasel aastal jätkuvalt kasvanud. Valitsussektori ja riigi osakaalu suurendamine majanduses (hetkel ligi 40 protsenti) oleks vastuolus viimaste aastate majanduspoliitiliste põhimõtetega.

Valitsussektori kulutuste kasv ei asenda ekspordi suurenemisel rajanevat kasvu. Rõhutan: ka negatiivse lisaeelarve puhul on jutt kulutuste kasvu, mitte eelmiste aastatega saavutatud taseme kärpimisest. Tänavusi majanduspoliitilisi samme kavandades ei saa me siiski jääda ainult selle aasta raamesse. Aasta-aastalt oleme üha enam tunnetanud vajadust sellise alusdokumendi järele, mis püstitaks pikemaajalised majanduspoliitilised eesmärgid kogu majandusele.

Vajadus pikema planeerimishorisondi ja sisulisema lähenemise järele tuleneb muuhulgas ka sellest, et majanduspoliitilised valikud muutuvad järjest keerukamaks. Siiani on üldiseid majandusprogramme tehtud peamiselt välismaiste institutsioonidega suhtlemist silmas pidades. Kuid tahan veel kord rõhutada, et selliseid programme on vaja meile enestele, mitte aga välisnõustajatele. Kuigi esimesed katsed pikemaajalise majandusprogrammi koostamiseks on tehtud, ei ole see seni veel muutunud majanduspoliitika tõeliseks alusdokumendiks. Keskpika majandusprogrammi raames oleks vaja analüüsida ka eelseisvate struktuursete reformide reaalset maksumust, täpsustada nende finantseerimise allikad ning hinnata struktuurireformide mõju kogu makromajanduslikule tasakaalule.

Paraku on üleminekumajanduste olukord selline, et pikemaajalise programmi puudumine võib ka väga ootamatutes situatsioonides takistuseks kujuneda. Näiteks stabiliseerimise reservfondi õiguslik raamistik. Omamata selget vaadet eesseisvatele reformidele, on raske defineerida selle reservi kasutamistingimusi nii, et kogutud raha ei kujuneks lihtsalt riigikassa tagavaraks, vaid leiaks tõepoolest kasutust üksnes struktuursete reformide rahastamisel ning vaid tõelistes kriisiolukordades.

Arvestades lõdvenenud eelarvepoliitikat ning siiski veel suurt jooksevkonto puudujääki, paneb Eesti Pank endiselt suurt rõhku pangandussektori rahvusvahelistest standarditest kõrgematele nõuetele, kaasa arvatud kodumaistele likviidsuspuhvritele. Sellega tahame jätkuvalt ebastabiilse maailmamajanduse ning suure jooksevkonto defitsiidi taustal säilitada Eesti majanduse, sh finantssektori usaldusväärsust, kindlustades vajalikul määral välisinvesteeringute (eriti otseinvesteeringute) sissevoolu, intressimäärade kiirema kohandumise ning finantssektori arenemiseks vajalike ressursside kasvu.

KESKPANK POLIITILISEL MAASTIKUL

Teine diskussiooniteema, mille tänasele konverentsile välja pakkusime, on sõnastatud nii: "Keskpangad poliitilisel maastikul". Ehk teisisõnu: milline oleks optimaalne variant keskpanga sõltumatusest, arvestades, et sageli võivad meie strateegilised eesmärgid minna vastuollu erinevate poliitiliste jõudude ja nende surverühmade lühiajalisemate soovidega.

Euroopa Keskpanga juht Wim Duisenberg on öelnud, et poliitikute arvamusavaldused selle kohta, kuidas peaks juhtima rahapoliitikat, pole just harv nähtus. Samas "on väga ebaharilik see, kui neid soovitusi arvestatakse".

Suurema iseseisvuse suunas

Sooviksin siinjuures kohe täpsustada ka terminit "sõltumatus". See ei tähenda meie nägemuses mingil juhul täielikku isoleeritust või soovi erinevate arvamustega mitte arvestada. Küll aga tähendab sõltumatus vabadust langetada otsuseid sellises tundlikus ja potentsiaalset ebastabiilsust tekitavas valdkonnas nagu rahapoliitika. Otsuseid, mis on olulised keskpikka perspektiivi ja ühiskonna strateegilisi huve silmas pidades. Ning õigust langetada neid otsuseid, olles vaba kartusest võimaliku valimistulemuse ees või ohust populaarsuse vähenemise pärast.

Kuigi vaidlus keskpankade iseseisvuse astme üle pole kaugeltki veel lõppenud, võib Euroopa tendentse hinnates öelda, et kaalukauss on viimastel aastatel kaldunud suurema iseseisvuse poole. Seda tingivad meie arvates nii praktilised kogemused, mille kohta leiab selge jälje ka Eesti Panga ajaloost, kui ka akadeemiliste uuringute raames välja toodud ideed.

Siinkohal on sobiv ära märkida Inglise Pangas iseseisvuse määratlemise ja toimimise põhimõtete lahendamiseks loodud rahvusvahelise töörühma lõpparuande seisukohad:
– keskpank peab olema sõltumatu valitsusest, sest valitsusel võib tekkida kiusatus luua raha, liigne raha aga toidab inflatsiooni;
– sõltumatus ei ole kunagi absoluutne; seadus peab sätestama panga eesmärgid, mis määravad kindlaks tema tegutsemise raamistiku ja vastutuse;
– panga rahapoliitika sõltumatuse kaitsmisel on oluline nõue – keskpank ei tohi olla valitsuse pank;
– rahapoliitikal on kolm aspekti: põhieesmärgid, rakendused nende saavutamiseks lähieesmärkide ja konkreetsete päevaprobleemide lahendamise kaudu, eesmärgipäraseks tegutsemiseks vajaliku instrumentaariumi loomine.

Kui arvestada ka Euroopa Keskpanga loomis- ja tegevusprintsiipe, siis on selge, millist sihti tuleb järgida. Poliitilised huvid ja rahapoliitilised otsused, niivõrd, kuivõrd see meie integreerunud ühiskonnas võimalik on, tuleb igati lahus hoida. Kasutan siin meelega sõna "hoida" ja seda lihtsal põhjusel.

Eestis vaieldi keskpanga sõltumatuse teema selgeks käesoleva aastakümne alguses ning tookord saavutatud poliitiline üksmeel, mis realiseerus Eesti Panga seaduses, on täielikult taganud keskpanga tegeliku sõltumatuse valitsusest või mõnest muust täitevvõimu organist. Arvestades, et Eesti eesmärgiks on ühinemine Euroopa Liiduga, nõuab keskpanga iseseisvust ja sõltumatust garanteeriv seadusandlik raamistik senisest veelgi selgemat sõnastust nimetatud prontsiipide kehtestamisel.

See pole mitte ainult formaalne sõltumatus, vaid praktikas mitmeid kordi läbiproovitud ja kinnistunud olukord, kus kõik osapooled mõistavad hästi oma funktsioone, õigusi ja kohustusi. Samal ajal on poliitiline kontroll keskpanga üle tagatud läbi aruandekohustuse Riigikogu ees ning Eesti Panga nõukogu tegevuse, mis on paljuski suunatud just keskpanga igapäevategevuse kontrollimisele ühiskonna poolt aktsepteeritud ja määratud esindajate poolt.

Oluline on märkida, et ükskõik milline sõltumatus, sealhulgas ka keskpanga oma, pole võimalik ilma majandusliku ehk siis eelarvelise iseseisvuseta. Ka siin on poliitiline otsus Eestis langetatud ning Eesti Pank omab kõiki võimalusi kujundada oma eelarvet, et tagada parim tulemus oma ülesannete täitmisel. Olen veendunud, et tänaseks saavutatud seis on paljuski optimaalne ja seda mitte ainult Eesti kontektis vaid laiemaltki.

Pole kahtlust, et poliitiline üksmeel sellises olulises küsimuses, nagu keskpanga iseseisvus, säilib. Seda näitab kogu meie senine kogemus, ning muudatused Eesti Panga seaduses, mis on tarvis teha, et olla valmis liituma Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga, seda konsensust ei kõiguta. Sest vastasel juhul poleks meil Euroopasse, vähemalt rahaliitu ka asja. Meie veendumusele andis veelgi enam kinnitust krediidiasutuste seaduse uus redaktsioon, mis selle aasta alguses leidis Riigikogu liikmete täieliku toetuse.

Avatud ja läbipaistev keskpank

Teisalt on vale väita, et keskpangal, tegutsegu see siis Eestis või mõnes teises riigis, õnnestuks või isegi tuleks ennast poliitilisest maastikust täiesti eristada ja vaadelda ennast steriilses keskkonnas eksisteerivana. Praktiliselt on see võimatu ja ühiskonnas, milles alles kujunevad demokraatlikud traditsioonid, isegi kahjulik. Sest poliitiliselt sõltumatu keskpank on meie nägemuses ühtlasi võimalikult avatud ja läbipaistev keskpank, kes lisaks traditsioonilistele vormidele otsib uusi võimalusi avalikkuse teavitamisel.

Aastate jooksul on Eesti Pank järjepidevalt suurendanud materjalide hulka ja mahtu, mis annavad ühiskonnale selge ja arusaadava pildi keskpanga tegevusest. Lisaks tavapärasele aastaaruandele, mille kinnitab Riigikogu, anname välja kvartaalseid rahapoliitilisi ülevaateid, mis sisaldavad majandus- ja rahapoliitilise analüüsi ning tehtud otsuste selgitavaid kirjeldusi. Ilmub Eesti Panga bülletään ning vajadusel – maksebilansi, rahvusvahelise investeerimispositsiooni jm suure üldistusjõuga kokkuvõtte valmimisel – ka Eesti Panga teabeleht. Tänaseks on panga informatsioon kättesaadav ka internetis vastavalt rahvusvaheliselt aktsepteeritud andmelevi eristandardile. Samuti kaalume osalemist Rahvusvahelise Valuutafondi pilootprojektis, mis sisaldab fondi poolt liikmesriikide majanduse ja majanduspoliitika kohta antava hinnangu avalikustamist.

Informatsiooni levitamine ei piirdu kaugeltki ainult trükiste väljaandmisega ja andmete kättesaadavaks tegemisega veebileheküljel. Oleme suurendanud seminaride ja teabepäevade osatähtsust. Korraldame regulaarselt majandus- ja rahapoliitilisi ülevaateid kõikidele Riigikogu fraktsioonidele, valitsuse liikmetele, teiste riigiasutuste esindajatele. Samuti on tavapäraseks muutunud kohtumised tööandjate ja töövõtjate ühenduste, erialaliitude ning mitme kommertspanga klientidega.

Just avatus ja rahapoliitiliste järelduste ning neist tulenevate otsuste laiaulatuslik selgitamine koos erinevate huvigruppide soovide ärakuulamise ja vajadusel ning võimalusel nende arvestamisega on keskpanga poliitilise sõltumatuse üheks garantiiks. Sellest kavatseme kinni pidada ka tulevikus.

EDASI TULEVIKKU

Lõpetuseks sooviksin heita pilgu tulevikku. Kaheksakümmend aastat Eesti Panga tegevust on selja taga. Ma ei oska Teile täna täpselt öelda, milliseks kujuneb Eesti Pank kaheksakümne aasta pärast – aastal 2079. Ilmselt suudaksid seda ennustada ainult astroloogid. Küll aga saab täpselt visandada teed, mis meid ootavad, ja kavatsused, mille täitmise poole Eesti Pank püüdleb lähiaastatel.

Uue aastatuhande algul Eesti Panga ees seisvad ülesanded ja väljakutsed on vältimatult seotud maailmamajanduse ja finantssüsteemi edasise arenguga. Käesolevat kümnendit jäävad paratamatult iseloomustama mitmed finantskriisid, alates Euroopa vahetuskursi-alastest raskustest 1992. aastal ning lõpetades 1997. aastal Kagu-Aasiast alguse saanud ning seejärel ka Venemaad ning Brasiiliat haaranud finantsprobleemidega. Siiski mahub antud ajaperioodi ka maailma rahaajaloo üks suursündmusi – ühisraha euro kasutuselevõtt. Kindlasti avaldab see positiivset mõju kogu Eesti majandus- ja rahasüsteemile. Sest senisest suurem stabiilsus Euroopa rahaturgudel parandab selase majanduse kasvuvõimet, kinnitades sellega Eesti teed stabiilsusele suunatud rahapoliitika elluviimisel.

Viimaste finantskriisidega kaasnes maailma majanduskasvu ning kaubanduse pidurdumine. Paratamatult sisaldab see endas protektsionismiilmingute suurenemise ohtu ning võimalust ebastabiilsust põhjustavaiks korrektiivideks põhivaluutade vahetuskurssides.

Kuigi veel 1998. aasta lõpul teravalt päevakorral olnud ülemaailmse majanduskriisi ohu mitmed allikad on tänu Aasia riikide majanduse mõningasele toibumisele ning globaalse finantsturu üldisele stabiliseerumisele mõnevõrra leevendunud, jääb rahvusvaheline raha- ja majandussüsteem endiselt riskidele avatuks. Eelkõige tulenevalt Euroopa majanduskasvu väljavaadete nõrgenemisest ning Jaapani majanduse jätkuvast stagnatsioonist. Riskide realiseerumise vältimiseks on oluline kogu rahvusvahelise üldsuse ühendatud jõupingutus. Selle võtmesõnadeks on pühendumus tasakaalustatud majanduspoliitikale ning turgude läbipaistvusele.

Seetõttu oleme ka meie Eesti Pangas pidanud oluliseks oma edasises tegevuses toetada rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide, eriti Rahvusvahelise Valuutafondi, ning juhtivate tööstusriikide jõupingutusi maailmamajanduse alustugede kindlustamisel ja rahvusvahelise rahasüsteemi arhitektuuri reformimisel. Oleme mõistnud selle all eelkõige vajadust jätkata kooskõlalist majanduspoliitikat, sidudes struktuursed, makromajanduslikud ning vahetuskursipoliitika eemärgid ka keskpikas perspektiivis.

Euroopa Rahaliidu poole

Esmatähtsaks ja ilmselt töömahukamaks suunaks on liitumiskõneluste jätkamine Euroopa Liiduga ja ettevalmistused ühinemiseks rahaliiduga ning euro kasutuselevõtuks. Kuigi teoreetiliselt võivad nimetatud ühinemised ajaliselt isegi kokku langeda, võib arvata, et esimese ja teise vahele jääb siiski mingi ajavahemik. Selleks, et saada rahaliidu liikmeks, peab Eesti seadusandlus olema täielikult ühtlustatud Maastrichti lepingu kriteeriumidega ning Eesti majandus piisavalt ühtlustunud teiste euro-piirkonna riikidega.

Kui vaadata hetkel Eesti rahapoliitika-alast seadusandlust, võib tõdeda, et see on üldiselt Euroopa Liidu nõuetega vastavuses. Sama kehtib ka Eesti majanduse ühe nurgakivi – kapitali vaba liikumise kohta. Fikseeritud vahetuskurss ja valuutakomitee sobivad Eesti rahapoliitiliseks platvormiks Eesti lähenemisel euro-piirkonnale. Üks olulisi samme sel teel on juba astutud ning eelmise aasta lõpust on kroon euroga de facto seotud tasemel 1 EUR=15,6466 EEK.

Majanduspoliitiliselt võib võtmesõnaks lähenemisel Euroopa Liidule pidada sujuvust, järskude hinna- ja palgamuutuste vältimist. Majandusstabiilsuse säilitamise jaoks on strateegiliselt tähtis ka säästmisele suunatud eelarvepoliitika jätkamine. Neile sammudele lisanduvad veel struktuursed reformid, esmajärjekorras kogumiskindlustusel põhineva pensionireformi lõpuleviimine, tervishoiureform ja avaliku sektori reformimine.

Kuigi kõik eelpoolnimetatud sammud pole kaugeltki üksnes Eesti Panga teha, olen veendunud, et keskpank suudab oma võimaluste piires nende eesmärkide täitmisele kaasa aidata ja anda sellega oma panuse Eesti liikumisel Euroopasse.

Finantsstabiilsuse tagamine

Pöördudes raha stabiilsuse kindlustamiselt Eesti Panga teise põhifunktsiooni – finantsstabiilsuse tagamise – juurde, tuleb silmas pidada just süsteemi stabiilsust. Üksikud ebaõnnestumised kommertspanganduses on vältimatud ja neid võib ette tulla ka tulevikus. Ent probleemidest tuleb üle olla, et tagada süsteemi kui terviku stabiilsus. Eesti Panga esmaseks prioriteediks on olnud piisavalt kapitaliseeritud ning konkurentsivõimelise pangandussektori ja parimatele rahvusvahelistele standarditele vastava järelevalve olemasolu.

Paar viimast aastat on ilmekalt kinnitanud Eesti finantsturgude kuulumist globaalsesse finantssüsteemi. Maailmas valitsenud üldise optimismi toel kogesime 1996. ja eriti 1997. aastal ulatuslikku kapitali sissevoolu, mis tõi endaga kaasa laenumahu 100 protsendilise kasvu ja finantsvarade hinna plahvatusliku tõusu. See seadis Eesti finantssektori otsesesse sõltuvusse rahvusvaheliste finantsturgude konjuktuurist. On mõistetav, miks esitas keskpank sellises olukorras rangemad nõuded pankade kapitaliseeritusele, nõudis suuremaid likviidsuspuhvreid ning kohandas järelevalve raamistikku muutunud oludele.

Just seetõttu võime täna täie kindlusega tõdeda, et vapustused Kagu-Aasias ning kriisi ülekandumine kontinendilt kontinendile tõid endaga Eestis kaasa küll märkimisväärse kohandumise aktsiaturul ning ühinemislaine panganduses koos mitme pankrotiga, kuid lõpptulemusena väljus kogu Eesti finantssektor äärmiselt keerulisest olukorrast tugevamana kui kunagi varem. Pole ka väheoluline, et viimatine finantskriis, mis suurendas paljude arenevate turgude ühiskonna võlakoormat, möödus Eesti jaoks suhteliselt väikese koolirahaga.

Omades nüüd ka omaenda kogemust, oskame me loodetavasti kogu ühiskonna tasandil paremini hinnata tugeva finantssektori ning tõhusa järelevalve väärtust. Sellel suunal pöörame edaspidi, lisaks järelevalvetegevuse arendamisele, enam tähelepanu ka turudistsipliinile ning avalikkusepoolse kontrolli tugevdamisele. Selle ühe instrumendina näeme finantsturu osalistele komplekssete avalikustamisreeglite kehtestamist.

Eesti finantsturgude süvenev integratsioon on tõstatanud ka vajaduse järelevalvekorraldust revideerida. Siin tuleb eeskätt rõhutada muudatusi, mis peavad lähiaastail toimuma kogu finantssektori järelevalves. Eesti Pank on heaks kiitnud ettepaneku luua Eestis ühtne finantsjärelevalve, mis moodustuks praeguse pangainspektsiooni, väärtpaberiinspektsiooni ja kindlustusinspektsiooni baasil. See on ratsionaalne valik, kui arvestada kogu finantssektori üha tihedamat integreeritust Eestis. Kindlasti peab siinjuures aga järgima põhimõtet, et ühendamine ei saa toimuda viisil, mis kasvõi hetkeks kahjustab ükskõik millise järelevalveasutuse töö praegust kvaliteeti.

Majanduspoliitika läbipaistvus

Eesti Pank on oma senises tegevuses alati väärtustanud põhimõtet olla oma otsustes põhjendav ja avatud. Oleme pidanud seda üheks oluliseks vormiks oma aruandekohustuse täitmisel ühiskonna ees. Seetõttu toetame viimaseid initsiatiive rahvusvahelisel areenil rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide läbipaistvuse ja avatuse suurendamiseks. Oleme veendunud, et Eesti peab kuuluma nende riikide sekka, kelle majanduspoliitika on läbipaistev ning kes hindavad kõrgelt avalikkuse teavitamist riigi majanduse olukorrast.

Muidugi ei piirdu Eesti Panga lähiaegade tegevus ainult nimetatud valdkondadega, vaid hõlmab kõiki neid eesmärke, mille oleme endale seadnud igal aastal täiendatavas strateegilises arengukavas. Pidevalt jätkub ka Eesti Panga organisatsiooni täiustamine, et muuta töö- ja otsustusprotsess senisest veelgi efektiivsemaks.

EDUKAD TÄNU ÜHISKONNALE

Oma sõnavõtu lõpetuseks tahaksin veel kord pöörduda kõigi Teie poole, kes Te olete mänginud otsustavat rolli selles, et Eesti Pangal, mis kuulub maailma veerandsaja vanima keskpanga hulka, on kaheksakümmend aastat pärast tegevuse alustamist oma kindel koht ühiskonna ees seisvate probleemide lahendajana ja Eesti elu suunajana. Meie tänu kuulub eeskätt kõigile Eesti elanikele, kelle usaldus Eesti raha- ja pangandussüsteemi ning keskpanga vastu tervikuna on teinud keskpanga töö lihtsamaks, ent samal ajal seda mõjusamaks. Kinnitan Eesti Panga nimel, et ühiskonna kui terviku huvid on edaspidigi meie tegevuse peamiseks suunajaks.

Tahan märkida ka poliitiliste jõudude põhimõttelist konsensust keskpangale tähtsates küsimustes. Vaatamata mõningatele erimeelsustele taktika osas, on kindlalt toetatud seitse aastat tagasi valitud rahapoliitilist kurssi ja majanduspoliitika põhialuseid. Samuti on olulisel kohal meie koostöö teiste riikide keskpankade, Euroopa Keskpanga ja rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide – Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga ning Rahvusvahelise Arvelduspangaga -, kelle käest oleme alati saanud soovitud tehnilist abi.

Mööda ei saa minna ka majandusagentidest endist, kes on uued mängureeglid kiiresti omaks võtnud ning näidanud, et nii negatiivsetest kui positiivsetest kogemusest on võimalik õppida lühikese ajaga ja edu saavutades.

Ja loomulikult kuulub minu tänu kõigile Eesti Panga töötajatele – nii neile, kes kaheksakümmend aastat tagasi äärmiselt keerukates tingimustes alustasid, kui neile, kes töötavad kaasaegses keskpangas ja annavad iga päev oma parima Eesti Panga eesmärkide täitmiseks. Ilma Teie kõigi kaasalöömise ja toetuseta poleks Eesti majandus ja kindlasti ka Eesti Pank mitte see, kellena meid tuntakse ja kellena täna Teie ees seisame.

Soovin kõigile kohalviibijatele lähitundideks huvitavat mõttelendu, teravaid arvamustevahetusi ja kasulikke kokkuvõtteid. Suur tänu tähelepanu eest ja kohtume pärast pooletunnist vaheaega!