Loengusari "Majanduspoliitika aktuaalsed probleemid Eestis"

Peter Lõhmus.
Tartu Ülikoolis 29. märtsil 2000

Kava:
I Sissejuhatus (tagasivaade aktuaalsetele teemadele läbi viimaste aastate)
II Majandusolukorrast ja edasistest väljavaadetest
III Eesti Panga tegevus raha- ja panganduspoliitika vallas
IV Eesti Panga ülesanded majandusarengu programmides

I Sissejuhatus

Majandusest rääkides tuleb tänane päev peaaegu alati asetada pikema ajaperioodi taustale. Pöördumata küll otseselt "ennemuistsete juttude" juurde, julgeksin siiski veelkord meelde tuletada seda, millest sai räägitud eelmise aastatuhande lõpul. Teemad olid tõsised – aga tollal ei olnud paljudel lusti kuulata.

Teie majandusõpingud on sattunud ühele huvitavale ajale Eesti reformijärgses majandusarengus. 3-4 aasta jooksul on käidud läbi üks kiire tõusu ning järsu pidurdumise tsükkel ning taas jõutud kiirendusrajale. Jätkuks ainult kainet mõistust mineviku kogemusi uue entusiasmiga siduda!

Rääkides 1997. aastast, tuleb meelde erakordselt kiire majanduskasv, suur väliskapitali sissevool, rõõmsad finantssektori töötajad ning illusioonid lõpmatult kasvavatest aktsiahindadest. Keskpangale valmistas aga juba aasta alguses muret ka majanduse ülekuumenemise oht. Muretsemiseks andis alust lühiajalise väliskapitali sissevoolul põhinev ülikiire laenukasv ning suur jooksevkonto defitsiit. Teatud rahapoliitilisi samme astuti juba 1997 aasta keskel, kuid suurte kapitalivoogude tingimustes oleks see nõudnud turgude suuremat arusaamist signaalidest; samuti ei olnud koordineeritud majanduspoliitika üldisel tasemel ebastabiilsuse ilminguid veel piisavalt teadvustatud. Aasta teist poolt varjutasid aga juba järsk aktsiahindade langus Eestis, Aasia finantskriisiga kaasnenud usalduskriis kõikide arenevate turgude suhtes, Eesti rahasüsteemiga kehvasti kursis olevate välisspekulantide ebaõnnestunud rünnakud krooni vastu ning pankade lühiajaliste välislaenude refinantseerimisvajadusega kaasnenud rahaturuintresside tõus, mis küll esialgu reaalsektori suhteliselt puutumata jättis.

1998. aasta jääb kahtlemata meelde ümberkorraldustega pangandussektoris. Need muudatused tulenesid sellest, et eelnevas kasvukeskses (ekspansiivses) monetaarkeskkonnas valitud strateegiad osutusid karmima väliskeskkonna ja aeglasema majanduskasvu tingimustes jätkusuutmatuteks. Maapanga, ERA Panga ja EVEA Panga pankrot kujunes kulukaks nii investoritele kui riigile. Kuid sellel kogemusel olid ka oma positiivsed tagajärjed – suurenes investorite vastutustunne oma rahapaigutuste kontrolli ja riskijuhtimise suhtes.

Kui 1997. aastal alanud Aasia kriisi mõjud andsid ennast tunda eelkõige finantssektoris, siis Venemaa finantskriis järgneva aasta augustis puudutas idapoolse ekspordituru järsu kahanemise tõttu otseselt reaalsektorit. Aeglustus majanduskasv ning suurenes eelarvedefitsiit. Tänu sellele, et Eesti on 90ndate aastate jooksul suutnud oma ekspordi ligi 70% ulatuses suunata arenenud tööstusriikidesse ning finantssektor oli Venemaal vähe riske võtnud, möödus see välisšokk meile siiski kergemini kui lõunanaabritel Lätil ja Leedul. Oluline osa selles oli meie võimel tõestada sihikindlalt makromajanduslikule stabiilsusele suunatud raha- ja majanduspoliitika jätkuvust, mis toetas kriitilistel aegadel välisinvestorite usaldust.

1999. aasta oli teatud mõttes toibumise aasta. Aasta alguses läbiti majanduslanguse põhi ning edasi hakati rääkima juba mõõdukast kasvust. Majanduskasvu taastumist on toetanud soodne monetaarkeskkond läbi mõõduka kapitali sissevoolu, rahapakkumise kasvu ning intressimäärade alanemise. Pangandussektor on viimase aasta jooksul käitunud konservatiivsemalt kui kunagi varem ning oli kogu eelmise aasta jooksul, – võiks isegi öelda – ülilikviidne.

Võib tunduda kummaline, et keskpank näeb soodsat rahapoliitilist keskkonda aastal, mil sisemajanduse kogutoodang langes, riigi tulud kahanesid ning negatiivse lisaeelarvega külvati Riigikogus paksu pahandust. Kuid rahapoliitilisi riske silmas pidades polnud 1999. aasta tõepoolest enam kaugeltki kriisiaasta. Keskpanga hinnangul kujutasid 1996.-1997. aasta monetaarkeskkonna arengutendentsid jätkusuutlikule majandusarengule hoopiski suuremat ohtu. Ka rahvusvahelised reitinguagentuurid viitasid sellistele riskidele, nagu üleblufitud varade hind, mittejätkusuutlik jooksevkonto defitsiidi tase, halvenev välisvõla struktuur, ning kahtlused üldise makromajanduspoliitika stabiilsuse säilimise suhtes sellises olukorras. Kui muutused väliskeskkonnas poleks aidanud pidurdada neid protsesse, mis valitsesid Eesti majanduses ja eelkõige finantssektoris 1996. ja 1997. aastal, siis poleks ka kukkumine olnud nii pehme.

Tuleb aru saada ühest – keskpanga jaoks oli kriisiaeg sisuliselt siiski 1997. a. ülikiire tõusu periood ja Venemaa kriisi mõjul muidugi ka 1998. aasta, kui majanduse makrotasakaal kiiresti halvenes. Seevastu järgnevad valulised sammud majanduspoliitika usaldusväärsuse säilitamiseks ning tasakaalu paranemiseks olid juba paljuski kriisist ülesaamise kaasnähud ning hädavajalikud ka pikaajalise rahapoliitilise stabiilsuse säilitamiseks. Eesti senises majanduspoliitilises ajaloos on sel perioodil toimunu kindlasti parim näide, kuidas rahapoliitika eest võitlemine nõuab teatud määral vastuvoolu ujumist avalikule käsitusele majanduse olukorrast.

Jõudes 2000. aasta juurde, ei saa enam rääkida faktidest, vaid peab appi võtma majandusteadlaste lemmikväljendid "prognooside kohaselt", "eeldusel, et…", "sõltuvalt väliskeskkonna arengust" ning muud sellised jutumärkides enesekindlad fraasid, mis jätavad ütlejale tagasitee. Samas võib kindlalt väita, et Eesti Pangas on prognoosimudelite täiustamisel ning prognoosikvaliteedi parandamisel tehtud viimastel aastatel nähtavaid edusamme. Täiustunud on nii majandusmudelite pagas kui nende loomiseks vajalik instrumentaarium ja oskusteave. Kuid prognoosi kvaliteeti ainuüksi mudelite ja eksperthinnangutega tagada ei saa. Viimase aja arengud näitavad, et muutliku väliskeskkonna mõju majandusele võib olla äärmiselt suur. Avatud majanduse korral raskendab see aga oluliselt paikapidavate prognooside koostamist.

Enne kui läheme tulevikuväljavaadete juurde, on sobilik rääkida viimastest arengutest majanduses ja pangandussektoris pisut detailsemalt. Kõigepealt aga mõni sõna väliskeskkonnast ehk teiste riikide majanduse arengutendentsidest, sest eks ole me eriti viimastel aastatel tunnetanud, kuivõrd palju ikkagi mõjutavad välisšokid Eesti-sugust väikeriiki.

II Majandusolukorrast ja edasistest väljavaadetest

Väliskeskkond

Erinevalt paarist varasemast aastast, oli 1999. aastal väliskeskkond suhteliselt stabiilne, arenevate riikide finantskriisid olid möödunud ja nendega kohanemine toimumas. See, et võrreldes 1999. aasta algusega muutusid aasta jooksul vaated majandusarengule järjest optimistlikumaks, ei kehti mitte ainult Eesti majanduse kohta, vaid ka maailmamajanduse kohta tervikuna.

Maailma arenevatel kapitaliturgudel on valitsenud tõusumeeleolu, mis on eriti tugev Aasias ja Ladina- Ameerikas. USA majanduskasv on endiselt kiire ning ka Euroopa Liit on tõstnud majanduskasvu prognoose. Vaid Jaapani majandus ei ilmuta veel selgeid märke majanduse kasvutsükli saavutamisest.

Mis järeldub sellest aga Eestile? Euroopa Liidu kiirenev majanduskasv mõjutab eeldatavasti positiivselt meie eksportivaid majandusharusid. Rõhutada tuleb aga seda, et välisnõudluse kasvust kasusaamine ei ole automaatne ja eeldab ka eksportpakkumise järeletulekut. Teisest küljest peab arvestama, et tõusufaasiga arenenud tööstusriikides kaasneb tavapäraselt ka intressimäärade kasvutsükkel. Seda illustreerib ilmekalt fakt, et ka Euroopa Keskpank on inflatsiooni kasvu kartuses tõstnud intressimäärasid alates eelmise aasta novembrist juba kolmel korral.

Eesti majandus 1999. aastal

Eesti majandus läbis 1999. a. jooksul langusfaasi ja jõudis tagasi majanduskasvu rajale. Teatud viitajaga peegeldab Eesti majanduse areng aasta jooksul seega maailmamajanduses toimunud muutusi. Aasta teises pooles toimunud majanduse elavnemine Lääne-Euroopas andis hoogu Eesti majanduskasvule, tuues alates kolmandast kvartalist kaasa kaupade ja teenuste ekspordi kasvu. Samuti lõi soodne monetaarkeskkond juba aasta esimesel poolel head eeldused majanduskasvu taastumiseks. Välissurvete alanemisega aasta alguses ja kõrgete likviidsuspuhvrite toimel langesid intressimäärad aasta lõpuks kõigi aegade madalaimale tasemele.

Teisel poolaastal alanud, valdavalt välisnõudluse suurenemisele tuginev majanduse elavnemine ei kompenseerinud aga aasta alguses toimunud langust ja aasta kokkuvõttes jäi 1998. aasta tase saavutamata: SKP reaalkasv kujunes kuni 1,4%ga negatiivseks.

1999. aastat iseloomustas inflatsiooni järsk alanemine. Nii kujunes aastakeskmiseks tarbijahindade kasvuks 3,3% ja tootjahinnad koguni alanesid 2,3%. Kiire disinflatsioon ei peegeldanud aga üksnes majanduse pikaajalisi fundamentaalprotsesse, vaid andis esmajoones märku sellest, et 1999. a I poolaasta jäi varem alanud lühiajaliste sise- ja välismaiste kohanemisprotsesside mõjusfääri. Aasta viimases kvartalis näitas juba enamik hinnaindikaatoreid inflatsiooni taaskiirenemist. Kui vaadata Eesti inflatsiooni läbi krooni reaalkursi, siis tööstusriikide suhtes jäi Eesti hinnatase aasta jooksul praktiliselt muutumatuks. See aga ei tähenda sugugi, et hinnakonvergents möödas oleks.

Jooksevkonto defitsiit alanes 1998. aasta 9,8%lt 1999. aasta lõpus 6,3%le. Kuigi väliskapitali sisendvood ei olnud väiksemad kui 1998. a., oli kogu aastale iseloomulik maksebilansi finantskonto varasemast tagasihoidlikum ülejääk. See oli kooskõlas välisfinantseerimise vajaduse alanemisega, mis omakorda oli tingitud sisemaiste säästude ja investeeringute negatiivse vahe kahanemisest. Aastasiseselt avaldas finantskontole tugevat mõju pangandussektori ning valitsussektori vahendite liikumine: esimesel poolaastal moodustati suuri välisreserve, millest osa aasta lõpus ära kulutati.

Reaalmajandusel aitas seisakust üle saada tugev pangandussektor. Finantssüsteemi stabiliseerumine ja konsolideerumine oli toimunud 1998. aasta lõpus ning 1999. aastal arenes finantssektor stabiilselt. Erasektori säästu suurenemine, välisraha sissevool ning suurenenud usaldus rahasüsteemi vastu tagasid laiema rahapakkumise ligikaudu 25%lise kasvu ning intresside alanemise.

Nii reaal- kui ka finantssektor olid oma krediidialases tegevuses varasemast märksa ettevaatlikumad. Seetõttu jäi laenude juurdekasv rahapakkumise omast märgatavalt aeglasemaks – ligikaudu 10% aasta kohta. 1999. aasta esimesel poolel kanaliseerus kiire rahapakkumise kasv peamiselt välisreservidesse. Laenude kasv algas teisel poolaastal eelkõige siseturule orienteeritud tegevusaladest. Aasta läbi kasvasid stabiilselt ka eluasemelaenud. Eksportivatele harudele – s.h. tööstusele – antavad laenud hakkasid aeglaselt kasvama alles viimases kvartalis.

Krooni rahaturuintresse iseloomustas kogu 1999. a. jooksul langussuund. Ka kodumaiste eraettevõtete ja eraisikute nominaalsed laenuintressid langesid 1999. aasta jooksul küllalt järjekindlalt, jõudes aasta lõpuks ajaloo madalaimale tasemele. Laenuintresside alanemine kajastas eelkõige pankade aasta jooksul tugevnenud likviidsust ning kodumaise reaalsektori vähesemat laenunõudlust. Esmakordselt 1999. aasta jooksul näitasid IV kvartalis langustendentsi ka reaalintressid, alanedes kvartali lõpuks 6-7% piirimaile. Reaalintresside alanemine tulenes nii nominaalintresside langusest kui ka inflatsioonitempo kiirenemisest 1999 aasta lõpus.

Üldhinnang

Eesti majanduspoliitiline raamistik on piisavalt efektiivne, et tulla toime majanduskeskkonna järskude muutustega. Valuutakomiteel põhinev rahasüsteem tõestas oma toimimisvõimet ka majanduse langusfaasis ning valitsussektor tegi märgatavaid püüdeid eelarvetasakaalu saavutamiseks. Majanduspoliitika usaldusväärsuse säilimist kinnitavad muuhulgas ka rahvusvaheliste reitinguagentuuride hinnangud, kes vaatamata keerulisele majandusaastale jätsid Eesti riigireitingud ja reitingu väljavaated endisteks. Käesoleval aastal tuleb juba pingutada selle nimel, et meid saaks kõrgemate "hinnetega" iseloomustada.

Lähituleviku arengujooni

Globaalne majandustsükkel on prognooside kohaselt tõusufaasis ka 2000. aastal. Sellele vaatamata ei ole meil alust muutuda ülioptimistlikuks ja loobuda senisest konservatiivsest majanduskasvu prognoosist – 3,5-4,5%. Peamine küsimus on endiselt ettevõtete ümberstruktureerimise ulatus ja kiirus – ehk teisisõnu – suutlikkus ära kasutada Lääne-Euroopa kasvutsükli poolt pakutavaid võimalusi. Positiivne on, et struktuurimuutusteks loob soodsa eelduse finantsinstitutsioonide kõrge likviidsus ning laenuraha kättesaadavus. Samuti on tootjad muutunud optimistlikumaks ja plaanivad küsitluse põhjal käesoleval aastal suurendada investeeringute mahtu. Koos investeerimismahtude taastumisega on oodata ka impordimahtude suurenemist ning mõnevõrra suuremat jooksevkonto puudujääki kui 1999. aastal, ehkki, nagu aasta alguse arengutendentsid näitavad, ilmselt mitte I kvartalis.

Majanduskasvu taastumisel ning tootlikkuse tõustes peaks hindade kasv 2000. aastal ületama aastatagust näitajat ning tarbijahindade tõus võib küündida üle 4%. Seda hinnangut toetavad ka välishindade areng, muutused toiduaineturul ning jätkuvad administratiivsed hinnaaktsioonid.

Kuivõrd väliskeskkond, eelkõige intresside kasvutsükkel tööstusriikides, mõjutab rahaturuintresse edaspidi pigem mõõduka tõusu suunas, siis pole nende edasist alanemist oodata. Laenuintresside edasine alanemine on laenunõudluse oodatava kasvu ning inflatsiooni kiirenemise tõttu samuti vähetõenäoline.

Eelarvepoliitikas kujuneb peamiseks probleemiks puudujäägi hoidmine allpool 1,5% piiri SKP suhtes. Suurem puudujääk võib tuua kaasa nii välistasakaalu halvenemise kui ka usalduse vähenemise kogu majanduspoliitika vastu.

Kokkuvõtteks: meie arvates on käesolev aasta tõenäoliselt veel üleminekuaasta ning sestap ei maksaks kasvunumbrite (prognooside) allajäämisest pikaajalisele suundumusele valesid järeldusi teha. Kiiremat kasvu võib küll põhjustada ekspordi oodatust pisut kiirem kasv, kuid üldiselt on siiski vaja rohkem muutusi majanduse pakkumispoolel. Kasvu võib ootamatult kiirendada ka siin-seal ennustatud optimisimipuhang tarbimises või eelarvepoliitika muutumine. See ei oleks meie arvates veel jätkusuutlik ning eelmise aasta IV kvartali jooksevkonto tulemus, kuigi osaliselt tingitud ühekordsetest faktoritest, peaks olema piisavaks kinnituseks, et seda laadi ebaterved arengud võivad taas kiiresti halvendada meie välispositsiooni ning selle kaudu nii rahapoliitilise süsteemi kui ka majanduse üldist usaldusväärsust ja arengupotentsiaali. Sestap toonitame vaoshoituse ja konservatiivsuse eeliseid praeguses faasis.

Majanduse põhinäitajad
	1995	1996	1997	1998	1999 *	2000**
SKP reaalkasv (%)	4.3	3.9	10.6	4.0	-1.4	3.5…4.5
THI (%)	29.0	23.1	11.2	8.2	3.3	4…5
Jooksevkonto defitsiid (% SKPst)	-4.4	-9.2	-12.1	-9.2	-6.3	-6…-7
Eelarvedefitsiit (% SKPst)	-1.2	-1.9	2.2	-0.3	-4.7	-1.5…-2

* esialgne hinnang
**prognoos

III Mida saab – eelkirjeldatud majandusarengu eripärasid arvestades – teha Eesti Pank?

Nagu öeldud, oli 1999. aasta Eesti Panga silmis suuremate lühema perspektiivi makroriskide hajumise aastaks. Rahvusvaheliste finantsturgude stabiliseerumine, pingete vähenemine Eesti reaalmajanduses ning monetaarkeskkonnas võimaldasid raha- ja panganduspoliitika valdkonnas keskenduda senisest enam just pikemaajalistele strateegilistele küsimustele ning rahasüsteemi efektiivsuse suurendamisele suunatud tegevustele.

Eesti rahapoliitika ei sarnane tõepoolest suurriikide poolt teostatava rahapoliitikaga, kui me vaatame rahapoliitikat kitsamas tähenduses – st intressimäärade ja rahamassi juhtimise mehhanisme. Laiemas tähenduses on aga oma rahasüsteemi sidumine läbi fikseeritud vahetuskursi suurriikide omaga ning selle süsteemi sujuvaks toimimiseks vajalike instrumentide loomine ja nende muutmine samuti rahapoliitika. Ning selles mõttes ei ole Eesti rahapoliitika sisuliselt sugugi erinev näiteks mitmete Euroopa Liidu väikeriikide omast, kes enne rahaliidu moodustamist iseseisva rahapoliitika sildi all lihtsalt kopeerisid Saksamaa rahapoliitilisi otsuseid.

Valuutakomitee rangete põhimõtete ning süsteemi mõningase isereguleerimise tõttu on Eesti Panga rahapoliitika suunatud eelkõige fikseeritud vahetuskursile toetuva rahasüsteemi sujuvat toimimist ja stabiilsust soodustava alusraamistiku kujundamisele. Vastupidi mõnel juhul väljendatud arvamusele, et Eesti rahapoliitiline raamistik annab meile raha stabiilsuse kuidagi iseenesest, ei ole meie kogemus seda tõestanud. Rahapoliitika saab olla usaldusväärne vaid juhul, kui tema raamistik (mis, muide, ei erine praktikas sugugi nii palju tavaliste keskpankade omast kui arvatakse) toimib sujuvalt (mis nõuab kindlasti aeg-ajalt proaktiivset lähenemist). On oluline, et rahapoliitikast saadakse aru, EP poliitilised järeldused on hästi läbi töötatud, põhinevad tugevale analüüsile, on avalikkusele arusaadavad ning sisaldavad selgeid tulevikusignaale. Samuti on lausa Eesti Panga kohus pidevalt meelde tuletada, et rahapoliitika saab toimida usaldusväärselt vaid juhul, kui muu makroraamistik ja poliitika teda toetavad. Seetõttu on keskpangal hädavajalik kujundada majanduspoliitilisi seisukohti laiemalt, kui aeg-ajalt arvatakse meie kohuseks olevat.

Viimased komplekssemad rahasüsteemi tehnilise raamistiku muudatused rahapoliitiliste instrumentide reeglistikus viidi läbi 1996. aastal. Paari järgneva aasta jooksul rakendatud rahapoliitilised meetmed olid suunatud eelkõige kodumaiste likviidsuspuhvrite suurendamisele, et tugevdada pangandussüsteemi vastupanuvõimet rahvusvaheliste finantsturgude ebastabiilsele keskkonnale. 2000. aastal jätkub rahasüsteemi toime efektiivsuse analüüsimine. Kavandatakse meetmeid tehniliste muudatuste tegemiseks, et muuta toimivad rahapoliitilised instrumendid turupõhisemaks ning paindlikumaks. Samas ei tohi võimalikud muudatused rahapoliitika instrumentides aga mingil juhul kahjustada valuutakomitee usaldusväärsust ning peavad pikemas perspektiivis olema kooskõlas Euroopa Majandus- ja Rahaliidule lähenemise strateegiaga.

On selge, et Eesti raha- ja majanduspoliitika edukus on suuresti sõltuv rahvusvahelise üldsuse hinnangust ning usaldusest meie poliitiliste sammude suhtes. 1999. aastal jätkus aktiivne diskussioon Eesti rahapoliitika tulevikustsenaariumide üle nii Euroopa Liidu tasandil kui ka Rahvusvahelise Valuutafondiga. Siit jõuame kohe ka selliste märksõnadeni, nagu Euroopa Majandus- ja Rahaliit ning euro. Kuna nii rahaliidu kui eurostamise temaatika oli kõne all siinsamas ülikoolis eelmises Eesti Panga esitluses käesoleva aasta veebruaris, ning jätkub kindlasti lähiajal hoogsalt ka ajalehtede veergudel, tuletaksin siinkohal meelde vaid Eesti Panga põhiseisukohad selles küsimuses. Need on:

Esiteks: Eesti Pank on veendunud, et liitumine Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga on – arvestades Eesti majanduse väiksust ja avatust Euroopa Liidu suunas – parim võimalik strateegia nii raha- kui majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Meile on antud unikaalne võimalus ning see teeb muud valuutakomiteest "väljumise" strateegiad, sh ühepoolse dollariseerumise (meie puhul eurostamise) mõttetuks.

Euro kui maksevahendi kasutuselevõtt iseenesest ei taga ei Maastrichti kriteeriumide täitmist ega Eesti jõudmist üleminekumajandusest arenenud tööstusriikide hulka. Me tahame kindlustada, et Eesti jõuab tõepoolest EMU-sse ning sellele ei aita kaasa mingid reklaamitrikid, vaid läbimõeldud ja kooskõlastatud poliitika.

Teiseks: fikseeritud vahetuskursi ja valuutakomitee säilimine on kuni Euroopa Liiduga ühinemiseni taktikaliselt parim viis välistada ootamatutest rahapoliitilistest otsustest tulenevat ebamäärasust ning võimalikku ebastabiilsust. Lisaks toetab praegune selgepiiriline ja läbipaistev rahapoliitiline raamistik Eesti reaal- ja finantssektori edasist integratsiooni Euroopa raha- ja kapitaliturgudega.

Kolmandaks: Edasine otsustusprotsess vahetuskursisüsteemi ning rahapoliitika asjus ei saa tugineda ühepoolsetele otsustele, vaid peab tuginema ühishuvi (ingl.k. — matter of common concern) printsiibile, st eeldab kooskõlastamist ELi liikmesriikide ning ka teistekandidaatriikidega. Kui me ühishuvi printsiibist juba praegu aru ei saa, siis ei ole meil Euroopa Liitu asjagi.

I etapp	II etapp	III etapp
Kuni Euroopa Liiduga liitumiseni säilitab Eesti fikseeritud vahetuskursi euro suhtes, mida tagab praegune seadusandlik raamistik valuutakomitee vormis	Euroopa Liidu liikmeks saades on Eesti suuteline Euroopa Majandus- ja Rahaliidu peatüki acquis communitaire täies mahus rakendama, mis annab Eestile rahaliidu mittetäieliku liikme staatuse. Eesti seadusandlus ja rahapoliitiline raamistik peab võimaldama EL liitumisele järgneva kahe aasta jooksul täita Euroopa ühtse vahetuskursimehhanismi tingimusi	Euroopa Majandus- ja Rahaliidu konvergentsikriteeriumide täitmisel saab Eesti rahaliidu täieõigusliku liikme staatuse ning ühineb eurotsooniga.

Mida on keskpank teinud ja saab ning kavatseb edaspidi teha panganduspoliitika vallas?

Panganduspoliitika vallas jääb 1999. aasta Eesti panganduse ajalukku uue euroopaliku krediidiasutuste seaduse vastuvõtmise ja jõustumise aastana.Seaduse jõustamisega on Eestis loodud rahvusvahelistelt aktsepteeritud põhimõtetele rajanev pangandusturu õiguskeskkond. Nimetatud seadus tingis ka mitmete oluliste rakendusaktide kehtestamise Eesti Panga poolt, mille lähtekohaks oli krediidiasutuste tegevuse läbipaistvuse jätkuv suurendamine, turudistsipliini tugevdamine ja pankade sisemiste riskijuhtimissüsteemide arendamine. Muuhulgas sätestab uus seadus oluliselt täpsemalt Pangainspektsiooni õigused ning ülesanded järelevalve teostamisel, kui varem kehtinud seadus; märgatavalt on laiendatud järelevalveorgani õigusi sekkuda krediidiasutuse juhtimisse.

Pangandussektori kõrval on Eestis kiiresti kasvanud ka mittepanganduslik finantsvahendus. Riigi üldine finantsstabiilsus ei olene enam kaugeltki ainult krediidiasutuste ehk pangandussektori stabiilsusest. Nii on tõusetunud küsimus olemasolevate järelevalveorganisatsioonide ühendamise vajalikkusest. Eesti riigi väiksust ning finantssektori ettevõtete omavahelist tihedat seotust arvestades on see igati mõistlik tegu. Eesti Panga hinnangul on sellise järelevalveorgani sobivaim vorm sõltumatu avalik-õiguslik juriidiline isik, mis ei kuuluks ei Eesti Panga ega Valitsuse alla. Järelevalveorgani tegelik juriidiline staatus ning organisatsioonilised põhimõtted otsustatakse aga koostöös Valitsusega kõige varem käesoleva aasta juunikuuks.

Samas ei ole istutud käed rüpes. Juba mõnda aega ei keskendu pangajärelevalve vaid kommertspanga kui eraldiseisva äriüksuse järelevalvele. Eestile on omane universaalpangandus, mille puhul krediidiasutused on laiendanud oma tegevust finantsturu kõikidesse valdkondadesse. Sellises olukorras ei ole krediidiasutuste järelevalve soolo baasil pangasüsteemi stabiilsuse tagamiseks piisav. Seetõttu rakendatakse n-ö konsolideeritud järelevalvet, mille puhul inspekteeritakse pangandusgrupi kõiki ettevõtteid.

Makse- ja arveldussüsteemide vallas olid 1999. aastal kaheks tähtsaimaks arenduseks olemasoleva pankadevahelise arveldussüsteemi aasta 2000 kindluse tagamine ning uue pankadevahelise arveldussüsteemi väljatöötamise jätkamine.

Toimiva pankadevahelise arveldussüsteemi aasta 2000 kindluse tagamiseks algasid ettevalmistustööd juba 1998. aastal, kuid arveldussüsteemi testimine ning aasta 2000 kindluse tagamiseks tarvilike muudatuste tegemine toimus 1999. aastal. Tunduvalt töömahukamaks infotehnoloogilistest muudatustest osutus aastavahetusel võimalike erandolukordade haldamiseks tarvilike protseduuriliste muudatuste väljatöötamine. Kokkuvõttes saadi kõik vajalikud ülesanded tähtaegselt täidetud ning pankadevaheline arveldussüsteem töötas ka sellel kriitilisel aastavahetusel tõrgeteta.

1999. aastal jätkas Eesti Pank 1997. aastal alustatud uue pankadevahelise arveldussüsteemi väljatöötamist, mis võimaldaks meil tulevikus liituda Euroopa Liidus kasutusel oleva arveldussüsteemiga. Uus süsteem peaks täies mahus valmima 2001. aasta esimeses kvartalis.

IV Keskpank majanduse arenguprogrammide koostajana ning elluviijana

Eesti Pank koostab enesele strateegilist arengukava alates 1997. aastast. Tegu on igal aastal uuendatava ja täiendatava dokumendiga, milles on formuleeritud tegevuse põhisuunad eelseisvaks kolmeks aastaks.

Järgmise agregeerituse astmega majanduspoliitika alusdokumendiks on viimase kaheksa aasta jooksul olnud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga ühine majanduspoliitiline programm, mis kaasneb IMFiga sõlmitava julgestuslaenulepinguga. Selle programmi tavapärane kestus on poolteist aastat. Küll ajaliselt lühem kui keskpanga enda arengukava, on see programm see-eest laiapõhjalisem, sest tegu on ikkagi kahe majanduspoliitilise jõu ühendatud dokumendiga.

Viimane IMFiga koostöös valminud dokument allkirjastati käesoleva aasta veebruaris. Sellele eelnes mitu kuud tõsist tööd ühiste eesmärkide sõnastamisel ja lahenduste leidmisel. Kuigi seda majanduspoliitilist programmi nimetatakse sageli IMF-i memorandumiks, tahan rõhutada, et see on meie enda tegevuskava, mida nii valitsus kui keskpank täidavad.

Käesolevas poolteiseks aastaks mõeldud programmis on rõhk jätkusuutliku eelarvepoliitika kavandamisel ning avaliku sektori edasisel reformil. Kuigi keskpanka puudutav osa paistab mahult tagasihoidlik, sisaldab see ometi mitmete väga põhimõtteliste strateegiliste otsuste langetamise vajadust. Need puudutavad eelkõige eurointegratsiooni rahapoliitilisi aspekte ning ka finantssektori ühendatud järelevalve küsimusi. Fikseeritud kurss ja valuutanõukogu jäävad Eesti rahapoliitika alustalaks. Ent samas tuleb kaasas käia finantsturgude arenguga. Eesti Pank ei saa oma tegevuses mööda vaadata vajadusest täiendada rahapoliitilist raamistikku. Ühelt poolt on see seotud ettevalmistustega EMU-sse astumiseks. Teisalt aga on eesmärk muuta valuutakomitee toimimine efektiivsemaks.

Majanduspoliitika lühiajaline ehk taktikaline programm on omakorda osa majanduse ja rahanduse laiemast plaanimisest, millega viimasel ajal täitevvõimu tasandil tegeldakse ning mille väljundiks on majanduse keskpikk arengukava kuni aastani 2003. Selle dokumendi koostamisel on põhilisteks nõustajateks olnud Euroopa Liidu ametnikud ning ta on suunatud jätkusuutliku majanduskasvu kindlustamisele ja tulemuslikule integratsioonile Euroopa Liidu ühisturuga. Seatud eesmärkide saavutamiseks on vaja määratleda keskpika perioodi makromajanduspoliitika ja koostada struktuursete reformide elluviimise ajakava. Keskpika arengukava järgimise edukust hinnatakse regulaarselt Euroopa lepingu alusel toimuvatel majanduse ja rahanduse alamkomiteede istungitel.

Keskpikk arengukava seab rahapoliitika eesmärkideks pikaajalise hinnastabiilsuse ja majanduse konvergentsi toetamise Euroopa Liidu ja Euroopa Rahaliiduga ühinemisel. Peamine vahend eesmärgi saavutamiseks on finantssektori stabiilsust soodustava rahapoliitilise raamistiku arendamine valuutakomitee süsteemi ning muutumatu vahetuskursi tingimustes. Seda toetab kehtiva liberaalse kapitali liikumisrežiimi säilitamine, soodustamaks finantsressursside efektiivset paigutumist ja likviidsussüsteemi tõrgeteta funktsioneerimist. Käesoleva aasta jooksul esitatakse Riigikogule ka ettepanekud Eesti Panga seaduse muutmiseks, mis harmoniseeriksid meie rahapoliitika-alase seadusandluse Euroopa Rahaliidu nõudmistega.

Kokkuvõttes: majanduspoliitilises koordineerimises on viimastel aastatel tehtud olulisi edusamme ning loodetavasti osutub praegune raamistik piisavalt usaldusväärseks, et selle kasutegurit juba lähiaastatel ka selgelt hinnata.

Ei pea ilmselt lisama, et kõiki neid eelmainitud dokumente saab analüüsida Eesti Panga või Valitsuse avalikel veebilehekülgedel.

Lõpetuseks mõni sõna keskpanga läbipaistvusest

Siinne esinemine saab olla vaid põgus pilguheit Eesti Panga töödesse-tegemistesse, mis kõik on täpsemalt kirjas Eesti Panga aastaaruandes. Ometi tahaksin tähelepanu pöörata veel ühele aspektile, mis keskpanga tegevuse tulemuslikkuse hindamisel pahatihti tahaplaanile võib jääda, kuid mis rahapoliitika efektiivsuse ning eesmärkide saavutamise, samuti ka usaldusväärsuse kindlustamise jaoks on määrava tähtsusega . Selleks on keskpanga transparentsus ehk siis emakeeles läbipaistvus.

Ühegi riigi keskpanga sõltumatus ei ole ega saagi olla absoluutne. Sellega kaasneb aruandekohustus ning ülesanne avalikkust oma tegevusest informeerida. Ka Eesti Pank annab oma tegevusest aru Riigikogule. Kuid on veelgi olulisem, et rahapoliitilistest eesmärkidest ning nende saavutamise vahenditest saaksid aru kõik inimesed, kes oma tegevusega raha- ja majanduskeskkonda mõjutavad.

Avatusest on kahtlemata igaühel oma arusaam. Ühe jaoks tähendab see lahtiste uste päeva, teise jaoks hoopis palgalehe numbritele piilumise võimalust. Rahapoliitika läbipaistvus tähendab siiski pigem rahapoliitiliste eesmärkide ja instrumentide ning rahapoliitiliste otsustusmehhanismide ja vastutuse selgepiirilist määratlemist ning sellealase informatsiooni avalikkusele kättesaadavust.

Et riigid lähtuvad oma majandus- ja finantspoliitikas erinevatest tavadest, siis on saavutatud tulemusi sageli kahjuks raske võrrelda. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on võtnud eesmärgiks töötada välja ühtsed standardid andmete ja majanduspoliitika avatuse hindamiseks. Konkreetse riigi tegevust hinnatakse siis selle järgi, kui suures ulatuses see vastab kokkulepitud rahvusvahelisele standardile. Selliste standardite ehk nn heade tavade järgimine suurendab elluviidava poliitika avatust ja mõistetavust ning teisalt ka teostajate vastutust selle poliitika eest.

Heade tavade väljatöötamine toimub mitmes etapis, valdkondade kaupa. 1996. aastal valmis IMFil raamistik statistiliste andmete avaldamise regulaarsuse ja ajakohasuse kohta ehk andmeesitusstandard (SDDS). 1998. aastal töötati välja fiskaalpoliitika avatuse head tavad. 1999. aastal lepiti kokku raha- ja finantspoliitika avatuse heade tavade osas. Kuigi IMFil puudub sunnimehhanism, mis kohustaks riike neid tavasid järgima, on selleks kaks peamist motiveerivat tegurit – esiteks: tõuseb rahvusvaheline usaldus riigi rahapoliitika suhtes; teiseks: IMF on juba sidunud ka mõned oma krediidiliinid tingimusega, et järgitaks häid tavasid.

Eesti Pank on seadnud eesmärgiks järgida häid tavasid kõigis rahapoliitika valdkondades, samuti pangajärelevalves. Ka Panga poolt avaldatav statistika vastab rahvusvaheliselt aktsepteeritud andmeesitusstandardile.

Enesekiitus on üks asi, aga kui sellele lisandub ka välisekspertide toetus, on päris hea tunne. 1999. aasta septembris Londonisse rahvusvahelisele konverentsile kogunenud eksperdid tunnistasid keskpanga otsustest teavitamise, üldsuse informeerimise ning pangajärelevalve alase teabe järgi Eesti Panga ning Leedu ja Tšehhimaa panga kõige läbipaistvama tegevusega keskpankadeks Kesk- ja Ida-Euroopas. Neid hinnati kõrgemalt ka mitmest Lääne-Euroopa keskpangast.

Loomulikult ei tähenda raha- ja majanduspoliitika avatus vaid statistika avaldamist ning aruandmist juba korda saadetud asjadest. Oluline on ka selgelt määratletud tulevikunägemuse ja selgelt sõnastatud programmide olemasolu.

Kokkuvõtteks

On äärmiselt meeldiv tõdeda, et makromajandusliku stabiilsuse ja seeläbi kogu majandusruumi teadlik kujundamine on saanud osaks meie igapäevast. Eesti Panga ja Valitsuse koostöös on viimastel aastatel suur samm edasi astutud. Sellest annavad tunnistust nii koostöö mainitud majandusprogrammide koostamisel kui ühised töögrupid eurointegratsiooni, aga ka muude valdkondade probleemide lahendamiseks. See, et me üksikutes küsimustes ning lühiajalise prioriteedi seadmisel oleme eriarvamusel, kuulub täitevvõimu ja keskpanga traditsioonilise rollijaotuse juurde ning soodustab demokraatliku riigi majanduspoliitilises diskussioonis optimaalsete lahenduste leidmist. Strateegiline eesmärk on meil kindlalt ühine – et Eesti saaks Euroopa Liidu liikmeks ja võimalikult kiirelt ka Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks.